60-s coming back

Camera Obscura - kuuekümnendate mõjuline rõõmsameelne tänapäeva pop :).

"Ruja": rokkooper või muusikal?

pilt www.vanemuine.ee

Augustis "Ruja" vabaõhu etendust vaatamast tulles keerles minu peas päris mitmeid mõtteid. Kirja panna ma neid kahjuks siis ei jõudnud/ viitsinud, sest koheselt oli võimalik jälgida etenduse arvustusi kõikvõimalikes ajakirjandusväljaannetes ning nii mõnedegi minu mõtete kokkulangemine kriitikute omadega tekitas tunde, et mul pole enam midagi öelda. Nüüd aga jõudis etendus teleekraanile ning märgin üht-teist ülesse .

Vanemuine on oma kohaliku rokiajaloo interpretatsiooni nimetanud rokkooperiks, kuid pigem andis see siiski pop-muusikali mõõdu välja- toites publiku ootusi Ruja- legendist ja ajastunostalgiast, mängides tuttavat muusikat ning pakkudes originaalset lavakujundust ja põnevat videotehnika kasutamist. Loomulikult nagu igast suvisest etendusest ei puudunud ka "laadanaljad" (Rannap saab kultuurivalitsuses peksa, alasti tüdrukutega duši alla minek, suhuvõtt). Priit Võigemast on rohkem Rannap, kui Rannap ise ja laulab nagu noor jumal .Risto Kübar on usinalt õppinud ära Nõgisto laulumaneeri ning kitarristipoosid. Vaid Alender jäi kuidagi üheplaaniliseks, kuid ehk on see tema soololaulude mõju, mis selles etenduses sunnib tema karakterist enam sügavust otsima. Vaid üks stseen, milles seda aimata võis. Alender laulab esiplaanil "Teisel pool vett" ning tagaplaanil käib pöörane läbu ja pidu, mis laulu sisuga moodustab kontrasti, kuid samas tõmbab tähelepanu erinevate osatäitjate tegevust jälgima.

Mõnevõrra häiris mind julge sümbolitekasutus. Rujat võib küll meie oma Led Zeppeliniks nimetada, aga niimoodi kahte kollektiivi omavahel samastada/ võrrelda on siiski meelevaldne. Samas taaskord nagu lause esimeses pooles öeldud peitub siinkohal lihtsustatud sõnum: Ruja= Eesti Zeppelin. Etenduse lõpufaasis ilmselge viide püha õhtu söömajale, kus pikajuukseline Alender korraga laua keskel istudes "Jeesuseks muutub"???? Mina ei suuda seda kuidagi tõlgendada, see tundub lihtsalt puhas intrigeeriv lahmimine, aga samas muusikalile ei peaks seda ju ette heitma.

Üks kibe maik "Ruja" juures on see, et vaid pelgalt mainimist leidsid mõned lood, milleta Ruja-legend on palju vaesem. Ja need lood ei ole Rannapi sulest. Näiteks Nõgisto "Üle müüri".

Teine kibedus muidugi on see, et kas ainuke võimalus teha ansamblist Ruja teatriteost on selline vorm nagu Vanemuine sellele andis? Muusikalist suvine kogupere-etendus. Ootaks tulevikult huviga ka alternatiivseid interpretatsioone. Süvitsi minevamaid, palun, sest seda kindlasti eesti parimate poeetide loomingut kasutanud kollektiiv väärib! Liiatigi, et siinkohal "Ruja" muusika mõjukusest rääkida oleks juba klišee.... :).

ja pisikesse sapernakki ....hopp!

Ei suutnud vältida kiusatust siinkohal tsiteerida näidet Jaan Krossi vaimukast keelekasutusest, mida sõbrad rõõmsalt ka tänapäeva situatsioonidesse inkorporeerida võib :).
Kas tegemist on kirjaniku loova sõnaloomega või ajastutruude käibeväljenditega, oskavad ehk keeleteadlased kosta

"Balthasar ei võta ennast ilmaski purju, ei ka kergesse jopastusse, isegi mitte, nagu "Rohelises konnas" öeldakse, pisikesse sapernakki. Aga veinilonksu pilku- ja vaimuselitavat mõnu naudib tema hea meelega".

Jaan Kross, "Kolme katku vahel", lk 845
Kirjastus "Eesti raamat", Tallinn 1985

Kolme katku vahel

Vahetult enne jõule sulgesin kurbusega 980- lehelise raamatu kaane. Raamatu lõpp polnud niivõrd kurb (kuigi jah, pisara lõi lahti tõesti), kui kurb oli see, et raamat, mis truult minu öökapikaaslaseks ligi kuu aega olnud, sai läbi. Jaan Krossi "Kolme katku vahel" pakkus mulle midagi, millest olin juba mõni aeg puudust tundnud- nimelt ei ole aastaid lugenud raamatut sedasi, et unustan end öösse lugema ja kuidagi ei saa pidama. Viimasest aastakümnest pärit teosed kuidagi seda kvaliteeti pole minu jaoks kandnud. Ehk ma pole lihtsalt õigeid raamatuid üles leidnud?

Ausa seltskonnakroonikahuviga väetatud kodanikele ja noortele ajaloolise romaani, kui igandi , pelguritele ütlen, et iha, seksi ja vägivalda on ka selles teoses (kuidagi ilma tänapäeval ei saa, no eksole). Väljenduslaad ning käsitlus on aga miskit veidi teist, kui ajakirju lugedes harjutud kogema. Aga mitte sellele ei tahtnud ma tähelepanu juhtida. Mulle sümpatiseeris kirjaniku oskus oma situatsiooni-, looduse- ning olustikukirjeldustega lugeja totaalselt enda loo rüppe meelitada. Lisaks see sügavus, millega saime piiluda inimeste mõtetesse intiimsetes küsimustes nagu näiteks inimese ja jumala suhted ning sisemise tõe otsingud.

Balthasar Russow elu-, kroonika- ja aja lugu on kaasahaarav ja paeluva keelekasutusega. Lauseehitusega, misvahepeal nii täielikult minu autokommunikatiivsesse kanalisse hakkas, et mõtlesin samas rütmis, kuis Jaan Kross oma laused raamatusse lükkinud.

Julgelt soovitan ajaloolist romaani ja klassikat lugeda.

Veebiotsing leiab, et 1970 on Krossi romaani järgi ka samanimeline film tehtud. Kes on seda näinud või teab, kust saada, jätke palun märk.

Ära kingi asju, kingi emotsioone!

http://joulutunne.blogspot.com/2008

Väike formaalloogika igas päevas

Kui muusika narratiiviks on meloodia ning (suured) narratiivid omased eelkõige modernismile, kas siis trance ja techno on postmodernistlikud ja nende stiilide fännid postmodernistid?

Taaskasutame 90-ndate poppi!

90-ndate Eesti pop on teenimatult unustatud. Viimasel ajal on tänu raadiosaadetele, intervjuudele, artiklitele välja kaevatud erinevaid kodumaiseid kooseise seitsme - ja kaheksakümnendatest ning toona eksisteerinud "rokiajalugu" on lõplikult rehabiliteeritud. Viisteistkümmend aastat tagasi aga vaatasid praktiliselt kõik lääne poole ning mingist omamaisest muusikaajaloost polnud avalikkuses eriti juttu.

Täna tõi mind pleier kunagisi kodumaiseid hittlugusid mängides ideele, et nii mõnigi neist väärib enamat kui ajaloo prügikasti sattumine. Miks ei võiks luua uusi esitusi 90-ndate hittidest tänased poplauljad? Käesolevaga pakungi välja mõned kunagised hitid ning nende potentsiaalsed esitajad. Olge teretulnud rida jätkama...

Kiired autod, kenad beibed ning palju raha. Ja ka neile meeldib olla tüüne!
Must Q lugu "Karm Liin" sobiksid seega esitama viimaste aastate kõige khhkkmm alfaisasemad mehed - Tanel Padar ja The Sun. "Tõsta üles käed ja karju, et on hea! "

Mr Happyman- "Las mina proovin siis ka". Koit Toome ja Maarja-Liis Ilus laulaksid sellest konventsionaalse ballaadi. Suurepärase klubihiti võiksid sellest kujundada aga Tanja Mihhailova ja Mikk Saar. Puusanõksutamine neil kindlalt käpas ju ning skättimine oleks Miku jaoks kindlasti uus ja huvitav väljakutse.

Kunagi põksus minu süda Tartu laululava kontserdi kolmandas reas seistes vaid Alar Aigrole. Seega ei saa üle ega ümber The Tuberkuloitedist. "Põhjamaa neid" - väärib uusversiooni mõnelt uuelt tütarlaste südameid võitvalt lembelaulikult nagu näiteks....eeee.....eee....on meil mõni selline? Rolf ei lähe arvesse! Ahhhaa. Margus Vaher lisaks kindlasti tiinirokkarite õhkav- unelevale lüürikale bluusilikku särtsu. Või äkki saaks Põhjamaa neiust hoopis kirglik tango?

Bläck Rokit- "Triigin Viigid".
Au esitada seda kergelt soulilikku saksofonisoologa lugu annaks raudselt Vaiko Eplikule, juhul muidugi kui ta Jaan Pehki kaasaks :). (Kujutan juba ette seda falsetiga lauldud vahefraasi "sõber luges kord kokku sai üle saja!")

Kindlasti ei saa me unustada kollektiivi 2Quick Start, kelle nii mõnedki hitid õpilasi koolidiskol meeletuks ajas ning kisama pani, et neiu mustas kleidis tantsiks veel ja veel. Aaarrändbiii räägitakse viimasel ajal popp olema, miks mitte võiksid nii mõnegi 2QS loo järgi rütmides väänelda Lauri Pihlap ja Soul Militia. Näiteks seesama "Neiu mustas kleidis" ehk siis uusversioonis "The girl in black dress". Või siis äkki hoopis "Nii kuum on tunne"?

Võsa Pets muudaks Kanal 2 veel popimaks kaverdades Onu Bella kunagist hittkaverit - Ma võtsin viina.

Julgemad aga võivad 90-ndad meenutada siit. Kuid ma rõhutan, ainult julgemad:

mustvalgest värviliseks

Suurepärane stilistika, kas pole?

Saatana Inglid (2007)

Casablanca on geograafiateadlikele tuttav kui Maroko pealinn ning kultuuriteadlikele kui film, milles Humprey Bogart 1942. aastal oma armastuse ohverdab. Aga kas keegi on kuulnud ka Casablanca 14-st?

Tõenäoliselt mitte. Tegemist 14 noore muusikuga, kes 5 aastat tagasi (2003) Marokos arreteeriti metal ja hard rock muusika kuulamise, esitamise ning sellega kaasaskäiva eest (rõivastumisstiil, plaatide omamine, metal- sümboolika) ehk siis süüdistatuna satanismis ning ühiskonna usuliste alustalade kõigutamises ( islamiusu vastasus). Omavoliliselt pandi neile politsei poolt süüks ka narkootikumide tarbimist, homoseksualismi, kasside keetmist ja vere joomist ning muid meile, filmivaatajatele, kellele just tutvustatud ontlikku metal-sõpruskonda, lõbusana tunduvaid detaile.

Linateos „Saatana Inglid“ (2007), mis põhines tõestisündinud sündmustel võimaldas meil pilku heita ühe ühiskonna väärtusheitlusesse, kus islamitavad kombineeruvad demokraatlike väärtustega. Selle filmi peategelastel läks hästi. Nende omaksed omasid piisavalt ettevõtlikkust ning läbi tuttavate advokaatide, ajakirjanike ning huvitatud poliitikute tööle, vabastati nad trellide tagant.

Filmi lõppedes saime tiitrina jooksvast sõnumist teada, et 2003 aastal lasi end õhku 14 islamifundamentalisti, viies endaga kaasa hulga tavakodanikke (45?).

Tartu linastusel oli kohal ka filmi autor, kes publiku küsimuste suunal valgustas veidi filmi telgitaguseid. Saime teada, et rahastust oli keeruline saada ning teda toetas teletuttava abiga kohalik kommunistist kommunikatsiooniminister, justiitsminister seevastu proovis autorile kaikaid kodaratesse loopida. Valitsushoonete esised meeleavaldused filmiti kümned meetrid eemal ning vanglastseenid võeti ülesse koolihoones, sest vanglasse filmima peale esimest võttepäeva enam ei lubatud. Kohalikul näitamisel kärpis filmi tsensuur (kui ma nüüd keeleliselt ikka õigesti aru sain). 14 muusikust olid 2 näitlejad ning ülejäänud päris pillimehed. Autor oli targalt filmi populaarsuse huvides kasutanud helireal ka tavakodanikele kõrvasõbralikumat kraami - meloodilist raskerokki, progressiivset rokki, gooti metalit, karmimaid riffe tabas kõrv vaid kahes stseenis.

Hoolimata sellest, et raskerokiks (hard rock) nimetati pigem metali poole suunduvaid subkultuure;

Hoolimata sellest, et filmi süzee ülesehitus, näitlejatööd kui dialoog olid naiivsed. Samuti leidus mitmeid naiivseid detaile- kolme kohtuniku hulgas oli üks naine ning muusikute vabastamisteadete ettelugemisel kohtus istus advokaatide kogus pigikarva mees. Samuti oli poliitik-lobistide kolmikus üks keskealine tädi. Pigem usun, et need on naiivsed viited feminismile ja anti-rassismile, kui reaalne sündmustik.

Hoolimata sellest, et Maroko ühiskonna lõhesid saaks kirjeldada sügavamates dimensioonides, on väljendusvabadus, stereotüübid ja sõnavabadus teemad, millest tuleb kõnelda.

Aitäh PÖFF!

Aitäh, Ahmed Boulane, kes sa tulid ligi 6000 km kauguselt kartulivabariigi s*tta suusailma, et põhjamaise filmipublikuga diskuteerida! Ja häbi Tallinlased, et te sellele lõbusale kaabuga mehele, kes 70-ndatel Pink Floydi kuulas, peale arutelu saalis hea meelega noortega edasi suhtles ning oleks pläru kanepitki suitsetanud, ühtegi küsimust ei suutnud esitada.

Toomas N.

Tundsin kord ühte noormeest.
Ta ilmus alati siis, kui olin piisavalt oodanud ja ei osanud enam oodata ning alati erinevast ilmakaarest. Siis aga unustasin ootamise teadmatusest pahameele ning kulgesin koos tema uljaste mõttekäikude, kaugete maailmapaikade juttude ning värsiridadega ühes rütmis.

Kui lehed kolletuma ning vaikselt maa poole hõljuma hakkasid, muutus ta kuidagi kärsituks. Hääl jäi vaiksemaks ning tema suul mänglevat kavalat kassinaeratust oli üha vähem ja vähem täheldada. Peagi oli ta vaid tõsine ning esimeste külmade tuulte saabudes kadus ta hoopis. Kuhu küsite te? Mul pole aimugi. Lumehelveste langedes möödus kuid ning ma ei teadnud temast midagi. Kuni ta ükskord jälle mu ukselävele ilmus, pajuurvad lohakalt mustava kaabupaela vahele surgatud ning taevakarva lilled silmades salamahti naeratamas. Suvi möödus kolades rabasaartel, uidates metsikutes laantes ja tundmatutes veesilmades supeldes. Heinapebred me päikesest pleekinud juustes ja lõhnav ristikhein. Minu kuivanud kasepaku pihta löödud rütm ning tema vilepilliviisid saatsid me pikki rände nii kaugeis kui lähedastes muinasjuttudes ning teepervedes õitses meeletuid siniseid lilli. Aga siis tuli sügis.

Praegu ääristavad jäälilled mu aknaklaase ning jõulude ootuses süütan küünla. Mõtlen talle harva, kuid vahel siiski, sest mind piinab paratamatus temaga võõraks jääda.
Tundsin kord ühte noormeest.
Tema nimi oli vist....Toomas...Toomas N.

Unelaul

Kui öö laskub maale...
Aga uni veel ei tule, siis tuleb kasutada moodsa infoühiskonna võimalusi ning minna myspace kodulehele ja kuulata sealt Hedvig Hansoni töötlust ühest vanast unelaulust.

Pimedate ööde filmifestival tuleb.
Jõulujazz tuleb. Soojalt soovitaks Hedvig Hansoni kontserti (Tartu sadamateatris 16. detsember) ning Andres Mustoneni jazzkvartetti (4. dets Niguliste muusem, Tallinn). Rohkem ei oska kommenteerida, avastage ise :).

Salaja

Imeilus!

"Musta pori näkku", Mihkel Raud

Mihkel Raud Singer Vingeri koosseisus punklaulupeol, suve algus 2008. Klõpsas Makkuro Kurosuke

Singer Vingeri „Kasevete aeg“ on viimase nädala jooksul minu jaoks omandanud uue dimensiooni.

Rokibiograafilise teosega on maha saanud esimene eesti mees. Lisaks naisnäitlejate, -lauljate ja -kirjanike mälestustele on meil nüüd ka 280 lehene ilukirjanduslik-autobiograafiline teos milles Mihkel Raud koos erinevate „heeroste“ ja muude tüüpidega läbi kaheksakümnendate rokib.

Roki/ pungimeestest alfaisastena ei karda tüübid t..apeadest kultuuriorganisaatoreid, miilitsaid, viina kui tuntud rahvatervise vaenlast hävitada ning paljutki muud. Ja sel on enamgi mütologiseeriv toime kui nö viisakas kirjanduses (Rinne „Laulev revolutsioon“ näiteks), kus loomeinimesi siivsalt elupõletajateks nimetatakse. Vahe on vaid keeles ning lugudes, mida räägitakse. Müüdid on rokkmuusikas kerged tekkima ning toidavad seda, mille najal enamik popmaailma püsibki- poosid, poosid, poosid.

Raamatu keelelaad ja sõnakasutus ajasid mind kui aegajalt institutsionaliseeritud kultuuri nautivat tegelast esialgu kahtlemata närvi. Veidi järele mõeldes leidsin, et ega see pole mingi sussipiilumise indie. Rokk ongi pulbitsev, vihane, seksuaalne, bravuurikas, ärritav ning piire kompav. Ilustamata ning võltsvagadusest puutumata. Rokibiograafia kirjutamine valterojakäärulikus stiilis oleks olnud ilmselge püha pulli kohitsemine.

Küllaltki palju sai lugemise kõrvale vaikselt naeru pugistada. Näiteks supernaljakas oli Singer Vingeri solisti kirjeldus 1988. aastal Tartu muusikapäevadel: „Hardi Volmeri asemel seisis täna õhtul valgusvihus aegluubis tvistiv uduste prilliklaasidega tombuke“. Paljud „humoorikatest“ situatsioonidest polnud aga seeditavad lihtsal põhjusel - olen naissoost ning teatud väljenduslaadid suguõdede suhtes erilist rõõmu ei valmista.

„Musta pori näkku“ on kirja pandud kõmu-ajakirjanduse stiilis, kus sündmustest läbilipsavaid tegelasi iseloomustavad müüdid ja faktid nende minevikku või tulevikku jäänud tegemistest. Et me ei unustaks, et ka kõige suuremad sangarid varjavad oma kapis luukeresid ja me kõik oleme omamoodi räpased? Rokielustiili müüdid okei, aga see sotsiaal- ja muidu porno, millest ülejäänud 1/3 raamatust kõneleb tundub pigem teenivat eesmärki räpased detailid rahvale maha müüa. Ja me läheme tunnistades seda või mitte, isukalt selle õnge.

„Musta pori“ edenedes pidasin endaga aru, kas autor on kirjutatu ja möödunud elu suhtes irooniline või mitte. Kindlus saabus alles peatükis kus Mihkel pidi end „toatäiele tundmatutele t..apeadele“ tõestama. Kas üldse ja millal aga aimab seda tugevat irooniat 13- 14-aastane, kelle jaoks kuulsusemaailm ihaldatud Eldoraadona näib ning deliiriumis pudelikummutajad ongi tõelised kangelased?

Millest muusikabiograafias vähe räägitakse, on muusika ise. See on taandunud rokimehepooside domineerimise tõttu praktiliselt olematusse rolli. Seetõttu jääb mind raamatukaant sulgedes jälitama tunne, et rokimeheks olemine kui asi iseeneses on meie kultuurikontekstis, kus kõige enam hiireklikke tekitavad meedias tõsielu ja pseudostaarid, sageli palju olulisem loomingust endast.

Mihkel Raud on kirjutanud kohaliku Kerouacina oma teeloleku käesolevale tarbimis- ja kõmupõlvkonnale huvitavaks ja seeditavaks. Autobiograafilise dokumentalistina on see katsetus kindlasti õnnestunud ja täidab rokibiograafiate tühimiku kohalikul maastikul.

Olgem ausad, ma nautisin Musta pori lugemist! Aga mida selle raamatuga peale ühekordset läbilugemist teha?

Endspiel, Tartu uus teater

Tartu Uus teater etendas 25.10 Vaino Vahingu elu ja loomingu põhjal kokku pandud näidendit "Endspiel". Nädal varem 18.10 toimusid Pärmivabriku töökoja talgud, kus minu silme ette taoline pilt jäi. Endspieli lavastaja Ivar Põllu etendust reklaamimas.

Väljavõte "Endspiel"`i kavalehelt:
Katrin Ruus (Pärnu Teater "Endla") (TÕNU) - eemaldatud joomise tõttu

Uuest teatrist räägime aga mõni teine kord.

Detsembrikuumus

http://www.detsembrikuumus.ruut.com/index.php?id=10467

"Eesti film ikkagi ju. Eesti filme peab ikka vaatama",
midagi sarnast ütles mulle K, kui Tartu uuest kinost Cinnamon pimedale sügistänavale astusime.

Mulle tundub küll, et esimene asi või siis teine (kui esimene on filmi tegemine), mis filmitegijatel pähe tuleb on kuidas seda müüa. Enneolematud eriefektid ja rahvuslik teemavalik on küll väga toredad, aga publik ootab lugu ja ilusaid inimesi. Võtkem detsembrikuumusest ära noor vapper blondipäine sinisilm leitnant (Sergo Vares) ning hellik leitnandiproua, kes helevalges talvemantlis Tallinna munakividest tänavatel hõljub (Liisi Koikson), mees-päästab-kallist-kaasat-õhtu ja mis siis järgi jääb.....
Ajalooline mäss, kaskadööritrikid, surevad inimesed, palju paugutamist ja muud efekte. Muudest tegelastest võrokesest kindral "vaid kindrali naine on võimsam kui kindral" Põder, kellel kehastuses Tõnu Kark hiilgava rolli teeb.
1924. aasta mässust kõneleva filmi sisse on mahutatud ka pisike integratsiooniprojekt. Peategelase Tanel Rõuguga lahingutegevuses liitub vene rahvusest noormees, kes teatab Lõugu küsimuse peale venelaste hulga kohta, et "Mina olen venelane. Nemad seal on kommunistid".

Kas ilma noorstaarideta plakatil ning ilma Liisi Koiksoni lauldud raadioeetrites kõlava filminimelise loota tuleks sama palju inimesi vaatama patriotismi kasvatavat stoorit?
Ise ka poleks läinud.

Kokkuvõttes siis hästi tehtud- hästi turundatud. Hea meelelahutus.
Eesti filme peab ikka vaatama, eksole ju.

30 aastat rokihotelli

Pildil vasakul näete minu esimest lapsehoidjat. Helipea plaadile ringe tegema ja rõõmsalt tatsus paari-kolme-aastane põnn rahulolevalt mööda mustrilist vaipa. Aastad olid siis 1983.-85. Sõnad, mida siis sai vanematele piinlikusttekitavalt tuttavate sünnipäevadel esitatud (no ei ole väga siivas kui pisitüdruk laulab, et "aita mööda saada öö", "ta pole ju su isa, kuid ta ise ei tea"), on siiani peas. Sedasama 1983.-nda aasta Rock Hoteli vinüüli sai kasutatud keskkooliaegsetel pidudel koolikaaslaste tantsutamiseks.

Pildil paremal on vastilmunud kogumikku Rock Hoteli aja- ja muusikaloost. Intervjuud ansambliliikmetega sisaldavad järgnevat: kuidas hangiti nõukaajal pille, milline oli tasustamissüsteem, reisidest ja esinemistest, pilte ansambliliikmete erakogudest, väljavõtteid Ivo Linna joonistatud piltidega sõnadevihikust, artikleid ja dokumente ajalooarhiividest. Lisaks lühike bändi kronoloogia.

"Kroolin nagu jaksan", "Kell" ja "Teesklus" vajavad siiani aegajalt kuulamist. Ja "Kohtumistund" ja "Annan alla" ja "Valges kitlis näitsik" ja "Nostalgiline" ja "Jänese boogie" ja "Üksildane rong".....loetelu läheb pikaks vist. Rock Hoteli repertuaarist on pärit ka üks minu arvates ilusamaid eestikeelseid armastuslaule "Laula mu laulu" (Rogers/ Tungal).
Mis on Rock Hoteli pikaealisuse põhjusteks? Kindlasti eestindatud tekstid, kindla suuna (rockabilly) armastus ning ühe koosseisu püsimine. Bänd ei ole kunagi salanud, et nad mängivad tantsuks ning loobunud ka väiksemates Eesti asulates esinemistest.

Rock Hoteli 30. juubeli kontserturnee on praeguseks läbi. Küsite, kas käisin? Ei käinud. Bänd, mis on valdavalt mänginud tantsuks otsustas teha 30-nda juubeli kontserdina. See on nende seisukoha pealt väga OK, aga mina oleksin pannud selga oma täpilise ratasklošš-seeliku, valged sokid ja madalad kingad ning tahtnud jalga keerutada. Ja kuigi kontserdilkäinute meelest oli Rock Hotel endiselt hoos, meeldib mulle siiski neid kujutada ette aastakümneid nooremana.

Aitäh, Mihkel Truman, vaeva nägemast ja koostamast! "Aeg meid muutnud on" on rokiajaloo salvestus ning fännile väärt lugemine :)! Kitarrist Andres Põldroo mälestuste puudumine on ainus mida ehk sellele kogumikule võiks ette heita.

Community vehicular reclamation project

Sellise klõpsu tegi Mia Kanaadas (justnimelt Kanaadas, mitte Kanadas). Aitäh :)!

Raamatud on hetkede peeglid

Raamatud on meie hetkede peeglid. Ühte ja sama teost erinevas vanuses ja erinevates eluetappides lugedes leiame sealt enda jaoks erinevaid asju. Miks on see nii? Tekst on ju üks ja seesama, küsite ehk? Sest meie loome läbi tähenduste tekkimise teksti ja tekst loob samamoodi meid. Ehk siis tähtis pole, mida sa loed, vaid kuidas sa seda loed ja millal loed.

"Ma olen küll vana," vastas Govinda, "aga otsimisest pole ma loobunud, mitte kunagi ei lakka ma otsimast, näib, et see on minu saatus. Mulle tundub, et ka sina oled otsinud. Kas ei tahaks sa sellest mulle rääkida, austatu?"
Lausus Siddharta: "Mida peaks mul sulle öelda olema, auväärne? Võibolla seda, et sa liiga palju otsid? Et sa selle otsimise tõttu leidmiseni ei jõuagi?"
"Kuidas nii?" küsis Govinda.
"Kui keegi otsib," ütles Siddharta, "siis võib kergesti juhtuda, et ta silm märkab vaid seda, mida ta otsib, ja ta on võimetu midagi leidma, midagi vastu võtma, kuna ta mõtleb üksnes otsitavale, kuna tal on eesmärk, kuna ta on eesmärgist haaratud. Otsida tähendab eesmärki omada. Leida seevastu tähendab olla vaba, olla avatud, ilma eesmärgita. Sina, auväärne oled vist tõepoolest otsija, sest oma eesmärgi poole püüdes ei näe sa mõndagi, mis toimub otse su silma all."

Hermann Hesse "Siddharta"

See hunnitu Eestimaa sügis...

Otepääl, oktoobrikuu kolmandal nädalal 2008

Inimeseks olemine

Ja ma ütlesin iseendale:

Maailm püsib idealistide najal, kes vaatavad optimistlikult tulevikku. Milleks meil on vaja küsijaid ja kahtlejaid?

Et me ei unustaks, mis on inimeseks olemine.

Naer ja pisarad.

Ole normaalne. Kasvame koos!

Ole normaalne. Kasvame koos! on Lääne-Viru noortetoa kampaania, mis on suunatud teismelistele noortele ja nende vanematele. Nende suhete parandamisele. Kampaaniat aitas välja töötada koolipoiss Mati Murrik ning see on suurepärane näide noorte kaasamisest neid puudutavasse.
Tavaliselt räägitakse noortest meedias ju siis, kui midagi on juhtunud või pigem seoses negatiivsete uudistega. Teine äärmus on edulood nendest kõrgelennulistest "vapratest ja ilusatest".
Noortele suunatud sotsiaalreklaamidki on enamasti keelamise ja käskimise peale ülesse ehitatud.
Ära tarbi narkootikume! Alkohol kahjustab sinu ajurakke, mõtle enne kui klaasi tõstad!

Seekord siis ootamatu rollivahetus, kõigile päriselust tuttavad stseenid ning värskendavad tundmatud näitlejad!

Mis võigas muusika see on?


See seelik on liiga lühike!


Tänuväärne :).
Go social campaigns!

„Ahoi“, NO99 teatri majas, 3.10.08 ehk uute lavakate esimene tulemine

Pilt www.lavakas.ee

Sarnast taktikat kui etenduses „Ahoi“ on kasutatud varemgi- ka Ojasoo kokkupandud „Asjade seis“ aastal 2004 koosnes peatsete lavakalõpetajate etüüdidest. Ma ei saa mainimata jätta, et tookord oli laval ka noornäitlejatest punkbänd ning saali pritsis energiat, ühiskonnakriitikat ja sülge. Kuid kas see ongi alati oluline?
Mõned vanemad autoriteetsed inimesed on öelnud, et noored inimesed on alati ilusad. Huvitav, kui samale järeldusele jõuab ka pealt-kahekümneviiene, kas siis on tegemist teatud küpsusega või hakkab kätte jõudma varajane keskiga? Seekord tahan näha lihtsaid lugusid, lihtsatest inimestest. Neid narratiive, mida siin ja seal on juba korratud. Naerda, kuulda laulu ja kitarrimängu ning unustada see igapäevane olen-parem-kui-naaber edukuse hüsteeria ja ühiskonnateemaline häda ja viletsus.

Käsmuteemalistest etüüdijuppidest etendus andis võimaluse tulevastele näitlejatele publiku jaoks visualiseerida, kelle jalg kui kõrgele tõuseb, kellel kasvab habe nagu vanal mehel ning kes kõige võikamat naeru suudab lagistada. Meenub Anne Veski, kes kunagi ütles, et tema juba tunnustatud lauljana nö „superstaarisaatesse“ ei julgekski pretendeerida- nõudmised tänapäeva lauljatele (ja võib siinkohal julgelt paralleeli tõmmata ka näitlejatele) on nii mitmekülgsed. Laulsid ja tantsisid kõik, hinnaalandust ei tehtud kellelegi. Tundub, et ka kõik, kes pilli oskasid mängida, said oma oskuseid näidata.

Mis oli tore? Aja möödumine - kuidas kirjanikuhärra aastakümneid kehastavaid vastavatest kümnenditest pärit kleite kandvate neiudega valssi keerutas. Fanaatiline kajakas ning nõukogude sõdureid paeluda üritav "peajalgne neiu" (Marko Lehe esituses). Mehe ja naise suhte, kui elu igikestvuse märgi, rõhutamine. Ja need laulvad mehed (naised seekord tagaplaanil), kes etendust alustasid ja lõpetasid!!!
Venima jäi koerte loetletud aastaringide möödumine ja etenduse alguses oli tiba palju tühja rabelemist.

Kokkuvõttes enesenäitamise üritus, kust ei puudunud koomika, kitarrimäng, laul ja tants. Kes selliste ootustega ka kohale läks, julgen ennustada, ei pettunud. Kes ootas avangardset lähenemist, mittetraditsioonilisi lugusid, ühiskonnakriitikat ja seksi ja vägivalda....no mis te ise pärast eelneva lugemist arvate?

Lavakunstikooli 24. lennu etendus oli omaloominguline, hoogne, romantiline ja naljakas. Noored inimesed on alati ilusad!

Enigma variatsioonid. Plaadiesitlus HUH festivali raames Tartus 2.10.08

Luarvik Luarvik Genialistide klubis esinemas. Meisterdada aitas käärivana Makkuro Kurosuke.

„Enigma variatsioonid“ - meenuvad Tõnis Mägi ja Mikk Mikiver aastatetaguses samanimelises Ugala duo- etenduses. Igati positiivne draamaelamus, võiks isegi öelda, et üks parimaid teatritükke üldse. Seega seostusid mul selle sõnapaariga vaid positiivsed emotsioonid. Genklubi baariruumis on ka pisuke turg plaadiriiulil, sealt saab mitmeid heliüllitisi omandada. Ka siin kõneksolevat. Minu mäletamistjärgi 125 raha eest.

Enigma variantsioonideks nimetab kollektiiv Luarvik Luarvik oma uut plaati, mida nad esitlesid festivali Hea Uus Heli raames toimunud kontserdil Tartus, eelmisel neljapäeval (02.10) Genialistide Klubis. Tõesti, nagu kontserditutvustuses lubati, viimaste aastate loomingu kokkuvõte see ka oli, sest kõiki (vist tõesti kõiki?) lugusid olin mina varasematel kontserditel juba kuulnud. Kohati austusavaldus vanale heale Grünbergile, kohati kostnuks nagu õhkõrnu Radari mõjusid. Solisti seekord polnud, küll aga oli bändis lisaks neiu süntesaatoril. Kes, ei tea, sest ei tutvustatud. Maispeiss ka ei ütle.
Heli ergastasid lava tagumisele seinale näidatud Okiko visuaalid. Põnevad. Vaataks hea meelega veelkord. Mõnest väiksest raamatust, näiteks luule (- või jutu)kogu illustratsioonidena. Või siis näiteks suurtelt plakatitelt kunstisaalis. Suurtelt ma ütlesin!

Mina, vanainimene, ei saa aru nendest uutest „tantsumuusika“ gurudest. Sorri, Taavi „tekno-träns-idm“ Tulev, keda enne Luarvikuid kuulda oli. Üks elektro minu jaoks kõik.
John Maussi jaoks mind aga lihtsalt puhtfüüsiliselt ei jätkunud.

Igatahes on antud kontsert suurepäraseks näiteks sellest, et vahel on heaks uueks heliks ka true old school narrowminded progressive rock (niimoodi muide, defineerivad Luarvikud oma heliloomet maispeissis)!

Varemgi Luarvikutest juttu tulnud piparmynditees.
Luarvikute aja- ja arengulugu ja eri perioodide helinäidised.
Kuula Luarvik Luarvikut.

Leegitsev Sidrun ehk kui jood sidruniga teed, tõved sul ei liiga tee

Juba kevadel sai mööda tänavat käies ümisetud et „Kontorist kostab arutelu....“ või, et "Lyyyydiiiiiaaa Koiduuulaaaaa, kuivataaaaa pisaraaaaaad" :). 26. septembril toimunud Vastik Disko, kus ansambel Leegitsev Sidrun esitles oma singlit „Mao“, oli seega oodatud üritus.

Genklubi uued ruumid mahutavad oluliselt rohkem kui vanad. Tegevus käib lausa kahel korrusel. Esimesel on baar, mõned tšillimisruumid (ka suitsuruum) ning tulevane alternatiivne saal ning teisel korrusel suur saal. Kui nüüd pikemalt järele mõelda, siis sai keskkooli ajal samas saalis shapingutrenni vihutud.

Esimese korruse trepikõrvasel seinal on leitav maakaart- Genland ning mitmed muud fantastilisemadki maad ja saared. Igati vahva sisekujunduslik lahendus, kus pragunevat ja isepäi seinalt lahkuvat värvi on ära kasutatud :).

Leegitsev Sidrun ise - meeldivalt meloodiline ja mahlakalt irooniline. Mängivat küll „magusat magusat muusikat“, aga magusast magusast armastusest, mida päevast päeva leierdavad raadioeetrid, juttu õnneks ei tule. Või kui, siis läbi lõbusate vimkade, nagu näiteks loos „Mees“.

Mõned väga kõrvajäävad meloodiad ning hää kitarrisaund; andekad sõnad; laulja, kellel on häält ning soolokitarrist, kes OSKAB mängida- mida veel ühelt bändilt tahta? Ojaaa ja see kohatine biitbändilik mitmehäälsus. Rokenroll!

Tahtmatult kerkis reedesel kontserdil silme ette sarnasus Genialistidega. Võimalik, et see oli tingitud tantsutüdrukutest. Need tibid aga jäid genialiste saatnud iluviiplejatele kõvasti alla. Kole (oli see taotluslik?) 80-ndate stiilis ülinapp outfit ning frivoolne väänlemine nigu ühes korralikus aarändbii videos, iluviiplejate vaimukatele võimlemistele ja rafineeritud seksikusele paraku vastu ei saa.

Loodetavasti leidub Genialistidel nii palju raha, et külmade ilmade tulekuks WC õuepealolevast sinisest putkast majjaehitatuks upgrade`ida. Muidu naised enam klubis õlut (midagi) ei joo!

Kuula Leegitsevat Sidrunit
Vaata Leegitsevat Sidrunit vanas Genklubis

Kui ma oleksin autoomanik vol 11

Juba kaks päeva korporatsioon Estica ees seisev pisike Mini tuletab mulle meelde, et visuaalne autopede minus pole sugugi surnud. Tahan näidata ka teile, mida minu silmad ja fotoobjektiiv sel suvel Pärnu hansapäevade uunikunäitusel nägid. Hullugem üheskoos!

Sõber teadis rääkida, et nõukogude autotootjad kopeerisid ideid muudelt Euroopa töösturitelt. Nimelt on saanud Fiatist eeskuju Saparožetš, Opel Kadetist Moškvitš, vaadates kuju viksiti Volga maha vist ameeriklastelt.

Niisiis nupsik Fiat ja...

pärlmutterlilla sapikas. Mis teie arvate, on vennad või mitte?

Mosse mürkroheline.

Algkoolipõlves oli selline mäng, et kui nägid tänaval musta volgat, siis tuli pöial pihku pigistada ning otsida prillidega inimest. Kui too leitud sai midagi soovida ja pöidla pihust valla päästa. Ja hopp!

Šššššškoooodaaaa! Škoda superb 6.

Mingi Opel...vist...

MG ehk "Poisid, kuhu te James Deani jätsite?"

Metsiku hobuse üks neljast kandjast.

Imeline heleroheline Caddy.

Visuaalipedena julgen vaid oletada, et tegemist ei ole originaalvärviga. Igastahes silm lausa puhkab peal. Sellises võiks ju lausa pulmasõitu teha.
Caddilacid muide said ühe legendi kohaselt kunagi 60-ndatel popmuusikatööstuse poolt popiks põlistatud :).

Pikselind. Miks mitte selline oli "cousin Tony`s brand new Thunderbird" filmis American Beauty?

Sobib ka kõige edevama küünelakiga, eksole?

Vanasti oli Chrysleril ilus peps...

...ja bemarid nägid sellised välja....

Ühes vanas tõllasarnases Fordis istus ilus daam. Hetkeks olid käes 1930-ndad.

Bobik, millal Sa endale juba selle Mini ära ostad ja mind sellega sõitma viid? Ah?

Kaks

Ta on suur. Ta on hele. Pilvi täna ei ole. Tähti ka mitte. Kõik on ühtesulavalt tumesinine ning puude oksadki kahistavad vaikselt selles ühtse sinisuse rütmis.

Kõhetu külateel seisja surub käed jaheduse eest sügavamale mantlitaskutesse ning seisab uudishimulikult nina taeva poole, hall kulunud kaap kuklas.

„Nüüd pole meid enam kolm, on vaid sina ja mina...“, lausub seisja mõtlikult. Kõnetatu ei vasta.Pilku taevast pööramata laskub luider kuju pihlapuu alla kükakile.

Johannese mõtetest voogavad läbi mälestused. Vihmasabinaline, kuid oi kui rõõmune, kodutee Unistaja tänavast, kui tänavavalgustus miskipärast puudus ja ainsaks valusallikaks oli suur kollane kera. Kuujõe saadetud südaöisest ujumaskäigust Merilaane jõe voogudes ning üheskoos taevakera suunas teele saadetud värsi- ja lauluread.

Kord suveõhtusel ajal sai käsikäes raudteeveeri mõõdetud, iga sammuga tundus ehapunas verev kuu üha lähemale ja lähemale tulevat. „Me saame ta kätte, me saame ta kätte !“, oli ta toona naerdes lubanud.

Mees tõuseb kükakilt. Külmast kohmetute kätega tolmumantlihõlmu kohendades ning salli tihedamalt kaela ümber sõlmides lööb pilgu maha, porisele teele. Ta surub käed tuult trotsides sügavale taskusse ning tõmbab kaabu sügavamale silmile.

Kiire sammuga kodu poole astuma hakates kordab Johannese peas üksainus mõte.

„Liidi, ma ootan su ära!“

vaesed/ rikkad ning kuumad grusiinid Viljandi folgil

Aknast välja vaadates on näha, kuidas suvi hääbub. Seda enam on põhjust seda, mida ringirändamiste vahepeal kirja ei saanud panna nüüd meenutada.

Käesoleva kirjutise avafotoks olev pilt avanes Viljandi Pärimusmuusika Festivalil reede õhtul Viljandi lauluväljakul. Vaba lava oli sel aastal viidud Tegelaste toa hoovi, mis küllaltki kitsukene nii tantsijatele kui ka istujatele. Pea ainuke mururiba asetses otse välitualettide kõrval, mistõttu murul külitamine ka kõikse mugavam elamus ei olnud. Selle vabalava fookus oli erinevalt viimastest aastastest lähenenud muusika kuulamisele (polnud joovastavaid jooke oma peamiseks eesmärgiks võtnuid), kuid vaba olemist sellel vabal laval küll nappis.

Jalutasin minagi vabadusejahil mööda laululavaveeri kuni kuulsin kõrvapüüdvat akustilise kitarri heli. Tervitan siinkohal Speed Kingi poisse Jürgenit ja Robinit, kelle kõrval murul istudes sai mõnusalt kitarrimängu ja laulu nauditud. Loodetavasti saab sügisel laivi!
Kitarrimänguga vabas õhus võiks seostada minu tähelepanekute kohaselt nähtuse, mida võiks peaaegu nimetada seaduseks. Alati kui keegi suvel vabas õhus hästi kitarri mängib, ilmub eiteakust jokkis ambaal, kes sõnuteadmata kaasa läliseda ja pilli näppida üritab ning mängijat tavaliselt ka mõnda termika lugu tegema veenab. Seekord oli enam-vähem rahulik ambaal.

Aga folgist, mida veel? Värske veri esinejatenimekirjas- Gjangsta oli sõna otseses mõttes värskendav. Päevapiletisest laupäevast meenub hommikune balalaikavirtuoos, mõned udused virvendused mitte-eriti-omapärastest tšehhidest ning ülerahvastatud Raud-Ants. Veider nentidagi, et sellel aastal oli paraku Viljandisiseselt minu rõhk nihkunud muusikalt sotsialiseerumisele.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida :).
Sel aastalgi õnnestus tänu häädele inimestele väisata maakonnakontserti. Päevapiletki tekkis minu randmeümber sellest, et ma ei uskunud võimalustesse Hallistesse kohale saada (siinkohal tänud Kadrile ja Tõnule!) ning endine kursaõde randmepaela saamise väga lahkelt korraldas. Muidu olen viimastel aastatel hoidnud poliitikat- ei-kulge-massiga-kaasas-vaid-käin-sisekontsertidel.

Halliste kirikus esines Gruusia vokaalansambel Tbilisi koos rahvalike tantsude trupiga Merani`ga. Tbilisist on piparmynditees varem ka juttu tulnud, seega pikemalt siis tantsust.
Hjahh....emotsioonid olid ikka päris ehedad, kui uhked söesilmsed dzigitid nii ja naapidi järske liigutusi tehes mööda kirikupõrmandut sööstsid ning meetrikõrgusele õhku hüppasid. Soolotades ja meeskonnana liigutusi tehes, mõõkade kõlinal sädemeid õhku lennutades. Jaaa....kirikuga spetsiaalselt kooskõlastatud mõõkade tants oli vaieldamatult kõige oodatuim ning üllatavaim number.

Nelja noormehega oli kaasas üks graatsiline neiu. Vastavalt tantsu iseloomust kas emotsioone vaos hoidev või neil möllata laskev. Ilus!
Ühe lausega kogu kava kokku võttes ütlen, et sädemeid lendas saalis nii silmist kui südamest!
Oskaksid ugrimugri triibuseelikud ning põlvpüksid ka iga liigutusega edasi anda seda, kui uhked nad on olla siin ja praegu, liikudes ja hüpates.

sekundaarkultuurist...

Tänapäeval infoühiskonnas on päris tavaline, et paljud teadmised pärinevad sekundaarkultuurist, ehk läbi kellegi refereeringute, loojutustamiste või siis isegi kaverite.
Nii leidsin minagi mõned nädalad tagasi rakontööride lugusidpidi surfates ühe telesaate "Attic" kus Raconteurs koos vanameistri Pete Townsend`iga koos jämmis.
Jack White`i sõnul õppis ta alljärgneva loo abil kasutades oma venna pilli kitarri mängima.

Tänuväärne formaat :). Lubas mul, kes ma aegajalt ikka The Who`d kuulan, avastada ühe loo, mille olemasolust mul senini aimugi polnud.

You`re no good...

Süda-öine lambileid orkutist....hingekosutav pop-rokk-soul...kuulsalt-kuulsalt ameerikamaa lauljatarilt nimega Linda Ronstadt.
Nauditagu häält!

Antwerpen

Peale Rock Werchterit suundusime sadakond kilomeetrit põhja poole ning jõudsime Antwerpenisse. Meelde jääb see õndsus, kui hostelis end põhjalikult puhtaks saime küürida ning korralikult linnapeal kõhtu täita. Kui kunagi juhtute Antwerpenisse siis soovitan soojalt hostelit ABhostel, kus teid sõbralikult vastu võtab Bridget.

Mis siis Antwerpenist meelde jäi? Tuuline jõekallas, pargid ja palju kohvikuid. Pidevalt tibutav vihm, kirsiõlu (Lindemans Kriek on parim!) ning soodsa hinnaga Lambrusco. Lokkidega juudipoisid ning mehed, maailma parimad friikartulid ning kõige ilusam kirik, mida mina eales näinud.
Kirikutega on kohalikel üldse mingi värk- meie tähelepanekute järgi võis ükskõik kus Antwerpenis seistes näha vähemalt kahte kirikut.

Mis mind kõige enam hämmastas olid tihedasti kokku pressitud ning kõrgustesse pürgivad majad. Kõige esimesel päeval peale enda puhtaks küürimist suundusime sobivat söögikohta otsima. Hostelist kümnekonna minuti kaugusel oli raudteesild ning peale seda algasid kõige fantastilisemad majad. Kaks tänavat, mille pärast soetasin ühekordse fotoaparaadi, et nähtut enam kui vaid hetked meeles pidada. Õhtupoolikusel jalutuskäigul käisin mõlemad tänavad läbi ning klõpsisin hoolega. Hoolitsetud aiad ning majaesised (pere)autod andsid tunnistust sellest, et majades, mida Lõuna-Eestis sõidetaks kilomeetrite tagant välismaalastele näitama, elavad inimesed igapäevaselt.
Igaüks neist võiks olla eraldi loss. Ja losse oli tervelt kaks tänavatäit. Keskaegsetest elementidest juugendini. Ka kirikutornikesi oli.
Siinkohal mõned näited:


Kas poleks hunnitu sellisel rõdul pühapäevahommikuti päikesekiirtes kohvi rüübata?
Lopsakaid hortensiaid oli näha nii siin kui seal aedades.
Näidet kahjuks siinkohal pole tuua, kuid ühel majal olid päris suured puunikerdised. Kolm kuradikest ning kolm inglit.

Ja veel....madalmaade dzinnil ehk Jeneveril, mille koju isale kingiks tõin, oli erinevalt varasemalt proovitud Jeneveridest maitse ja lõhn. Piirituse oma! Sellega siis nii hästi ei läinud...:)

Rock Werchter 3.-6.07.08 Belgia vol 6

On üks pühapäeval esinenud bänd, kellest ma meelega eelmises postituses täiesti üle libisesin. Uskuge mind, nad väärivad eraldi tähelepanu.
Pälvisid werchteri-eelselt mu usu ja lootuse juutuubis ning kohapeal pakkusid väga nauditavat laivi. Nende album "Consolers of the lonely" on juba üle kuu aja mu kõlaritest kostunud. Lubage tutvustada: The Raconteurs.


Eestipäraselt rakontöörid tähendavad sõnaraamatu tõlgendusel jutuvestjaid. Kollektiiv jutustab bluusi, hard rocki, kohati kantrimõjutustega rokikeeles. Konkreetsed ja hoogsad rifid, aegajalt progelikud tempomuutused, kohati akustilist kitarri ja viiulit! ning paras annus ameerikamaa juuri. Mind toidab.

Kõige tuntum kindlasti kollektiivist laiemale publikule on Jack White (koosseisust The White Stripes). Eeloleval pildil on temaga koos Brendan Benson, kellega kahekesi nad ka enamuse (või siis kõik? ) bändi lood kirjutavad.


Pikalt ja laialt mõelnud, mida nendest kõneleda, leidsin viimaks, et sõnu polegi siin vaja ning muusika ja lüürika räägivad enda eest. Kellele on motivatsioon, leidke nende kodulehekülg, juutuub ning veidi aega tutvumiseks. Alustuseks esimene hitt nende esimeselt plaadilt (Broken Boy Soldier) Steady as she goes, keskpaigaks hoogne II albumi nimilugu Consolers of the lonely ning maiuspalaks These stones will shout (minu lemmik):

"Speak to me and don't speak softly
Talk to me and let me know
Grab hold of my shoulder and tell me
Grab hold and do not let go
Grab hold and do not let go"

Feeling alive or what?

Rock Werchter 3.-6.07.08 Belgia vol 5

Viimane päev Werchteril algas taaskord bluusilikult. John Butler oma Trioga Austraaliast paistis silma virtuoossusega topeltkeeltega akustilise kitarri käsitsemisel ning pakkus muretut emotsiooni pühapäevahommikusesse päikesepaistesse. Mis tavaliselt alati bluusi ja jazzilaividel tundub tüütu, paistis siin värskendavalt silma. Võimalusega soleerida tutvustati ka neid mehi, kes laval põhiinstrumendina häält ei kasuta. Fantastiline rütmikombo indiaanlaslikult patsiga trummarilt!
Ja nüüd maiuspala kitarristidele: John Butler.



Mis veel?
Muhe Panic At The Disco, raskerokiliku kava esitanud kohalik popp-printsess Anouk, The Kooksi nii poistele kui tüdrukutele soengu-eeskujusid pakkuv Luke Pritchard. Tipp- produtsent Mark Ronson kaverdamas Radiohead`i hitti ning tutvustamas uusi tulevasi tähti, mahedakõlaline klubimuusika kollektiivilt Hercules and Love Affair- uskuge mind, isegi mina tantsiks nende järgi klubis ja üldse läheks klubisse (arvata on, et selles mängib rolli nende jazzilikkus ning "torude"-sektsioon)!


Tormiline Kaiser Chiefs - ülienergilise Ricky Wilsoni õhkuhüpped, mööda lavakonstruktsioone ronimised ning läbi kanali kätemere joostes helitelgi konstruktsiooni tippu ronimine (mida mul õnnestus vaid meetrite kauguselt kaeda), panid publiku rohkem kui maruliselt kaasa elama.

Katse Underworldi küütlevates ülikondades onusid mõista ebaõnnestunud, suundusin Becki kuulama. Hiljem sain teada, et üllatuslikult oli avaloona kõlanud tema ammutine hitt "Loser".
Becki "Devils haircut" oli ka üks lugusid, mille järgi täiesti vabalt tantsu vihtusin.

dEUS`i raskeroki ning algusshow ajaks oli väsimus juba oma töö teinud ning silmasin hoopis Pyramid Marquee telki, kuidas andunud fännid järjest tühjeneva platsi kõrval Nightwishile kaasa elavad.
Kõik jäi kuidagi nukraks: putkad suleti, kõikjal suundusid inimesed väljapääsude poole ning igal pool lebas maas ja lendles tuules kasutatud pabertaldrikuid ja topse.

Peale dEUSi lõppu mõned rahvuskaaslased Leuveni poole teele saadetud, suundusin omaenda grupikaaslastega telklaagrisse kohtuma. See aga ei olnudki õhtu lõpp, vaid hoopis uus algus.

Populaarkultuur on see, mis tõeliselt tänapäeva noori ühendab, mõtlesin, kui tiksusin telklaagri suurest valgest telgist pärast tundidepikkust ühislaulmist erinevatest rahvustest noortega oma telgi suunas. Telki ma aga ei jõudnud, mind hüüdsid kohalikud noored, kes lahkelt mulle õlut pakkusid ning minuga juttu vesta tahtsid. Hunnitu :)!
Telki pugesin ma aovalgel kell 6, aga see-eest väga rahulolevalt!

Rock Werchter 3.-6.07.08 Belgia vol 4.

Raadiopead Werchteril võimsa valgus ja videokujundusega laivi andmas.

Selle unustasin varasemalt mainida, et belglaste festival nõnna peen on, et seal oma mobiiltelefoni akut turgutada saab. Kolmanda päeva hommikul olin esimesena maast lahti ja seda ma mingil imelikul põhjusel ka esimese bändi The Whigs`i saatel tegema suundusin. Posti küljest õnnestus leida nokkija laadija, pool tundi järjekorras passimist ja pool tundi laadimist, mida leevendas kohalike tiinerite jälgimine ja The Whigsi kaverdatud rollingute "Get out of my cloud".

Aku laaditud, suundusin midagi erilist mõtlemata suvalises suunas, kuni möödusin maas lebotavast tuttava näoga tüübist. Mõttevälgatus ja viis sammu tagasi. Paar minutit mõtisklemist ja tüübi selja taga istumist lootuses, et ehk tuleb keegi ja hakkab temaga rääkima. Eip. Mõtlesin siis, et mida mul kaotada ja astusin ligi. Kuskilt uduselt meenus nimi Siim. Ütlesin tere ja oligi Eesti poiss :D! Ja mitte vähe jahmunud. Päris mitmeks kontserdiks leidsin toreda (vestlus)kaaslase!
Ehk siis 80 tuhande inimese seast lambist eestlane üles korjata- tehke järgi või ostke ära!

Gossipist mingeid erilisi emotsioone ei jäänud peale volüümika laulja kirju kostüümi, MGMT osutus see-eest täitsa mõnusaks jutusaateks.

Stiili ja energiat, tsirkust ja leiba, kõike seda, mida tänapäeva popmaastikul populaarne olemiseks vaja on (lisaks muusikale) pakkus rootslaste The Hives. Tugevate pungisugemetega energiline garaazirokk, mis riietatud klanitud 60ndate boybandi-laadsetesse ülikondadesse.
energiapommist solist, kes hoolimata 52 tunnisest ärkvelolekust suutis mööda lava hüpata ja karata ning publiku kisama ja käsi kokku lööma panna. Tõelised Rootsi tiigrid.

Seejärel vihmasabinane The Editors- järjekordne britiroki nüüdisaegne Tegija. Sugestiivhäälse laulja helitekitus jäi tükimaks ajaks kõrvu kumisema ning oli mõnus laivina, kuid miskipärast jäi minu pikema-ajalisemaks veenmiseks toimetajapoistel midagi puudu. Kitarriuskne mina aga nautisin küll soolokitarrist Cris Urbanowiczi soolosid.
Vihmasabistatud maa oli muutumas kergelt poriseks, õhuniiskus nõudis pikki pükse ning kõht süüa, seetõttu jäi ka poolikuks minu viibimine üheks kaasaegsetest werchteril esinevatest bändidest sümpaatsemaks osutunud Kings of Leon`i kontserdil. Vaadake ise :):


KT Tunstall,brittide kantrisugemetega rokileedi pakkus oodatust vähem vunki ning enam populaarballaade. Raadioeetritest tuttav "Suddenly I see" ning mind mõne aasta eest pahviks löönud "Black Horse and a cherry tree" olidki pea ainsad tempokamad esitused. Viimane esitatud bändist eraldi soolona ja kaasaegsete "helitehnikaimede" saatel ning pakub KT häälele minu meelest ka enam väljendusvõimalusi kui ballaaditsemine. Must hobu ja kirsipuu väärib kindlasti vaatamist:


Sigur Rosi ajal värvis taevas end õhkõrnade pilvedega, millel võiksid inglid jalutada. Kergelt ja kargelt oli vihma aeg möödas. Meloodiline, meditatiivne, haldjahäälne. Kitarri poognapuudutused, kümnepealine koosseis ja heledatest suurtest pallidest lavakujundus. Oma üllatuseks tabasin nende kontserdi lõpust inglisekeelseid lugusid. Teadupärast seni nad laulsid väljamõeldud keeles. Milleks muuta seda, mis niikuinii juba rahvusvaheline?
Ajaline paigutus päikseloojangu saatele, võimaldas nautida nii kontserdiga kaasnevat planeeritud kui looduse poolt loodud valgus/ pimedus -mängu.

Päeva lõpetas koosseis, kes tõenäoliselt kõige enam Werchterile publikut tõi. Mina, kelle lemmikalbumiteks siiani The Bends (1995) ja OK Computer (1997), pole siiani mõistnud nende sajandialguse elektroonikaga mängimist. Ei koida ka siiani, kui ausalt öelda. Seepärast ma siis vist ka kontserdi esimeses pooles end küllatki rahutult ning isegi üksikuna tundsin. Võimas valgusshow ning tavawerchterilikust erinev kaameratöö pakkusid jälgimist aga küll. Mõned vanemad lood ka, näiteks "Lucky". "Just"`i kuulasin ma aga juba telklaagriteel ning seda, et 4-5 loone lisalugude sett kostab ja kestab. Aga tagasi minna enam ei jaksanud ka.

Veel festivalialal viibides kohtasin sõpra, kes oli just saabunud lava eest a la teisest reast. Higist läbimärg ning suutis enam-vähem kähistada "juua"- õigemini siis pärida, kas mul ei juhtu mõni joogitalong olema. Ta oli lasknud end mingi hetk turvakanalist välja toimetada, sest lihtsalt enam ei jaksanud olla. Jalad polnud õieti maha puutunud ning mass otsustas, kuhu ja kas liigud. Sellised lood siis.