Gruusia mehed ja põhjamaine regilaul

Kuna kontserdipiletid on sellel aastal kallimad kui eelmisel, tuleb teha enam valikuid. Mõistetav on see, et iga artist on tegelikult mainitud hinda väärt (üldfilosoofilisem ja diskussiooni vajab üldse küsimus kui palju maksab elamus? Järgmine küsimus on siinkohal aga millises seoses peaks see olema leivaga?) aga mõistetamatu, et väljaspool festivali on sarnased kontserdid tunduvalt soodsama hinnaga. Kas võib arvata, et tavakontserditel on fondide ja sponsorite toetus ning piletihinnad on vaid sümboolsed? Või võib arvata, et tahetakse lihtsalt enam kasumit teenida? Ei julge mina siinkohal lõplikke järeldusi teha.
Reedeseid (27. juuli) Pauluse kiriku kontserdikülastajaid piletihind eriti ei morjendanud. Kirikule joosti päris tormi. Jõudsin kohale 20 minutit enne algust ning juba siis lookles pikk saba ukse ees ning saali jõudes 15 minutit enne algust, olid kõik kohad põrandal juba võetud. Esinejaks seekord juba kolmandat või neljandat korda pärimusmuusika festivali väisamas Gruusia meeskoor “Tbilisi”. Olen neid varemgi näinud ning seega oli tegemist taaskord vägagi teadliku valikuga. Seekord olid nad eestlastele esinema tulnud kvintetina, täiskoosseis peaks neil olema kümnemeheline. 15-minutilise hilinemise järel, et kõik soovijad ikka kirikusse ära mahuksid, ning peale miniseelikus! naiskirikuõpetaja sissejuhatust, saabusid 5 dzigitti. Mustades traditsioonilistes ürpides, nahast saabastes ja pussid vööl. Üks neist tutvustab ansamblit ja laule ning seda sulaselges eesti keeles!!! Mäletan, et sama trikiga võlusid nad publikut ka paar aastat tagasi. Juba tervitus paneb rahva huilgama, lisaks siis ka puhtsüdamlik ülestunnistus, et eesti keelt siiski päriselt ei osata. See loob kogu kontserdiks väga sooja ja koduse tunde. Esineja hoolib meist, nende jaoks on oluline, et me saaksime aru, millest nende lugudes räägitaks.
Tõmmud mehed laulavad meile kirikulaule, traditsioonilist lugu viljalõikamisest, kodumaast Gruusiast, armastusest ning tutvustavad oma rahvapille (milleks on mandoliinilaadsed keelpillid). Eraldi laulud on pühendatud kaunitele eesti naistele ning väikestele lastele.
Kvintetis on 2 bassi ning 3 tenorit. Kõik neist on võimelised olema solistid ning üksinda täitma terve kiriku oma häälega. Need mehed armastavad laulmist. Mitmehäälne, kord vaikselt ja imeõrnalt kõlav laul vaheldub tugeva ja kirglikuga. Kord trio, kord täiskoosseisus, enamasti a capella aga ka instrumentaalsaatega (enamasti akustiline kitarr!). Sõnadest ei saa aru, kuid mis sellest, palju on välja lugeda intonatsioonist ning meeste olekust.
Publik elab iga loo lõppedes ebaeestlaslikult tormiliselt kaasa ning meeskoor kutsutakse kaks korda lavale tagasi. Rahvas seisab püsti nii põrandal kui rõdul ja ei taha ega taha plaksutamist lõpetada! Kõige viimase loo algus kõlab veidi sarnaselt looga “Rohelised niidud”, peaaegu uskusingi, et tõmmud mehed on tahtnud ugrimugrisid üllatada, kuid siiski mitte. Tegemist oli ikka nende oma rahvaliku lauluga.
Mul oleks äärmiselt hea meel tõdeda, et poolteist tundi on lennanud kibekiiresti….. Kuid siiski mitte. Puutusin eneselegi ootamatult kokku terve kontserdi vältel nähtusega, keda võiks nimetada “mäletseja” ehk siis millegiga, mida tundlikuma kõrvaga inimesed kindlasti varemgi teatris, kinos ja kontserdisaalis on pidanud kogema. Kallid kaaskodanikud! Hoidke oma lõualihased ja süljenäärmed verbaalnautlemise üritustel vaos. No offence aga matsutamine ja lätsutamine võiks siiski koduseinte vahele jääda..

Sel aastal olen paadunud kirikulemb. Ka Liisi Koikson ja Helletused esinesid Pauluse kirikus. Ugalas laupäeval, aga siis uudistasin ma juba teisi artiste.
Helletuste muusika üldmulje on sama karge ja helge kui esimesed põhjamaised kevadilmad. Pungi veel ei ole, viimased purikad tilguvad sinise taeva taustal, päike väga ei soojenda aga on siiski hele ning meil kõigil on ääretult hea meel teda näha. Kõik ansamblis olevad instrumendid (kitarr, akustiline kitarr, sopransaksofon, kontrabass, flööt, torupill, pikkvile ja löökriistad) moodustavad minimalistliku terviku ning Liisi lihtne ja selge hääl ja olek sobib siia sellesama kevadpäiksena.
Regilaulud on ansamblile arranzeerinud noor kitarrist Paul Daniel. Kontrabass andis järjest mõnusaid aktsente ning löökriistade käsitlus oli äärmiselt stiilne ja maitsekas (naistrummar!). Vahvat jälgimist pakkusid ka bassist Ara Yaraljani vägagi emotsionaalsed näoilmed terve kontserdi vältel. Nagu nimest arvata ei ole tegemist eesti rahvusest mehega. Vahepeal oli mul sügav kahtlus, kas mees on endale paar viilu sidrunit põske pistnud, et ilusa mängu juures nii andunult meie mõistes “haput nägu” teeb.
Esitati regilaulutöötlusi. Mõned mis meenuvad on “Laulud pulmas õpitud”, “Kandle tekkimise lugu”, ansambel Collage esitusest tuttav “Suur Tamm”, “Ema õpetus” ning “Nukumäng”.

Soetasin endale kontserdijärgselt ka nende plaadi ning pajatan Helletustest kunagi hea meelega pikemalt.