Raadiopead Werchteril võimsa valgus ja videokujundusega laivi andmas.
Selle unustasin varasemalt mainida, et belglaste festival nõnna peen on, et seal oma mobiiltelefoni akut turgutada saab. Kolmanda päeva hommikul olin esimesena maast lahti ja seda ma mingil imelikul põhjusel ka esimese bändi The Whigs`i saatel tegema suundusin. Posti küljest õnnestus leida nokkija laadija, pool tundi järjekorras passimist ja pool tundi laadimist, mida leevendas kohalike tiinerite jälgimine ja The Whigsi kaverdatud rollingute "Get out of my cloud".
Aku laaditud, suundusin midagi erilist mõtlemata suvalises suunas, kuni möödusin maas lebotavast tuttava näoga tüübist. Mõttevälgatus ja viis sammu tagasi. Paar minutit mõtisklemist ja tüübi selja taga istumist lootuses, et ehk tuleb keegi ja hakkab temaga rääkima. Eip. Mõtlesin siis, et mida mul kaotada ja astusin ligi. Kuskilt uduselt meenus nimi Siim. Ütlesin tere ja oligi Eesti poiss :D! Ja mitte vähe jahmunud. Päris mitmeks kontserdiks leidsin toreda (vestlus)kaaslase!
Ehk siis 80 tuhande inimese seast lambist eestlane üles korjata- tehke järgi või ostke ära!
Gossipist mingeid erilisi emotsioone ei jäänud peale volüümika laulja kirju kostüümi, MGMT osutus see-eest täitsa mõnusaks jutusaateks.
Stiili ja energiat, tsirkust ja leiba, kõike seda, mida tänapäeva popmaastikul populaarne olemiseks vaja on (lisaks muusikale) pakkus rootslaste The Hives. Tugevate pungisugemetega energiline garaazirokk, mis riietatud klanitud 60ndate boybandi-laadsetesse ülikondadesse.
energiapommist solist, kes hoolimata 52 tunnisest ärkvelolekust suutis mööda lava hüpata ja karata ning publiku kisama ja käsi kokku lööma panna. Tõelised Rootsi tiigrid.
Seejärel vihmasabinane The Editors- järjekordne britiroki nüüdisaegne Tegija. Sugestiivhäälse laulja helitekitus jäi tükimaks ajaks kõrvu kumisema ning oli mõnus laivina, kuid miskipärast jäi minu pikema-ajalisemaks veenmiseks toimetajapoistel midagi puudu. Kitarriuskne mina aga nautisin küll soolokitarrist Cris Urbanowiczi soolosid.
Vihmasabistatud maa oli muutumas kergelt poriseks, õhuniiskus nõudis pikki pükse ning kõht süüa, seetõttu jäi ka poolikuks minu viibimine üheks kaasaegsetest werchteril esinevatest bändidest sümpaatsemaks osutunud Kings of Leon`i kontserdil. Vaadake ise :):
KT Tunstall,brittide kantrisugemetega rokileedi pakkus oodatust vähem vunki ning enam populaarballaade. Raadioeetritest tuttav "Suddenly I see" ning mind mõne aasta eest pahviks löönud "Black Horse and a cherry tree" olidki pea ainsad tempokamad esitused. Viimane esitatud bändist eraldi soolona ja kaasaegsete "helitehnikaimede" saatel ning pakub KT häälele minu meelest ka enam väljendusvõimalusi kui ballaaditsemine. Must hobu ja kirsipuu väärib kindlasti vaatamist:
Sigur Rosi ajal värvis taevas end õhkõrnade pilvedega, millel võiksid inglid jalutada. Kergelt ja kargelt oli vihma aeg möödas. Meloodiline, meditatiivne, haldjahäälne. Kitarri poognapuudutused, kümnepealine koosseis ja heledatest suurtest pallidest lavakujundus. Oma üllatuseks tabasin nende kontserdi lõpust inglisekeelseid lugusid. Teadupärast seni nad laulsid väljamõeldud keeles. Milleks muuta seda, mis niikuinii juba rahvusvaheline?
Ajaline paigutus päikseloojangu saatele, võimaldas nautida nii kontserdiga kaasnevat planeeritud kui looduse poolt loodud valgus/ pimedus -mängu.
Päeva lõpetas koosseis, kes tõenäoliselt kõige enam Werchterile publikut tõi. Mina, kelle lemmikalbumiteks siiani The Bends (1995) ja OK Computer (1997), pole siiani mõistnud nende sajandialguse elektroonikaga mängimist. Ei koida ka siiani, kui ausalt öelda. Seepärast ma siis vist ka kontserdi esimeses pooles end küllatki rahutult ning isegi üksikuna tundsin. Võimas valgusshow ning tavawerchterilikust erinev kaameratöö pakkusid jälgimist aga küll. Mõned vanemad lood ka, näiteks "Lucky". "Just"`i kuulasin ma aga juba telklaagriteel ning seda, et 4-5 loone lisalugude sett kostab ja kestab. Aga tagasi minna enam ei jaksanud ka.
Veel festivalialal viibides kohtasin sõpra, kes oli just saabunud lava eest a la teisest reast. Higist läbimärg ning suutis enam-vähem kähistada "juua"- õigemini siis pärida, kas mul ei juhtu mõni joogitalong olema. Ta oli lasknud end mingi hetk turvakanalist välja toimetada, sest lihtsalt enam ei jaksanud olla. Jalad polnud õieti maha puutunud ning mass otsustas, kuhu ja kas liigud. Sellised lood siis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar