Aknast välja vaadates on näha, kuidas suvi hääbub. Seda enam on põhjust seda, mida ringirändamiste vahepeal kirja ei saanud panna nüüd meenutada.Käesoleva kirjutise avafotoks olev pilt avanes Viljandi Pärimusmuusika Festivalil reede õhtul Viljandi lauluväljakul. Vaba lava oli sel aastal viidud Tegelaste toa hoovi, mis küllaltki kitsukene nii tantsijatele kui ka istujatele. Pea ainuke mururiba asetses otse välitualettide kõrval, mistõttu murul külitamine ka kõikse mugavam elamus ei olnud. Selle vabalava fookus oli erinevalt viimastest aastastest lähenenud muusika kuulamisele (polnud joovastavaid jooke oma peamiseks eesmärgiks võtnuid), kuid vaba olemist sellel vabal laval küll nappis.
Jalutasin minagi vabadusejahil mööda laululavaveeri kuni kuulsin kõrvapüüdvat akustilise kitarri heli. Tervitan siinkohal Speed Kingi poisse Jürgenit ja Robinit, kelle kõrval murul istudes sai mõnusalt kitarrimängu ja laulu nauditud. Loodetavasti saab sügisel laivi!
Kitarrimänguga vabas õhus võiks seostada minu tähelepanekute kohaselt nähtuse, mida võiks peaaegu nimetada seaduseks. Alati kui keegi suvel vabas õhus hästi kitarri mängib, ilmub eiteakust jokkis ambaal, kes sõnuteadmata kaasa läliseda ja pilli näppida üritab ning mängijat tavaliselt ka mõnda termika lugu tegema veenab. Seekord oli enam-vähem rahulik ambaal.
Aga folgist, mida veel? Värske veri esinejatenimekirjas- Gjangsta oli sõna otseses mõttes värskendav. Päevapiletisest laupäevast meenub hommikune balalaikavirtuoos, mõned udused virvendused mitte-eriti-omapärastest tšehhidest ning ülerahvastatud Raud-Ants. Veider nentidagi, et sellel aastal oli paraku Viljandisiseselt minu rõhk nihkunud muusikalt sotsialiseerumisele.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida :).
Sel aastalgi õnnestus tänu häädele inimestele väisata maakonnakontserti. Päevapiletki tekkis minu randmeümber sellest, et ma ei uskunud võimalustesse Hallistesse kohale saada (siinkohal tänud Kadrile ja Tõnule!) ning endine kursaõde randmepaela saamise väga lahkelt korraldas. Muidu olen viimastel aastatel hoidnud poliitikat- ei-kulge-massiga-kaasas-vaid-käin-sisekontsertidel.
Halliste kirikus esines Gruusia vokaalansambel Tbilisi koos rahvalike tantsude trupiga Merani`ga. Tbilisist on piparmynditees varem ka juttu tulnud, seega pikemalt siis tantsust.Hjahh....emotsioonid olid ikka päris ehedad, kui uhked söesilmsed
dzigitid nii ja naapidi järske liigutusi tehes mööda kirikupõrmandut sööstsid ning meetrikõrgusele õhku hüppasid. Soolotades ja meeskonnana liigutusi tehes, mõõkade kõlinal sädemeid õhku lennutades. Jaaa....kirikuga spetsiaalselt kooskõlastatud mõõkade tants oli vaieldamatult kõige oodatuim ning üllatavaim number.Nelja noormehega oli kaasas üks graatsiline neiu. Vastavalt tantsu iseloomust kas emotsioone vaos hoidev või neil möllata laskev. Ilus!
Ühe lausega kogu kava kokku võttes ütlen, et sädemeid lendas saalis nii silmist kui südamest!
Oskaksid ugrimugri triibuseelikud ning põlvpüksid ka iga liigutusega edasi anda seda, kui uhked nad on olla siin ja praegu, liikudes ja hüpates.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar