kolmapäev, 26. märts 2008

Äratundmine

Pime kunstnik. Kas on olemas veel midagi naeruväärsemat?

Päev päevalt tunnen, et aeg neelab mu silmade eristusvõime ning varem nende ees kihutanud trükitud tähed muutuvad ühtlaseks halliks massiks, kuni sellesse tilkunud mustad värvilaigud segavad ükskord hämaruse virr-varrina ühtlaseks ööks.

Kas olete kunagi kuulnud vaarikapunast, silitanud sõrmeotstega taevasinist, nuusutanud vasttärganud muru rohelisust? Aga äkki tunnetanud kahedimensionaalse vormi kumerusi?

Mul on hirm.
Ja ma pole kunagi nii palju maalinud kui viimastel päevadel.

neljapäev, 20. märts 2008

here comes the bride....


Kõik me sureme ükskord. Kui kõik hästi läheb, asetatakse meie kalmule lilli ning küünlaid või seistakse silmad maas urni kõrval. Meid mäletatakse.

Tänane seriaali „Heroes” I hooaeg lõppes hea võiduga kurja üle. Vennad taasühinesid ning maailma päästmise nimel, läks üks neist teisega kaasa vabasurma. Kui üllas.

Surma näeme me ekraanil rohkelt. Mitmel päeval jookseb CSI, tehakse krimiuudiseid, filmid käsitlevad kangelasi või tegelasi, kelle jaoks surm on vabanemine orjusest, põgenemine või suurema rahvahulga päästmine. Sümfoonilise muusika saatel lahkub kangelane teispoolsusesse, variseb kokku kuulihaavadesse või lahkub vabas langemises. 5 teismelist õde lahkuvad elust, kui vanemad nad 70-ndatel USA väikelinnas isoleerivad eakaaslastest ja koolist. Me näeme rahulikult voogavat kinopilti, ilusaid noori inimesi ning meie kõrvu paitab mahe saundträkk. Inimesed on lummatud.

Inimene on uudishimulik, ta tahab teada, mida leidub meie sees. Vanasõnadel on tavaliselt õigus. Oli ka sellel, mis ütles, et uudishimu tapab kassi. Mõni aeg tagasi ei suutnud ma vastu panna avamaks veebilinki, mis sisaldas päris palju pilte erinevatest hukkunutega õnnetustest. Ilusate nähtuste, asjade ja tunnete loojast, hoolijast ja armastajast olid järel lihatükid. Veri, kõrbenud nahk ja soolikad. Elutu mateeria.

Me oleme muutunud immuunseks ja tundetuks meid ümbritsevate surmakujundite suhtes massimeedias. Kas me küsimegi endalt enam, miks/kas üldse see on meelelahutus, (eriti visuaalses kunstis/ meedias) ? Miks on mõrvamüsteeriumid ning krimiseriaalid nii populaarsed? Kas Sind läbis hirmu ja vastikusejudin kui kinomuusikalis Sweeney Todd peategelase habemenoa töö tulemusena ekraanile järjest arteriaalsed pursked pritsisid või pugistasid Sa vaikselt naeru siis kui Pruut enne Billiga kohtumist 99 yakuzat tükkideks raius?

Ehk on desensibiliseerumine kaitsemehhanism, mis nagu stereotüübidki, aitavad meil inforohkes ühiskonnas tasakaalu hoida?

Tundub, et ma ei saa sellest üle, et tegelikult oleme me vaid vesi, valgud ja hunnik elektrilisi impulsse.

reede, 14. märts 2008

oodates valgeid hommikuid

valged hommikud
tulevad kaunis rongkäigus
katavad maa virguval valgel oma kasteste juustega
Okstest tõusevad väiksed pärlselged laulud
taeva sinavasse kuplisse



kes kirjutas sõnad? Sven ise? Kas keegi teab?

esmaspäev, 10. märts 2008

kollane allveelaev

Kui vaadata ringi Eesti Maaülikooli maastikuarhitektuuri tudengite ruumides, võib sel seina peal kohata niimõndagi huvitavat :) ...

progepsühhedeelia



Luarvik Luarvik 7.03.2008 Genklubis

pühapäev, 9. märts 2008

elitaar- või massikultuur?

Tundub, et viimasel ajal on muusikalid ja muusikalifilmid populaarsed. Või mis teie arvate?
Järgnevat loetelu vaadates, ütleks pigem, et ja põnevad on kuulsate muusikute elulood. „Walk the Line”(Johnny Cash), „Ray”(Ray Charles), „Dreamgirls”(lihtsalt tüdrukutebändidest ja 60-ndatest tänapäevani popmuusikast), „La mome” (Edit Piaf) „I`m not there” (Bob Dylan) ja ei tasu unustada, et filmi tehakse Janis Joplinist. Lisame siia veel „Capote” ja filmi „Stoned”, mis Rolling Stonesi kadunud kitarristist Brian Jones`ist pajatas. Kategooriasse muusikalifilm sobib ka praegugi kinodes jooksev Sweeney Todd, mis oma teema sünguse poolest teistest veidi erineb, aga sellest hiljem pikemalt.

Kas soovime kuulsatest näitlejatest veel midagi välja pigistada peale atraktiivse välimuse ning näitlemisoskuse? Lisaks osatäitmisele saavad tähelepanu kollases ajakirjanduses näitlejate uus avanenud võime – lauluhääl ning teemalood kaiguvad raadioeetris ja tilguvad juutuubi. Kindlasti seostatakse muusikali populaarsust ka zanri nö kergestiseeditavusega. Ilusad inimesed tantsivad ja laulavad ning kõigil on kokkuvõttes lõbus ja hea olla. Ale hopp! Muusika on boonus ja kõik muu on puhas meelelahutus.

Aga samas, mis selles siis nii halba on? Toome selliselt (pop)muusika-ajalugu tänapäeva noortele lähemale. Üks popkultuur ja showbisness kõik. Meelelahutusäri ketrab oma ratast nii või naa, meie tema vastu enam ei saa, kui just plaani pole metsa kolida ning kõik uksed- aknad sulgeda. Enamus, mis loetud väärtfilmideks ning väärtkirjanduseks, jõuab meieni massikanaleid pidi ning arvestades leviku ulatust, julgeksin mina seda massikultuuriks nimetada. Ning ärge unustage, keegi on meie eest selle valiku juba teinud, mis kuulub nimetuse alla „väärt” ja mis mitte.

Meediaõpetuse kodutöö referaadist leidsin mõttetera, mida tasuks ka eesti õpetajatel võtta omaks ning nähes kord külas praegust põhikooli muusikaõpetuse töövihikut, tundub et osaliselt on seda peagi võimalik rakendada. (töövihikus siis käsitleti lisaks klassikalisele ka popmuusika arengut ning erinevaid zanre, ühe tunni teemana said õpilased ülesandeks oma lemmikartisti kirjeldada ning tema muusikat tutvustada.) Mõttetera siis: ei ole vahet mida Sa kuulad või vaatad, vaid kuidas seda teed. Milliseid küsimusi see sinus tekitab, millele paneb mõtlema, kas tahaksid vastu vaielda?

Väga lühinägelik on mõelda, et tõeline kultuur sünnib vaid kontserdisaalis või sündis 1920-ndatel Tammsaare sulepea vahendusel. Taaskord jõuan massikultuuri ja eliitkultuuri võrdluse ja kujundliku vastanduseni välja….niisiis kes on käpp teetassi taga arutlema?

kes tuleb?

...minuga teatrisse ja kontserdile, ah?

Pärnu Endla "Rock`n`roll"- lugu vabadusest ja rokkmuusikast

Mats& Morgan ning Contus Firmus

Viimased aastad on tõestanud, et Vanemuise teatris on huvitav vaid külalisetendustel. E-ga on kokkulepe, et kui meil kummalgi tekib väiksemgi tahtmine koduteatri pileteid omandada, tuleb helistada teisele ning sellest teada anda ja ta aidataksegi meeltesegaduse hoost üle.

Käibemaksu teemad on tõstatanud leheveergudel küllaltki verise arutelu sellest, mis on kultuur ja mis ei ole. Ei tahaks siin ise sellesse arutelusse laskuda , kuid mis mind hämmastama paneb ikka ja jälle, et avalikus ruumis oma arvamust avaldades, mitte ei avaldata seda, vaid tõrvatakse eelmise kommenteerija katelt. Mis see vanasõna nüüd ütlesiki?


Käisin hiljuti raamatupoes ning ostsin endale Brian J. Robbi portreeraamatu Johnny Deppist. Leidsin selle täitsa kogemata. Hea vahetu lugemine, kuigi vahepeal küllaltki spekulatiivne ning peategelase tsitaatidega tundub olevat vahel kergekäeliselt ringi käidud. Annab ülevaate Johnny lapsepõlvest, noorusest ja peamiselt siiski filmograafiast. Tänapäeval ei saa me läbi ka armusuhete sektsioonita muidugi. Ka värvilised pildid on must be. Ja mis arvate, mis kaanel on ? Otseloomulikult kariibi mere piraat kapten Jack! Enamus Deppi austajatest on kardetavasti eas, kus lustaka piraadiroll tema tuntumaks osatäitmiseks on.
Kui keegi tahab kobiseda, siis laske käia. Teie arvamus. Ilmselt on teil nägemata "Edward Scissorhands", "Benny and Joon", "Dead man", "What`s eating Gilbert Grape" (fantastiline roll Leonardo DiCapriolt!), "Crybaby", "Blow" ja "Don Juan DeMarco"....

Aga teemal, mis on eliitaar- ja mis massikultuur...ma oleks kohe nõus arutlusõhtu kokku panema. Kes tuleb arutlema :)?