Beat! Fuga! Shake!

"Beat at Cinecitta" on üks suurepärane näide kogumikust, kus taasavastatakse möödunud kümnendite biiti. Itaalia 60-70-ndate erootilise sisuga filmid kandsid selle kogumiku kohaselt imetabaselt gruuvivat saundträkki. Kui ma teeks peo ning valiks muusika siis kaks siinolevat lugu oleksid kindlasti pleilistis. Minu komplimendid Riz Ortolanile!

Lihtsalt muru

Put on your red shoes and dance the blues....

Sel nädalavahetusel tegi mu südamekene kaks pahast põksu. Ühe ja kõvema neist pühapäeva õhtul kui talendišoust "Eesti otsib superstaari" langes välja Marten Kuningas.
Tiksusin minagi poolkogemata Taskus kui superstaarihakatised Taaralinnas esinesid ning nuumasin kõrva kui Bowie "Space Oddity" täitis moe- ja elustiilikeskuse ning mattis teismeliste sumina...

Marten pole kindlasti meinstriim-superstaar, kes peaks massipublikut võluma ning tasub siiralt õnnelik olla, et ta häälele lisaks maitsekas repertuaarivalik, loovus ning stiilsed ülikonnad senikaua TV3 prime-time eetrit kaunistasid. Rohkem vokaalsetest võimetest on superstaarisaate kontekstis juba banaalne rääkida. Eneseiroonilist huumorit üheskoos samasugustes riietes Vaiko Eplikuga (kellega Martenit on tüütuseni võrreldud) lavale ilmuda, tuleb aga kindlasti esile tõsta!
Aitas jamast, kui endaks jäädes enam populaarne ei saa olla, siis tuleb rahus südamega minna ja oma asja edasi teha. Olen ühel meelel Mihkel Rauaga, et tegemist on ühe hetkel huvitavaima eesti meeslauljaga ning praeguse hetke 100 000ne kaotus võib pikemas perspektiivis 300 000ks muutuda. Tuult tiibadesse!





Ja millal siis Leegitseva Sidruni kontsert tuleb?

PÖFF pakkus ka seekord häid muusikafilme

Kui noormees Mels (kes on nime saanud Marxi, Engelsi, Stalini ja Lenini järgi) komnoortega lääne dekadentliku muusika ja riietumisstiili järgijaid kimbutama läheb, kohtab ta silmipimestavat neidu, kellesse armub jäägitult. Siit saab Melsi jaoks alguse iseenda, muusika, stiili ja armastuse otsimise aeg ning meid juhatatakse sisse värvikirevasse uude Valeri Todorovski filmi "Moevennad" ("Stilyagi" või "Hipsters" inglise keeles).
Vene keelega sinasõbrad võivad tutvuda ka filmi ilusa ja infoohtra veebiga.

50ndate keskme ning nõukogude eluolu hallus vastandatakse pulbitseva džässi ning rokenrolli ja stiilsete riiete järele janunevate noortega. Spekulantide abiga hangitud riided, keelatud muusika ja peod ning kaasaja nõukogude moraalinormidest erinev seksuaalsuse väljendamine kirjeldavad siin filmis noorte mässumeelsust. Sving ja rokenroll panevad jala tatsuma. Hirm aja repressioonide pärast on vanematel, kuid seegi on enamasti naeruks pööratud.

Ei puudu teravmeelsed detailid, hea muusika ning muhedad tantsunumbrid. Rohkelt on vaeva nähtud stilistikaga. Ajastutruudus jääb muidugi stilistikale alla, aga enamikule möödunud kümnendite elulaadi kajastavatele filmidele võiks seda ette heita. Siiski me ei ole mitte ajalooklassis vaid kõige levinumal viisil meelelahutust saamas. Ma ei mäleta, et oleksin näinud mõnda väga sügava sisuga muusikali - üldse ei kurda. Filmis mängib naispeaosa filmist "Lilja4Ever" tuttav Oksana Akinšina, kes väidetavalt eestimaist päritolu.

Venelased on hakkama saanud lõbusa ja humoorika nooruse elurõõmu ülistava filmiga. Finaalist leiame viiteid tuttavate kümnendite stiilidele ning veendumuse, et elame suurepärasel ajal. Massikommunikatsioon, kättesaadav informatsioon ja tarbijavalikute paljusus lubab meil arendada oma identiteeti just selles suunas, kui soovime. On vaid tarvis julgust olla mina ise.

Dr Parnassuse imaginaarium

Oma uue filmiga viib Terry Gilliam meid kirevasse ja emotsionaalse laenguga fantaasiamängu. Lahti rullub läbi sajandite kulgev muinasjutt, mis pakub pingelist jälgimist ja lõpeb...nagu muinasjutud ikka. Headus ja armastus võidab kurja väe.

Lootoselehtedel tantsimine, psühhedeelsed maastikud, saatan lahkub mööda õhku ning tema jalge alla tekivad peale astumiseks pilved, naisrikkuri kujutlusmaailmas leidub ridasid kõige ilusamaid (SUURI!) kingi ja ehteid, hiiglasuur maama (vene mutike) kelle seeliku varju hulk vene kurikaelasid pakku poevad. Mida kõike võib välja mõelda ning digitaaltehnoloogiaga filmilinale manada.
Peeglitaguse imaginaariumi maailmad on igal inimesel oma nägu ning igas neis omamoodi seiklus. Detaile võlumaailmates on nii mitmeid, et ei jõuagi kõike korraga ära vaadata. Igaüks on omamoodi kunstiteos. Dr Parnassuse Imaginaarium vajab ja väärib kindlasti teistkordset vaatamist.

Alguse võlumetsa segaseks jäänud süzeeliin on tõenäoliselt tingitud sellest, et Heath Ledgeri lahkumise järel oli ometigi film valmis teha ja sestap ka filmis Tony nägudemuutmised- Johnny Depp`i , Colin Farreli ja Jude Law osatäitmised. Küünilisemad tegelased kuulevad siin kindlasti dollarikõlinat. Naiivsemad ehk mõtisklevad Heath Ledgeri elu, saatuse ja viimase rolli üle. Aga olgem ausad ilma taolise castita vajaks isegi Gilliam palju suuremat promoeelarvet, cast tõenäoliselt aga kujunes selliseks just peale Ledgeri surma. Tony`dest tegi muidugi veenvaima rolli karismaatiline Heath Ledger, kelles omajagu maskuliinset veenmisjõudu.

Kahe antagonisti- jumala ja saatana kujutamine on päris tihti esinev teema Hollywoody filmides. Seekord oli see suudetud lahendada suhteliselt originaalselt, polnud saba ega sarvi ning hea hallipäise mehega harjusime juba alguses ära. Samas bluus, must kaabu ning tango - kõik need detailid on juba mõneti leierdatud ära pahelisuse sümbolitena. Õnneks kolmest tilgast verest ja ristteest selles filmis ei räägitud. Tom Waits ülikonnastatud ja sigariga vanahalvana teeb siiski elegantse rolli .

Loojutustamine jääb seekord visuaalidele alla, aga sellegipoolest soovitan soojalt. Üks visuaalselt nauditavamaid filme üle väga pika aja!

Katalin Varga

Katalin Varga (Rumeenia, Ungari, Suurbrittannia) on Peter Stricklandi 2009. aastal valminud debüütfilm.

Meeleolu loovad romantilised külamaastikud ning loodusvaated. Rahulikus tempos kulgemine ning kohati ähvardav muusika muudab filmi jälgimise paranoiliselt staatiliseks. Käsikaameraga üles võetud pildi kõikumine ajaks hulluks kõik vähegi epileptilised inimesed. Mitmetest steenidest kajab vastu häiriv spliin.

Õõv traagilise sündmuse mõjust, mis põimnud ühe naise argielusse ja tegemistesse. 10 aasta pärast jätab selle tõttu 2 inimest enda elu. "Katalin Varga" paneb meid juurdlema õigluse ja moraalsete dilemmade üle. Kas on olemas õigustatud vägivalda? Usuga seotud lunastuse teema jääb aga sekulaarsetele ugridele tõenäoliselt mõistmata. Nii mullegi.
Filmitegijad on teinud head tööd osatäitjate valimisel. Kõik tüübid on väga ehedad ning sobivad unenäolisesse tänapäeva maailma, kus autode asemel veel hobuvankriga sõidetakse, oma igapäevaseid askeldusi tegema (autod on vaid väljastpoolt "lugu" tegelastel- politseinikel) Säravaim osatäitja muidugi rätti kandev külanaine Katalin Varga- 10-aastase poja hoolitsev ema, kes muutub järgmistes kaadrites suitsuste silmadega ahvatlevaks vambiks, kes kättemaksuinglina omakohtu-õiglust teostab.
Ühe vägistamise lugu jääb tükiks ajaks hinge kriipima. Eriti kriipiv paadistseen, kus Katalin oma kunagisele vägistajale ja tolle uuele noorele naisele enda lugu ja detaile aastatetagusest sündmusest jutustab. Uus naine sooritab enesetapu, vägistamise pealtvaatajast sõber läheb Katalini käe läbi mullatoidule. Filmi järsu lõpu tõttu ei saa me teada, mis saab kuritöö korda saatnud ning politseinike poolt tabatud Katalinist ja mis tema pojast.
Rusuv ja õõvastav on see brittide tehtud Ungari- Rumeenia kunst.