Another way to die

Kui kokku saavad Jack White ja Alicia "aarrändbii" Keys, sünnib tugeva soulitunnetusega rokk. Miks ma alles nüüd avastan viimase Bondi laulu tunnusmeloodia?

Üheks õhtuks langenud naiste kingades...

Foto tegi Henri Laupmaa, tiba töötles Littlewing.

Tartu Uue Teatri teemad on paeluvad. Seekord siis prostituutide ning näitlejate enda lood.

"Vaikijate hääled"- need on lood, mida avalikkuses meelsasti ei räägita. Ning kui räägitakse, siis saadavad neid demagoogitsevad põhjendused maailma vanemast ametist, naiste amoraalsusest ja harimatusest ning õigusest ise rahateenimisvõimalus valida. Nii nagu see individualistlik- materialistlikule paradigmale omane.

Aga etendusest siis, niipalju kui sellest avalikult jutustada võib. Kes veel pole kuulnud massimeediast, teadmiseks, et publiku sõlmiti konfidentsiaalsuslepingud etenduse sisu levitamise kohta. Loodan, et ma oma üldistustasemega siin seda piiri ei ületa.
"Elud"on nagu korralikule eksperimentaalteatrile omane: napid, kuid mitte seetõttu vähem mõjusad vahendid, bläkkboks, vaba õhkkond (etenduse heli- ja valguskujundamine toimub kõigi silme all lavastaja teostuses, näitlejad jutlevad publikuga ja omavahel enne etenduse algust), video kasutamine. Väljakutsed noortele näitlejatele ja Keilile endale. Novosjoloval läks etendusse "ärkamisega" rohkem aega, kuid enamuses etüüdides ei jäänud ta siiski siiruselt palju Pähklimäele alla.
Näitlejannad noored, ilusad ja saledad, kord rõõmsad ja kelmikad, kord hirmahastavalt siirad. Nendega võrreldes nõudis meesprostituudiks kehastunud macho- Keili imposantselt paistvate kehavormide usutavaks mõtlemine pingutust. Samas nautisin Keili vaikivat kohalolekut dia- ja tri-loogides naistega.

Need nö langenud naised otsivad raha ja armastust valedest kohtadest. Prostituudid jõuavad mitmel puhul oma lugudes välja lapsepõlve ning need lood hoolimise puudumisest on hingematvalt ahastavad. Meie ette astuvad järjest emotsionaalsed invaliidid ja suhtesõltlased, kes kompenseerivad materiaalsega muid puudujääke või ei leia enam muid vahendeid oma pere ja laste elatamiseks. Ja see on nii kohutavalt kurb.
Etenduse lõpulugu, "Because tonight" (originaalis Patti Smithi esitatud), peabki kõrvulukustavalt ja hingekriipivalt kõlama.

Mida kritiseerida? Olen hakanud enam hindama oskust öelda vähemaga rohkem. Ka kõnealune näidend oleksid võinud mahtuda vähema, kui kolme tunni sisse.

"Elud" vähendab tunduvalt distantsi meie ja nende vahel, igalühel on oma lugu rääkida.
Las esimese kivi viskab see, kelle kapis ühtegi luukeret pole.

roosa daam

Filmis "Grease" (1978) oli tüdrukutekamp Pink Ladies, kes sõitis roosa Caddy`ga.
TTÜ ühikate vahel võib kohata aga sellist mobiili. Veidi kurvavõitu küll oma praeguses olemises...aga siiski väga camp.


Kui koeraomanikud pidid oma lemmikloomadele sarnanema, siis millisena kujutaksite ette selle auto omanikku tänapäeva kontekstis?

vabanemine

Laulev revolutsioon oli ilus aeg....
Alljärgnev videolõik sisaldab sekundeid videotõendeid sellest, et lisaks rahvuse vabanemisele vabanesime ka kultuuriikkest. Aktsioon toimub 50-ndal sekundil! Howgh!
Salvestatud Ozzy kontsert muide toimus videoinfo andmetel Moskvas!



Aitäh Makkuro Kurosukele märkamast.

RaudSaller- peaaegu nagu päris

Mihkel Raua raamatust "Musta pori näkku" on saanud bestseller. Tõenäoliselt samast nähtusest lähtuvalt on kokku saanud kontsertsarjaks vanad sõbrad Mihkel ja Hendrik, et ülistada punki ja metalli ning muid nähtuseid, mis neid kunagi muusikat tegema on inspireerinud.

Tõelise muusikahuvilise jaoks on maiuspala teada saada, millisest loost sai kõik alguse (Dead Kennedys- Too drunk to fuck), millist muusikat pidi Mihkli ema Aino Pervik mõnel perioodil liiga tihti kuulama (Black Sabbath) ning mida mehed arvavad Trafficust.
Me armastame neid pompöösseid poose, iroonilisi järeldusi nooruspõlve meeletuste ja lolluste kohta, umbe-edevaid küütlevaid kitarresid, humoorikaid minevikumüüte ja muusikapalu, mis kannavad kas lavalolijate või meie enda jaoks juba kinnistunud tähendust. Singer- Vingeri "Ära jahtu", Generaator M`i "Disko pole oluline", Smilersi "Lähme sõidame" on piisavad näited. Kava aga õnneks keskendus enamuses kaveritele ja meeste varasemale- vähemtuntud loomingule. Suurepärane särtsakas sissejuhatus- Eno Raua "Musta pori näkku" ja ainumõeldav lõpp- kõikide vananevate punkarite ühishümniks saanud Sex Pistolsi "Anarchy in the UK".

Kui me unustame ära, et tegemist on keskealiste "kiilaspäiste meeste" mängitud pungiga ning Geneka primitiivne "Käed" on arranzeeritud lavalolevatele pillimeeste tasemele enam vastavaks. Kui ma ei mõtleks, kas Raua jalgade alt lennutatud tool maandus spontaanselt paraja kaarega ja parajale kaugusele temast ohustamata trummarit, või kujutan Rauda seda trikki keikkadele eelnevalt korduvalt ja korduvalt harjutamas. Siis oleks tegemist nagu päris kontserdiga.
Samas Raua ja Salleri akustilise kitarri saadetud lauldud read "I wanna be anarchy" ei kõlanud turvalise tugitoolipungina, vaid pigem küpse sugestiivse pungihümnina.

Hoolimata sellest, et Rauas ja Salleris on küllalt vunki ning lavalt pritsib kohati sädemeid, on toolid Paide kultuurimajas istumiseks ning püsti tammusid rokirütmides vaid mõned üksikud isikud rõdul. Kiljuvaid tütarlapsi oli ka suhteliselt vähe, üks meeletu rõdul leidus aga tema oli tõenäosusteooria kohaselt, jälgides kiljumisintervalle, suhteliselt pilves.
Nostalgiakontsert. Ja ma ei kohe mitte üldse öelda, et mulle sellised nostalgiakontserdid ei meeldi.

Mihkel Raud, muide, arvab siiani, et ta ei oska laulda. Kontserdil "Shine on"`i eestikeelset versiooni "Kus kulgeb kuu", mille on Ines kuulsamaks laulnud, kuulates ma pigem väidaks tugevalt vastupidist.
Panen Inese versiooni siia juutuubi abiga. Eestikeelsed sõnad pole minu arvates väga õnnestunud, seega soovitan keskenduda meloodiale või otsida välja Mr Lawrence 1995 aasta album "Swing" ning valida viimane lugu :).

Ja kui vajad meeldetuletust, millega Mihkel Raud Eesti muusikas üldse on hakkama saanud (Lääne püünele pürgimisest loe siit), siis vaadake seda videot:

Ürgmees mõtleb, miks tema naine niimoodi teeb

Käisin minagi vaatamas Jan Uuspõllu monoteatrit, Rob Beckeri „Ürgmeest“. Ja kartsin päris koledalt. Kartsin koledaid klišeesid, mida pakkus eelmisel suvel Merle Palmiste Peep Pedmansoni kirjutatud näidendis „Kuidas dresseerida meest“. Et mehed on sead ja naised ussid ja nii edasi. Kati Murutari „Mina naine“, Rakvere teatri repertuaarist tõstis naised märtristaatusesse ja oli kergelt hüsteeriline, samamoodi hädaldamise ja ärapanemise elementidega. Peale selle, et peaosalisel Ülle Lichtfeltil on fantastilised jalad ning 25-aastase figuur midagi muud märkimisväärset sisust ei mäletagi. Üllatuslikult sugudevahelist ärapanemist, millest kubisevad kõikvõimalikud sooteemasid lahkavad foorumid ja artiklid, Ürgmehe etenduses aga ei pidanud taluma.

Uuspõllu karakter ütles näidendi alguses tabavalt et „vanasti mehed ja naised austasid üksteist, aga see oli väga ammu“. Tema ürgmees ei vedanud naist juukseidpidi koopasse, vaid kaitses oma peret ja hankis toitu. Kas me üldse suudame kujutada ette ürgmeest, kes armastab ja hoolib (niipalju kui mammutite küttimisest aega üle jääb, kui jääb) või tekib meie silme ette siiski eelmises lauses mainitud esimene mälupilt?

Algaines kiviajast, näited tänapäevast ning sellised, et samastavapanevalt suunasid nii saalisistuvaid mehi kui naisi naerupahvakutele. Naersin minagi. Lõbus oli ju. Võrdlused nagu näiteks korilane ja kütt, mida küünikud nimetaksid üübernaiivseteks, olid tegelikult oma lihtsuses andekad ning ülekantavad mitmesugustele situatsioonidele. Samastun täitsa vabalt.

Tundus, et tekst pole praegusel kümnendil kirjutatud- „seksi ja vägivalda“ oli vähe. Samuti puudus täielikult homoteema. Internetiotsing näitab, et tegemist 90-ndate alguses kirjutatud tekstiga, mis Broadway`l etendus 1995.

Samas ei saa üle ega ümber soorollide stereotüüpsuse teemast. Kõik on etenduses pudistatud detailideni arusaadavaks- ise peab niipalju vaeva nägema, et leiad situatsiooni oma elust millega laval toimuvat siduda. Need meile pealuu sisse kulutatud stereotüüpsed mütoloogiad aitavad kaasa sellele, et noored isad küsivad jätkuvalt „väeh, mismõttes isapuhkus?“ ning mõned naised tunnevad end imelikult kui neid šoppamine ja uued kosmeetikumid eriti ei eruta. Ainus millega ürgmees oma progressiivsust üles näitas oli see, et ta mõtles, kuidas ja miks tema naine mõtleb ja käitub.

„Ürgmees“ ei ole intellektuaalne raketiteaduse-potentsiaal ning keeruline oleks ka selleks samatasemelisi variante leida teemal, mida on viimase kümnendite jooksul söögi alla ja söögi peale leierdatud. Selleks, et Simone de Beauvoir`ga võrdväärset dialoogi pidada, on kahtlemata muud üritused. Jätkem kõrvale stereotüüpide põlistamine ning kõikvõimalikel areenidel peetavad sugudevahelised lahingud. „Ürgmees“ on puhas meelelahutus, mille pärast ehk oleme pärast veidi paremad inimesed, sest püüame enam mõista oma partnereid ja armastatuid.

Peeter Koppvillemist

Minu kui 80-ndate alguses sündinud lapse jaoks on selles küllalt palju salapära, kuidas 80-ndate lõpul althõlma üks vinüülplaat siia toimetati. Mõelda, et peale plaadi saabumist kõik sõbrad - sugulased olid rõõmsad ja käisid seda üksteisepool külas kuulamas. Praeguseks on tõenäoliselt plaadikaane nurgad kulunud pudedateks ning vinüülplaadil endal on kümneid kriime. Siiski on keegi võtnud endale vaevaks kasutada tänapäeva tehnoloogia hüvesid ning vinüülilt palad tänapäeva enimlevinud plaadilugejatele mõistetavasse infokeelde pannud.

Lubage presenteerida:
Peeter Koppvillemi vinüüli "Kuku sa kägu kuldalindu" pealt 3 lugu, mis on muutunud iga geograafide peo, kus DJ puldis viibib Jaan Pärn, lahutamatuks klassikaks:
"Tule muga välja"; "Mis on armastus"; " Tundmatu külaline".

Ja siis mina istun ja kuulan neid lugusid, kõlgutan jalga ja mõtlen, et:
Miks pole pagulasmuusikutest tehtud niipalju juttu, kui pagulaskirjanikest?
Mida mõtles Peeter Koppvillem, kui salvestas Kanadas laule Eesti keeles? Oma isale, Olaf Koppvillemile?
Kas ta lootis ta tulla isa emamaale tagasi või oli eesti keeles laulmine tema jaoks ajutine juhus? Kas muusika oli tema jaoks põhitöö või hobi?
jne....

Intervjuu EPL-is Peeter Koppvillemiga (2008)

Muusika "öö-ülikool"

Ma ei ole kunagi eriti suur raadiokuulaja olnud. Ei oma autot, ei vaja pidevat helitausta ning ei tunne igisuurt kiindumust tänapäeva uusima populaarmuusika vastu. Vahel teisipäeva õhtuti, kui kodus juhtun olema, kuulan R2-st Vaiko Epliku saadet.

Seda enam ja põnevam oli täna haigena kodus istudes avastada R2 saade "Kõik puhuvad". Lisaks päevapoliitikast kõnelemisele tegelevad reklaampildil ülikondades saatejuhid Reimo Sildvee ja Sten Teppan ka Eesti muusikamaastiku kaardistamisega. Intervjuud Mihkel Raua, Sven Grünbergi, Rein Rannapi, Anne Veski, Heini Vaikmaa ja paljude teiste Maarjaamaa muusikamaastikul oluliste tegelastega on veebis kuulamiseks üleval. Intervjuu vahele on loomulikult pikitud kõnealuste heli- või hääleloomingut.

Lähen vaatan-kuulan saadet "Kõik puhuvad".

Kuulasin täna saadet Mihkel Rauast. Kui keegi teab, kust leida ansambli Metallist salvestusi, siis jätke endast märk. Räägime edasi ;)!