Tundsin kord ühte noormeest.Ta ilmus alati siis, kui olin piisavalt oodanud ja ei osanud enam oodata ning alati erinevast ilmakaarest. Siis aga unustasin ootamise teadmatusest pahameele ning kulgesin koos tema uljaste mõttekäikude, kaugete maailmapaikade juttude ning värsiridadega ühes rütmis.
Kui lehed kolletuma ning vaikselt maa poole hõljuma hakkasid, muutus ta kuidagi kärsituks. Hääl jäi vaiksemaks ning tema suul mänglevat kavalat kassinaeratust oli üha vähem ja vähem täheldada. Peagi oli ta vaid tõsine ning esimeste külmade tuulte saabudes kadus ta hoopis. Kuhu küsite te? Mul pole aimugi. Lumehelveste langedes möödus kuid ning ma ei teadnud temast midagi. Kuni ta ükskord jälle mu ukselävele ilmus, pajuurvad lohakalt mustava kaabupaela vahele surgatud ning taevakarva lilled silmades salamahti naeratamas. Suvi möödus kolades rabasaartel, uidates metsikutes laantes ja tundmatutes veesilmades supeldes. Heinapebred me päikesest pleekinud juustes ja lõhnav ristikhein. Minu kuivanud kasepaku pihta löödud rütm ning tema vilepilliviisid saatsid me pikki rände nii kaugeis kui lähedastes muinasjuttudes ning teepervedes õitses meeletuid siniseid lilli. Aga siis tuli sügis.
Praegu ääristavad jäälilled mu aknaklaase ning jõulude ootuses süütan küünla. Mõtlen talle harva, kuid vahel siiski, sest mind piinab paratamatus temaga võõraks jääda.
Tundsin kord ühte noormeest.
Tema nimi oli vist....Toomas...Toomas N.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar