laupäev, 29. detsember 2007

kui ma oleksin autoomanik vol 4 kordussaade

Olles alles hiljuti omandanud juhendatud vaatluse tulemusel terminid nagu tagumine tuuletiib, ilukilp ja valuveljed, ei anna ma veel autopedet välja...
Luban areneda.

Seniks aga ilma lumemütsita iludus Pepleri uulitsast.

pühapäev, 23. detsember 2007

So bitter and so sweet

17. detsembril jõudis lõpuks Tartusse kontsert, mida juba kevadisest jazzkaarest ootasin. Tookordses kavas oli see esitusel Tallinnas ja Türil, kuhu peaaegu pidasimegi plaani sõbrannaga sõita. Peaaegu olimegi valmis ekstreemseks sinnasõiduks ühistranspordiga, kuid loobumisepõhjuseks sai öömaja puudus. Türil ei suutnud me leida ka majutusasutusi ning Tallinna kuupäev kuidagi ei sobinud.

Liisi Koikson – Tribute to Joni Mitchell.

Tegemist siis Liisile armsa lauljatari loomingu tõlgendustega Siim Aimla ansambli saatel. Selgituseks veel, et Joni Mitchell on aktiivne artist olnud alates 60-ndate aastate teisest poolest kuni tänaseni. Võitnud 5 Grammyt ning nomineeritudki omajagu kordi, sel aastalgi on ta Grammy nominentide hulgas kategoorias parim pop –instrumentaalesitus (One week last summer). Pikaajaline laululooja ja sõnadeautor on tegev ka maalikunsti vallas ning on ennast pigem nimetanud maalikunstnikuks, kellele muusika on hobiks.

Mina olen peamiselt tuttav Joni Mitchelli loomingu esimese poolega, seega olid kontserdil kõlanud jazziseaded nagu “God must be a boogie man” ja “Down to you” küll väga nauditavad, kuid kõige enam emotsiooni sisaldasid minu jaoks tema esimestelt albumitelt. “Big yellow taxi”, mis on tõenäoliselt Mitchelli tuntumaid lugusid ning läbi selle, et 4-5 aastat tagasi Counting Crows koos Vanessa Carltoniga selle raadioeetrites vägagi popiks laulsid; Raun Juurika sündisaundide poolt saadetud õhuline toost armastusele “A case of you” ning kontserdil lisaloona kõlanud “Both sides now”. Viimane kõlas Marek Taltsi akustilise kitarri saatel ning on Joni Mitchelli üks esimesi laule, meloodialt ja sõnadelt küll väga lihtne, kuid samas väga küpse sisuga.

Oleksin pigem oodanud akustilist lähenemist, üksikutes kohtades hakkasid veidi häirima bändi seaded, mis kippusid meloodiat ning sõnumit hakkima jazzile iseloomulike pillimeeste soolodega. Ainult akustiline kava poleks kindlasti nii palju väljendusvõimalusi pakkunud ning jäänud kokkuvõttes liialt nostalgitsemiseks. Kokkuvõttes oli kõik kena ja maitsekas ning taustavokaal (Marvi Vallaste) lisas meeldivaid kõlasid ja uudsust. Koikson on ainus, keda kujutan ette Joni Mitchellile tribuutkava esitamas, esiteks sarnasus hääleliselt ( Mitchell on suitsetaja ning tema hääl on muutunud päris palju madalamaks aastakümnetega, seega see võrdlus enam alates 90-ndate loomingust ei kehti) ning laadilt- kerge nukratoonilisus ning mõtlikkus. Mis tegi kava huvitavamaks oli lauljatari enda sissejuhatus ja sissevaade esitatavatesse paladesse. Nii sai publik aimu keskkonnatemaatika olulisusest Mitchellile, tema hipiiidoliks olemisest ning laulude sündimise taustast. Loomulikult tõlgendab igaüks kuuldavat nähtavat lähtuvalt enda vaatevinklist, kuid vahel on oluline ka teada tausta, mis on antud pala või teose inspireerinud.

Komplimendid veel Liisile kena ja lihtsa musta kleidi eest, mida ilmestasid veelgi mirellemathieu`lik uus soeng ning läbipaistvad kerajad kõrvarõngad (mille ma iga kell rõõmuga omastaks).

Muide, mis veel oluline lisada on see, et peale kontserti palus jazzkaar.ee ajakirjanik mult arvamust kontserti kohta. Rõõmuga ma selle andsin aga täna nende kodulehte uurides, leian ma, et mu nimeks on saanud Maarja ning ka sõnu on mu suhu pandud kohati täitsa teisi, kui neid diktofoni laususin :D. Mõte on küll olemas minu oma, aga selliseid laused ning sellises sõnastuses ma küll öelnud ei ole. Kerge näpuviibutus siinkohal! Meile koolis õpetatakse küll, et kui on tsitaat siis on tsitaat ja kui on kokkuvõte siis tuleb öeldagi, et on kokkuvõte.

Joni Mitchelli maalid
biograafia
Kuulamiseks/ vaatamiseks aga mu lemmikuid: A case of you ja Both sides now


teisipäev, 11. detsember 2007

It`s been a long time since ... !!!

Eile oli ajalooline päev- 10. 12. 07. Küsite miks? Vastan:

O2 Arena, London
Led Zeppelin ehk Robert Plant, Jimmy Page, John Paul Jones, Jason Bonham (kadunud John Bonhami poeg)

Concert set list follows:
Good Times, Bad Times
Ramble On
Black Dog
In My Time of Dying
For Your Life (first time ever played live)
Trampled Under Foot
Nobody's Fault but Mine
No Quarter
Since I've Been Loving You
Dazed and Confused
Stairway to Heaven
The Song Remains the Same
Misty Mountain Hop
Kashmir

Encore
Whole Lotta Love
Rock and Roll

PÖFF

Pimedate ööde filmifestival on justkui väljamõeldud tõestamaks, et elu ei ole vaid kommunaalmaksud ja erialakirjandus. Viimastesse olen möödunud päevadel uppumas olnud ning vaid mõned maitsed filmimaailmast käisid neid vürtsitamas. Järgnevalt mõned killud möödunud nädalast.

Armastus koolera ajal (2007), Mike Newell

Gabriel Garcia Marquez`i raamatu järgi käesoleval aastal valminud linateos oli esimene, mille valisin. Film jutustas loo Florentino Arizast ning tema armastusest nooruses kohatud Fermina vastu.
Kuigi tänapäeval oma põhiteemalt küllaltki naiivseks peetav, tekitas see mul seansi lõpuks päris korraliku nohu ning peale filmi vajaduse juua pits konjakit.
See on ikka päris masendav, et tegelikult inimesed enam ei usu armastusse. See on midagi sellist, mis tekib ja kaob, paari aasta pärast hääbub ning siis tuleb uuesti otsima hakata. Seda söövad praekartulid ja tolmurullid ning alati on võimalus minna uuele ringile, otsima uut ja paremat, toredamat ja võimsamat. Ah, minge metsa! Mis ta on ja on ta üldse kunagi olemas olnudki?

Kui kunagi lähete vaatama filmi, kus hispaanlased kõnelevad inglise keelt, siis uurige kindlasti kas subtiitrid on olemas !!! Kohutav accent!


Planeet (2007), Johan Söderberg, Michael Stenberg

Igale pöffile juhtub paar dokumentaalfilmi keskkonna olukorrast, nii ka sel aastal. Küllaltki tavalist formaati, räägivad teadlased, tegid huvitavamaks illustreerivad kaadrid erinevatelt mandritelt. Probleemidest rääkimiseks said ka kohalikud sõna- kohtusime innuiitidega, kelle veres on kõige suurem mürkainete tase, mustal mandril kõrbes vettmüüva poisikesega ning läänemaailma elektroonika-prügimäe mänedzeriga Nigeerias?. Uueks ja huvitavaks aspektiks selle filmi puhul oli see, et sõna said ka psühholoogid ja sotsiaalteadalased, analüüsimaks kuidas globaalne soojenemine ning ökoloogilise kriisi äärel olemine mõjutab rahvastikuprotsesse ning üksikindiviide. Nimelt toodi välja tulevikus suurenev migratsioon piirkondadest, kus on veekriis ning tõenäoliselt põhjused üksikisikute ja poliitikute käesolevast kriisist möödavaatamiseks.

Aga millal ja kus siis midagi muutuma hakkab?
Kahjuks rikkus filmi pidevalt DVD sektsioonivõrra tagasihüppamine.


Osaleja (2007), Rodrigo Cortes

Hispaanlased tõestasid ka sel aastal, et suudavad väga kiire tempoga filme teha. See oli üks kiiremini vahelduva visuaaliga teoseid, mida ma kunagi näinud olen. Eelmisel aastal nähtud Grönholmi meetodile, aga küll see noorest majandusõppejõust telesaatevõitjast jutustav teos lähedale ei küündinud. Irooniat, majanduspõhisust, kapitalistliku ühiskonnakorralduse erinevaid tahke ning ohtralt musta huumorit, mis küll mulle jäi siinkohal kaugeks. Ei veennud.


Metsik graatsia (2007), Mike Kallin

Ilusad inimesed, hõlbuelu ja düsfunktsionaalsed perekonnasuhted tõestisündinud loo põhjal. Et glamuur ja raha peidab peaaegu alati lõhkiseid hingi ning ebakindlust, seda oleme juba mitmeid kordi umbes alates 50-ndatest aastatest kinodes ja teatrites näinud. Et ilu võib olla pealiskaudne ning vahel rõvegi on ka juba nähtud ja kuuldud. Filmi viimases kolmandikus kiskusid asjad aga õige veidraks ning selgus, kellest ja miks see lugu tegelikult on. Homoseksuaalsus ja seksuaalsuhted ekraanil ei ole enam mingi masse erutav teema, aga verepilastus ja sellele järgnev mõrv?
lusad inimesed ja eksootilised kohad, väikesed veetlevad detailid, aga lugu? Mind paneb see küll küsima, et miks see ekraanile on jõudnud ning kas ainult rahamasina ketramiseks?
Filmi lõppedes pudenes saal vaikselt laiali ning tekkis küsimus, et millest küll oli tingitud selle filmi järgne 15 minutit kestnud aplaus Cannes`i filmifestivalil? Pidime Marisega tõdema, et me ei kvalifitseeru nii kõrget postmodernset kunstiteost mõistma.


Nömadak TX (2006), Raul de la Fuente

2 lõbusat tüüp Hispaaniast, kes olid õppinud mängima igivana traditsioonilist pilli rändasid ümber maailma, et üheskoos luua helisid muusikutega üle maailma. Kõige huvitavamaks kujunes külaskäik Mongooliasse ning saamide juurde. Tüübid valmistasid ka kaks korda oma instrumenti uuesti- korra kividest ning teisel korral jääst. !Jääst ehitati ka salvestuskoda, kus koostöös saami nais-joigujaga heliülesvõte tehti!

Lõõgastav ning igati positiivne :)!


Annie Leibowitz- elu läbi objektiivi (2006), Barbara Leibowitz

Nimi, mis on seotud peamiselt rokk-staaride ja kuulsuste pildistamisega. Meie ees hargneb lugu õigel ajal õiges kohas olnud andekast naisest. Ajakirja Rolling Stone üks esimesi fotograafe, kes 70-ndate algul rokkmuusika kuldajal toimuvat skenet kajastades endale tuule tiibadesse sai. Ta ei ole ainult roki esindusfotograaf, vaid teinud portreefotosid ka teistest tuntud inimestest. Stone`i viimastesse ja Vanity Fair`i esimestesse aastatesse jäid mitmed põnevad esikaane- ideed, mis talle maailmakuulsuse tõid. Rase Demi Moore kaanel, Whoopy Goldberg piimavannis, Bette Midler vahetult peale filmi “Rose” väljatulekut lebamas roosidega kaetud voodil, alasti John Lennon embamas Yoko Onot. Need on näited vaieldamatult Leibowitzi põhialast, milleks olid portreed kuulsustest. Dokumentaalfilmis näidati enamatki. Fotosid Sarajevost, Annie perekonnast , sõpradest ja lähedastest.

Fotod on ühe ajahetke salvestused ning aastakümnete jooksul räägivad nad meile aja lugu.
On filme, mis inspireerivad. Ja see oli kindlasti üks neist.

Annie Leibowitzi fotosid leiab:

http://www.bubbleshare.com/album/68653.991524698ba/overview

http://www.temple.edu/photo/photographers/leibovitz/photos.html

http://www.art-forum.org/z_Leibowitz/Gallery.htm


Prügisõdalane (2007), Oliver Hodge

esmaspäev, 10. detsember 2007

Zavoodi taga (kui ma oleksin autoomanik vol 5)

Eelmisel reedel käisin öösel uitamas. Mida võib leida zavoodi ja botaanikaaia tagant, kui ronida ülesse lumisest mäest ning turnida veidi müüride peal? Olge minu silmad:



laupäev, 8. detsember 2007

parim kingitus

Käisin täna pöffil vaatamas dokumentaalfilmi staar-fotograaf Annie Leibowitzist. Koju jalutades mõtlesin päris pikalt fotode olemuse peale. Mõningad mõttekäigud tuletasid meelde ühe vahvaima sünnipäevakingituse, mis mulle on kunagi tehtud.

See oli mõned aastad tagasi, kui mulle toodi üks ca 30 sentimeetrise läbimõõduga papist ja teibist punane kera, mis meenutas hiiglaslikku kirssi või õuna. Keral oli vars, mille küljes rippus leht ning kaardike, mis sõnas “Söö mind”. Ma siis mõtlesin, et ahah nojah, väga vahva…ikka ja hea meelega söön puuvilju ja asetasin selle lauale. Mingi aja pärast hakkas see mind piinama ning keerutasin punast kera ühte ja teistpidi käes ning veendusin, et ainult papist koosnemiseks on see liiga raske. Veidi kahetsust vormi rikkumise pärast, pusimist paberinoaga ja juba paistiski midagi, mille pärast ma kingitust sööma pidin. Mulle pole kunagi kinkeraamatud meeldinud. Need sisaldavad tavaliselt lame-magusaid laste ja loomapildikesi. Sõnumeid, mis õpetavad elama ja õnnelik olema ning jagavad läbi tarkade inimeste sõnade kogu maailma tarkust. Neid on lihtne riiulilt haarata ning pakkida lasta, kui midagi muud ei hüppa pähe.

See aga oli raamat naeratustest!!! Inimesed erinevates rassides ja vanustes. Iga pilt räägib oma loo. Mulle kingititi raamatutäis naeratusi :).

Ja siin on Teile üks.

laupäev, 1. detsember 2007

Pruudid õites

Käesolevaga tervitan kõiki uusi ja vanu autopedesid, sest viimaseid postitusi vaadates, paistab et olen isegi üheks muutumas :P.

Tõestamaks, et tegemist pole autoblogiga, jätkan kultuuriradasid, juhtides teie tähelepanu ühele Eesti muusikamaastiku tõusvale tähele- Brides in Bloom. Minu arvates tõusevad nad juba mitu aastat, kuid nüüd on veel üks märk maha saadud - teise plaadi näol. Heliteose pealkirjaks on Love Criminal, mille nimilugu on võimalik kuulata nende maispeissist. Soovitan soojalt ka lugu nimega Fall from Grace oma kõlaritest läbi lasta.
Kuna raadiot ma ei kuula, siis ei oska ennustada kui mängitav see plaat on, kunagi oli aga nende "No Excuses" raadiohitt küll. Kindlasti on nende polulaarsuses kaasa mänginud ka see, et oma esimese albumi jagasid nad tasuta välja veebis. Promo on neil igatahes korralik (siinkohal kõnelevad palju nende maispeissi ja kodulehe näited :) )!

Neljapäeval esines Brides in Bloom EAÜS-i Reproduktiivtervise töögrupi korraldatud heategeval üritusel Genialistide klubis, kaasesinejateks akustilise folkroki kollektiiv Alias ning folk-metalit (metal-rokki?) viljelev Nikns Suns.
Kokkuvõtlikult võiks siis õites pruutide kohta öelda, et nad segavad nauditavaks kompotiks tänapäevase roki ning nn vanakooli roki (enamasti 70-80-ndatel aastatel loodudkraam). Nagu enamus nende loomingustki on noormehed väga elavad oma lavaolekus. Solist Mikk Tammepõllu väljanägemisest õhkub Planti-ja-Morrisoni-segust energeetilist tunnetust. Ballaadides moondub see justkui Jeff Buckley`t meenutavaks emotsionaalseks ja sugestiivseks vooks. Müstika. Komplimendid Taavi Langile fantastiliste bäkkvokaalide eest.

Üllatus sel kontserdil oli töötlus kunagisest Apelsini loost Sügistuuled. "Laske moosekant pisut pikutab, kui kord sügis on käes, siis suvest võib vaid unistada..."

Paremat ülesvõtet mul ei ole, sest lähtuvalt Murphy seadustest, kustub fotokas just siis kui on süvenenud plaan, tungelda lavaette "lähivõtteid" tegema. Aga parem see ja oma kui mitte midagi. Kes Brides in Bloomi lähemalt silmitseda soovib, siis palun.

Ja olgem valvel kodanikud! Pimedad ööd on linna jõudnud!