teisipäev, 29. detsember 2009

Beat! Fuga! Shake!



"Beat at Cinecitta" on üks suurepärane näide kogumikust, kus taasavastatakse möödunud kümnendite biiti. Itaalia 60-70-ndate erootilise sisuga filmid kandsid selle kogumiku kohaselt imetabaselt gruuvivat saundträkki. Kui ma teeks peo ning valiks muusika siis kaks siinolevat lugu oleksid kindlasti pleilistis. Minu komplimendid Riz Ortolanile!

pühapäev, 20. detsember 2009

neljapäev, 17. detsember 2009

Put on your red shoes and dance the blues....

Sel nädalavahetusel tegi mu südamekene kaks pahast põksu. Ühe ja kõvema neist pühapäeva õhtul kui talendišoust "Eesti otsib superstaari" langes välja Marten Kuningas.
Tiksusin minagi poolkogemata Taskus kui superstaarihakatised Taaralinnas esinesid ning nuumasin kõrva kui Bowie "Space Oddity" täitis moe- ja elustiilikeskuse ning mattis teismeliste sumina...

Marten pole kindlasti meinstriim-superstaar, kes peaks massipublikut võluma ning tasub siiralt õnnelik olla, et ta häälele lisaks maitsekas repertuaarivalik, loovus ning stiilsed ülikonnad senikaua TV3 prime-time eetrit kaunistasid. Rohkem vokaalsetest võimetest on superstaarisaate kontekstis juba banaalne rääkida. Eneseiroonilist huumorit üheskoos samasugustes riietes Vaiko Eplikuga (kellega Martenit on tüütuseni võrreldud) lavale ilmuda, tuleb aga kindlasti esile tõsta!
Aitas jamast, kui endaks jäädes enam populaarne ei saa olla, siis tuleb rahus südamega minna ja oma asja edasi teha. Olen ühel meelel Mihkel Rauaga, et tegemist on ühe hetkel huvitavaima eesti meeslauljaga ning praeguse hetke 100 000ne kaotus võib pikemas perspektiivis 300 000ks muutuda. Tuult tiibadesse!





Ja millal siis Leegitseva Sidruni kontsert tuleb?

laupäev, 12. detsember 2009

PÖFF pakkus ka seekord häid muusikafilme


Kui noormees Mels (kes on nime saanud Marxi, Engelsi, Stalini ja Lenini järgi) komnoortega lääne dekadentliku muusika ja riietumisstiili järgijaid kimbutama läheb, kohtab ta silmipimestavat neidu, kellesse armub jäägitult. Siit saab Melsi jaoks alguse iseenda, muusika, stiili ja armastuse otsimise aeg ning meid juhatatakse sisse värvikirevasse uude Valeri Todorovski filmi "Moevennad" ("Stilyagi" või "Hipsters" inglise keeles).
Vene keelega sinasõbrad võivad tutvuda ka filmi ilusa ja infoohtra veebiga.

50ndate keskme ning nõukogude eluolu hallus vastandatakse pulbitseva džässi ning rokenrolli ja stiilsete riiete järele janunevate noortega. Spekulantide abiga hangitud riided, keelatud muusika ja peod ning kaasaja nõukogude moraalinormidest erinev seksuaalsuse väljendamine kirjeldavad siin filmis noorte mässumeelsust. Sving ja rokenroll panevad jala tatsuma. Hirm aja repressioonide pärast on vanematel, kuid seegi on enamasti naeruks pööratud.

Ei puudu teravmeelsed detailid, hea muusika ning muhedad tantsunumbrid. Rohkelt on vaeva nähtud stilistikaga. Ajastutruudus jääb muidugi stilistikale alla, aga enamikule möödunud kümnendite elulaadi kajastavatele filmidele võiks seda ette heita. Siiski me ei ole mitte ajalooklassis vaid kõige levinumal viisil meelelahutust saamas. Ma ei mäleta, et oleksin näinud mõnda väga sügava sisuga muusikali - üldse ei kurda. Filmis mängib naispeaosa filmist "Lilja4Ever" tuttav Oksana Akinšina, kes väidetavalt eestimaist päritolu.

Venelased on hakkama saanud lõbusa ja humoorika nooruse elurõõmu ülistava filmiga. Finaalist leiame viiteid tuttavate kümnendite stiilidele ning veendumuse, et elame suurepärasel ajal. Massikommunikatsioon, kättesaadav informatsioon ja tarbijavalikute paljusus lubab meil arendada oma identiteeti just selles suunas, kui soovime. On vaid tarvis julgust olla mina ise.


laupäev, 5. detsember 2009

Dr Parnassuse imaginaarium

Oma uue filmiga viib Terry Gilliam meid kirevasse ja emotsionaalse laenguga fantaasiamängu. Lahti rullub läbi sajandite kulgev muinasjutt, mis pakub pingelist jälgimist ja lõpeb...nagu muinasjutud ikka. Headus ja armastus võidab kurja väe.

Lootoselehtedel tantsimine, psühhedeelsed maastikud, saatan lahkub mööda õhku ning tema jalge alla tekivad peale astumiseks pilved, naisrikkuri kujutlusmaailmas leidub ridasid kõige ilusamaid (SUURI!) kingi ja ehteid, hiiglasuur maama (vene mutike) kelle seeliku varju hulk vene kurikaelasid pakku poevad. Mida kõike võib välja mõelda ning digitaaltehnoloogiaga filmilinale manada.
Peeglitaguse imaginaariumi maailmad on igal inimesel oma nägu ning igas neis omamoodi seiklus. Detaile võlumaailmates on nii mitmeid, et ei jõuagi kõike korraga ära vaadata. Igaüks on omamoodi kunstiteos. Dr Parnassuse Imaginaarium vajab ja väärib kindlasti teistkordset vaatamist.

Alguse võlumetsa segaseks jäänud süzeeliin on tõenäoliselt tingitud sellest, et Heath Ledgeri lahkumise järel oli ometigi film valmis teha ja sestap ka filmis Tony nägudemuutmised- Johnny Depp`i , Colin Farreli ja Jude Law osatäitmised. Küünilisemad tegelased kuulevad siin kindlasti dollarikõlinat. Naiivsemad ehk mõtisklevad Heath Ledgeri elu, saatuse ja viimase rolli üle. Aga olgem ausad ilma taolise castita vajaks isegi Gilliam palju suuremat promoeelarvet, cast tõenäoliselt aga kujunes selliseks just peale Ledgeri surma. Tony`dest tegi muidugi veenvaima rolli karismaatiline Heath Ledger, kelles omajagu maskuliinset veenmisjõudu.

Kahe antagonisti- jumala ja saatana kujutamine on päris tihti esinev teema Hollywoody filmides. Seekord oli see suudetud lahendada suhteliselt originaalselt, polnud saba ega sarvi ning hea hallipäise mehega harjusime juba alguses ära. Samas bluus, must kaabu ning tango - kõik need detailid on juba mõneti leierdatud ära pahelisuse sümbolitena. Õnneks kolmest tilgast verest ja ristteest selles filmis ei räägitud. Tom Waits ülikonnastatud ja sigariga vanahalvana teeb siiski elegantse rolli .

Loojutustamine jääb seekord visuaalidele alla, aga sellegipoolest soovitan soojalt. Üks visuaalselt nauditavamaid filme üle väga pika aja!

Katalin Varga

Katalin Varga (Rumeenia, Ungari, Suurbrittannia) on Peter Stricklandi 2009. aastal valminud debüütfilm.

Meeleolu loovad romantilised külamaastikud ning loodusvaated. Rahulikus tempos kulgemine ning kohati ähvardav muusika muudab filmi jälgimise paranoiliselt staatiliseks. Käsikaameraga üles võetud pildi kõikumine ajaks hulluks kõik vähegi epileptilised inimesed. Mitmetest steenidest kajab vastu häiriv spliin.

Õõv traagilise sündmuse mõjust, mis põimnud ühe naise argielusse ja tegemistesse. 10 aasta pärast jätab selle tõttu 2 inimest enda elu. "Katalin Varga" paneb meid juurdlema õigluse ja moraalsete dilemmade üle. Kas on olemas õigustatud vägivalda? Usuga seotud lunastuse teema jääb aga sekulaarsetele ugridele tõenäoliselt mõistmata. Nii mullegi.
Filmitegijad on teinud head tööd osatäitjate valimisel. Kõik tüübid on väga ehedad ning sobivad unenäolisesse tänapäeva maailma, kus autode asemel veel hobuvankriga sõidetakse, oma igapäevaseid askeldusi tegema (autod on vaid väljastpoolt "lugu" tegelastel- politseinikel) Säravaim osatäitja muidugi rätti kandev külanaine Katalin Varga- 10-aastase poja hoolitsev ema, kes muutub järgmistes kaadrites suitsuste silmadega ahvatlevaks vambiks, kes kättemaksuinglina omakohtu-õiglust teostab.
Ühe vägistamise lugu jääb tükiks ajaks hinge kriipima. Eriti kriipiv paadistseen, kus Katalin oma kunagisele vägistajale ja tolle uuele noorele naisele enda lugu ja detaile aastatetagusest sündmusest jutustab. Uus naine sooritab enesetapu, vägistamise pealtvaatajast sõber läheb Katalini käe läbi mullatoidule. Filmi järsu lõpu tõttu ei saa me teada, mis saab kuritöö korda saatnud ning politseinike poolt tabatud Katalinist ja mis tema pojast.
Rusuv ja õõvastav on see brittide tehtud Ungari- Rumeenia kunst.

teisipäev, 24. november 2009

sügisene sussimood soosib sebramustrit?

Tõeliselt feminiinne sussivalik ühes Tallinna selvekaupluses :). Imeline vaatepilt! Kellel veel ei ole, sellele võin aadressi reeta...

neljapäev, 19. november 2009

"Tants kestab veel..."

...laulis seda Sonny Bono loodud meloodiat 1960-ndatel eesti keelsete sõnadega Merle Ambre (praegune Ilus) T. Kõrvitsa juhatatud instrumentaalansambli saatel. Sõnad kirjutas Merle ise. Praegu on avalikkusele enam tuntud tema lauljatarist tütar Maarja-Liis Ilus.
Itaallased (?) on aga sellest omal ajal oma versiooni teinud. Kvaliteet on suhteliselt õudne aga see jazzulik biit kestab minu jaoks ikka veel ja veel....

Maarja-Liis Ilus ja Jaanus Nõgisto - Miks?



Kas võin saada meresina silmadesse mina :)?

esmaspäev, 9. november 2009

Inimese mõistus loob piiramatult õunu!


Eelmisel nädalal oli peamiselt noortest näitlejatest koosnenud trupp Tartus etendusi andmas ning Genialistide klubi vallutasid selleks õhtuks käteplagin ja naerupahvakud. Ei ole lavastajat, kavalehte, kujundust kostüüme - on näitlejate ja publiku loovus. See on improteater.

Esimene vaatus kui spordivõistlus võistkondade vahel, teine vaba improvisatsioon kus näitlejad ise, kasutades erinevaid tehnikaid, lõid sketše. Märksõnade ja koha pakkumisel oli enamasti abiks publik, kes sai nii paberile lauseid kirjutada kui saalist hüüda. Mõned etteasted jäid veidi kahvatumaks kui teised, samas mängurõõmu kiirgas kõigi laval olnute silmist ning huumori tingis hetk.

Minu lemmikuks hip salsarütmides! improtants pealkirjaga "Tammepuust uks". Mida kõike saab teha ühe uksega :). Avada, koputada, ukse taga kraapida jms seda kõike ka selles tantsus tehti ja seda kõike publiku pakutud stiilis.
Soovitan soojalt improteatrit vaatama minna. Saab veenduda, et inimloovus on piiritu ning tasub usaldada teisi ja protsessi. Mina sain südamest naerda ning silmanurgast naerupisaraidki pühkida. Meis kõigis on see lastele omane mängurõõm olemas.

Küsimus saalist: "Miks on USA-l must president?"
Vastus näitlejalt, lauldes: "Sest valged said otsa."

kolmapäev, 4. november 2009

Mäed mägede taga - Sundja& Co uus plaat

Lühike blond mees üks valge sokk jalas.

Käisin laupäeval kontserdil ja olen võlutud. Peaks plaadi ostma. Ewert and the Two Dragons: Evert Sundja, Erki Pärnoja, Kristjan Kallaste + Ivo Etti.

Kui Thief tundus minu jaoks liiga popilik, siis Ewert and The Two Dragons on küpsem, mõtlikum ning sofistikeeritult jõuline. Erinevalt draakonitele eelnevalt esinenud Dahlingu solistist ei pea Ewert end kuidagi õigustama või pingutatult teatraalselt saalile kehtestama. Ewert lihtsalt on. Ja samamoodi elektriorel, kellamängud, Ivo Etti mängitud balalaika, akustiline kitarr jm kitarrid, jazzilikud trummipartiid. See kõik koos tasakaaluka mitmehäälsusega ning solisti tämbriga moodustab tervikliku heliruumi.

Draakonite Myspace

esmaspäev, 26. oktoober 2009

Teesklus

Kui Bruce Springsteen kunagi kirjutas loo "Fire" ei kujutanud ta tõenäoliselt ette, et seda aastal 1981 kaverdab sovjetibänd ning selle lihtsakoelises videos figureerib potisinine Ziguli ja süntesaator "Pille". Ja sedagi mitte, et Heiko Mirka oma eestindatud sõnades mehe ja naise rollid ümber keerab. Ilma vist poleks tsensorid tol ajal seda salvestada lasknud.

Naisterahvana on mul siiras heameel, et 80-ndad ning keemilised lokid on möödas. "Teesklus" aga on üks minu lemmikuid Rock Hoteli repertuaarist. Hoolimata sellest, et Bruce`i ülimaskuliin- animaalmagneetilisest Tulest on saanud ugrimehe parasvöötmeline frustratsioon on Teeskluses mingi salapärane hoomatamatu lummus.

pühapäev, 25. oktoober 2009

Ühes väikses Eesti linnas?

Anneli Tuulik ja Marius Peterson. Foto Harri Rospu, www.theatrum.ee

Sügis on vaieldamatult aeg, kus kõige kergemini tekivad eksistentsiaalsed mõtisklused. Taevas nutab, lehed langevad ja päike on puhkusele ära sõitnud. Sestap sobib ka Jevgeni Grišhkovetsi näidendit "Linn" just sügisel vaadata. Ühtlasi soovin kõigile elutervet doseerimist enesesse ja maailmasse süüvimisel.

Spliin ning pettumine olemasolevas. Mees teab, et ta tahab ära. Naine ei mõista, sõber ka mitte. Isa on selle läbi elanud ning teab, et see läheb mööda. Mees ei kuula.
Miks me elame ning kas kuskil on parem kui siin? Kas naastes on juba ära käidud ning pole enam lootustki siit lahkuda? Mis hetkest on eksistentsialism ülim egoism? Kas enda eest saab ära põgeneda?

Ma ei ole klassikalise vene kirjanduse fänn, mul on raske süüvida nendesse pikkadesse tihedatesse monoloogidesse ja mõtisklustesse. Olen vist juba otsapidi oma aja inimene, kesise süvenemisvõimega, plinkivate reklaamide ning minuti pealt mõõdetud superstaarisaate formaadiaegne. Sestap oli ka esimene vaatus raskepäraselt talutav, teine pakkus see-eest enam dünaamikat, ka temaatiliselt. Kõige enam nautisin etenduse finaali - isa ja poja, Marius ja Lembit Petersoni dialoogi. See oli nii ehe ja pisidetailideni paigas, nagu oleksingi sattunud päriselus kohtumist kõrvalt piidlema.

Isa ja poeg. Foto Harri Rospu, www.theatrum.ee

Theatrumi blackbox on pisike ning intiimne, kokku mahtus vist saali ligi 30-35 inimest. Kogu etendust ümbritsevaks raamiks on kohver, kust ilmuvad järgneva stseeni rekvisiidid ning stseenide sissejuhatajaks on (takso)juht. Kohvrit pakitakse mitmeid kordi lahti ja kinni.

Eksistentsialismis on omajagu tragikoomikat. Kas me oleksime õnnelikud päris ilma- tõenäoliselt mitte, kogu aeg ju mõtestame maailma, milles elame. E-ohtrus tõenäoliselt aga tähendaks uppumist omaenese sisekaemusse ja välistaks dialoogi teiste indiviididega (oleks tõeline egoism?) Seega annab püüdlus paremini elada ja hakkama saada vahepeal hoopis vastupidise efekti. Kas peategelane Mees oleks õnnelikum, kui ta usaldaks rohkem tulevikku ning loovutaks osa vastutusest end ümbitsevatele lähedastele?

Mees sõidab jaama, seisatab lõpuks, kohver on käes. Aplaus. Etendus on lõppenud.
Lavastaja ei näita meile vähematki märguannet, kas ta läheb või jääb. Otsustab igaüks ise.

kolmapäev, 21. oktoober 2009

Eesti esimene R-rated muusikavideo

Piparmünditee tõmbab viimasel ajal kauem. Aga kuumast sõõmust ei pea sellegipoolest ilma jääma.
Käisin mina mõned nädalad tagasi ansambel Dramamama videoesitlusel Plink-Plonkis. Bändil tuli eelmisel nädalal album välja ja sestap varem siis esinetigi Tartus-Tallinnas ning näidati videot.

Teadsin juba lapsena, et kui kõikvõimalikke värve kokku segada, siis saab sellest midagi koledat ja kakapruuni. Dramamama on igati tore bänd ning nende uusim video algab vägagi lootustandvalt. Stilist aga pole lapsepõlves kuigi tihti guaššvärvidega mänginud. Kas kogu see meeletuslik eneseleidmine ja vabanemine peab nii äkane olema?

Lugu ise on päris punk ja jõuline, võibolla liigselt agressiivnegi igapäevaseks raadiorokiks. Hoolimata sellest jõudis "Dance" muide ZEN Balti Top 20 edetabeli neljandale kohale. Youtube "lobiseb", et tegemist on Eesti esimese R-rated videoga. Hea PR on teha videost juutuubi tiiser!



Dramamamat veel reklaamides ei saa üle ega ümber palast "Dark Days"- keegi tore tegelane on selle saatel teleseriaalile Supernatural fännivideo meisterdanud ja selle juutuubi riputanud. Või siis Dramamama maispeissit leiab ka selle loo.

pühapäev, 18. oktoober 2009

Minu isa oli pornoteatri näitleja..

"Armastusega naiste, meeste, laste, looduse, maailma ja iseenda vastu." Nii seisab näitleja Riina Maidre ja kunstniku Maike Londi loodud ja näideldud etenduse "Post-Uganda" kavalehel. PostUganda tähendavat näitlejate sõnul empaatiajärgset aega, pigem aga ei võidutse etenduses empaatia üle emo vaid ego.

Polnud lõhnagi feminismist, psühhoanalüüsist ning igapäevahüsteeriast. Algsest ideest, (kas alguses kandev idee oligi üldse olemas?) on arenenud midagi temaatiliselt kulunud etüüdide ning lo-fi esteetika segust. Elektro ja sündisaundid on popid ning kõiki käsitletavaid teemasid oleme me juba kuulnud või näinud. Okei, ikka on lõbus kui põhjajoonud kauboi oma "beebit" taga nutab, petvat meest tapmisega ähvardada või piisavalt punk kui laval mikrofonijalaga vehkida.
Kuigi etendust tutvustavas turundustekstist võiksime aimata terviklikku sisu ehk naisteajakirjade edulugudele omast meestepeedistamistki, tegelikult....Girls just wanna have fun! Las nad siis lõbutsevad, taolises meelelahutuslikus alternatiivteatris on see vägagi lubatud!

Aga äkki meie elame veel PreUgandas, kus taoline kuulutatud "ma lõbutsengi ainult" egoism on liiga uskumatu ning pigem tundub taanduvat oskamatuseks ja viitsimatuseks, millegi tõsisemaga tegeleda? "Millegi tõsisema" paradigma-okas ei lase mul pikalt tunda rõõmu Riina naiivsetest punastamistest suvalise saalisistuva noormehe ärarääkimisel või Maike kõhnast punases kleidis kehast enamasti maskuliinseks loetavas kitarristirollis (selle etenduse parim ja esteetilisem elamus!!).
Ma ei ole veel valmis. Veel.

reede, 9. oktoober 2009

Beware the devil woman

Ühe loo "lugu": Cliff Richard-> Jaak Joala-> Tanel Padar-> Uku Suviste. Ja lõpptulemus polegi üldse paha!
Nii, et vaadake ette, kui musta kassiga kohtute...



kolmapäev, 7. oktoober 2009

Eighties coming back

Mis ma oskan öelda, aegajalt tabab ka mind diskorütm...eriti kui see on ühendatud mõnusa souliltunnetusega ning sellise vokaalse võimekusega. Rõõm-rõõm ja ainult good vibes ehk hääd võdinad seoses selle looga :). Või noh, kui see spuuki heledam lokiparukas välja arvata....
Whitney ja tantsivad mehed lilla-sini-rohe-kollastes-ja muudes tubades üks parimaid stseenisarju.! Ja see huumor tumedanahalise noorsandiga ka suhteliselt lõpus...


reede, 25. september 2009

It might get loud!

Ikka tehakse dokumentaalfilme, mis hamba kohe nii verele ajavad, et kohe....ohh...Millal ja kas üldse see Maarjamaale jõuab???

Vääritud tõprad- humanistliku eesmärgiga luupainajalik muinasjutt ?

Kuigi see kinoelamus jääb paari nädala taha on mul siiani meeles, et peale hilisõhtust seanssi ei tahtnud ma mitte koju minna, vaid jalutasime veidi sõbraga ning siirdusin tagasi peoseltskonda kust varasemalt lahkusin. See õõv...mis mind saatis on küllaltki kerge meelde tulema.

Jah, mul ei hakanud hetkekski kinos igav, ma nautisin Hans "juudikütt" Landa teravmeel-õelust ja Melanie Laurent nägi põrgulikult hea välja nii kottpükstes kui punases õhtukleidis. Kuigi ka siin on Tarantino vägivallaiha kujund ja liialdus (ja kunst kui soovite) tegi vägivalla kujutamise realistlikkus filmi jälgimise põrgulikult raskeks. Kui filmis "Kill Bill" raius pruut 99 yakuzat tükkideks ajasid visklevad jäsemed ning siia-sinna purskav veri oma koomilises liialduses naerma. Siin oli aga palju enam loojutustamist ning liiga "päris" stseene- skalbirebimist ja inimeste puruks tulistamist.

Ja mida räägivad filmiblogid:
Supernatural: "Tõprad pakuvad meile nalja, mürtsu ja vägivalda rohkem, kui kopika eest. Alates skalpeerimisest ja kurikapeksust kuni Aldo Raine’i laheda itaalia aktsendini välja, mille peale terve kinosaal, nii palju kui meid seal oli, naerust rõkkas. Kusjuures, filmis oli tõsiselt palju humoorikaid kohti ning isegi kinopublik polnud loll ja lapsik ning naeris väga õigetes kohtades."

"Veel tahan kiita filmi stiili vägivaldsuse suunas. Ei olnud tehtud küll stiilset purskavat verd nagu Kill Billis, kuid skalpeerimine, kurikapeks, haakristiga märgistamine, baaristseen ning nii mõnigi muu asi olid tõsiselt kõvad oma stiili ja efekti poolest. "

Jesterhead`s Colony: "Mõningal määral jäi filmi juures häirivaks faktoriks tragöödia ja koomilisuse puhtal kujul käsikäes käimine ja seda eriti alguses, aga harjumatusest sai kiiresti kõike muud unustama panev reis läbi Tarantino visiooni."

See ongi mu peamine õõv. Filmis "Almost Famous" nimetab Lester Bangsi raadioDJ-st tegelaskuju termini "industry of cool". Me juba teame mida Tarantinost oodata, köhime selle eest pappi ning tarbime neelates seda laheda ja esteetilise rüüsse riietatud jõhkrust, sest see on ju Meelelahutus.

Aga lugege parem, mida Jan Kaus Sirbis tõbrastest ja maailmast arvab. Peale selle artikli lugemist hakkas mul kergem. Natuke.

Desensibiliseerumisest piparmynditees varasemalt.

neljapäev, 24. september 2009

I wish...

Miks on hea vahepeal haige olla? Siis jõuab teha neid asju, mida tavaliselt ei jõua. Kerge palavik möödub kohe kiiremini kui lugeda raamatuid ja vaadata Alo TV-d. Sealt tuleb vahepeal täiesti uskumatuid salvestusi- folgiesinejad Regiööl esinemas Antoniuse õue vihmas, Riho Sibul koos Jaak Tuksamiga Ultima Thule "Videvikku" laulmas, Fixi kontsertsalvestusi, Kärt Johanson ja Tõnis Mäe duett, ohtralt Jää-äärt. Kõik see on kuidagi väga "Tartu". Ja nii hea!

Minevikuihalusel oleks nagu kaks külge- ühelt poolt on see juba nö kapitalismuse poolt kodustatud. Mitmeid tooteid müüakse retrodisainiga ning moerõivadki laenavad palju möödunud aegade esteetikalt, mitmed kostüümidraamad on filmiturul kassat tegemas. Teiselt poolt ma ei saa sinna midagi teha, et mulle meeldivad asjad/ mustrid/laululood, mis on vanad. Neil on oma hing ja lugu mida rääkida. Minu jaoks.

Käesolevaga tervitan Indrekut! Ta aimab miks. Kuulake, millest Sandi laulab!

kolmapäev, 16. september 2009

Värvilised meenutused suvisest Itaaliast

Fiatid on erilised nupsikud, ning nupsikuid kohtas spagetisööjate maal päris tihti. Ühele hääle inimesele sümpatiseerisid kunagi eriliselt helesinised saparozetsid....aga kas ta ka teab, mille pealt venelased selle maha viksisid?

Kui rohelist oleks ka näinud, oleks Vespa- valgusfoor:


*pildid 3 ja 4 Paula Reemann

teisipäev, 15. september 2009

tõeta

elades enese varjus
naerdes võikaidki nalju
vaikima alasti harjus
asju mis annavad palju

minus on paljutki varjus
mida mult ära ei võeta
kuigi nii raske on suuta
õppida elama tõeta

13-09-09

pühapäev, 13. september 2009

Volga pole ainult restoran Tartus...

Heade inimeste abiga jõuab teieni jäädvustus ühest ülbest Volgast. Roostest küll veidi puretud, kuid muidu muretult elevandiluuvalge :).

Uudishimulikel ja inspireeritutel tasub ehk teada, et Eestis tegutseb volgaentusiastide klubi- Eesti Volga Selts. Soovitan minna ja uurida nende veebi, vähematele tehnikaentusiastidele sobivad sellelt lehelt hästi sektsioonid- "GAZ mudelid", "volgad meedias" ja "maailm ja mõnda".

Tapatöö jumal

Jüri Aarma ja Sulev Teppart prantsuse pereisadena omavahel (http://www.draama.ee/)

Sel aastal ei jõudnud kahjuks tutvuda etenduste sisuga ja ajagraafikuga ning nii jõudsin festivalil Draama vaatama vaid ühte etendust. Kuressaare Linnateater tõi lavale Y. Reza etenduse "Tapatöö jumal"
Maailma praeguse hetkel mängitavam prantsuse dramaturg (http://www.draama.ee/ andmetel) ei ole end hoidnud teravate olukordade leidmisel tagasi. Pooleteise tunni jooksul jõuavad 2 abielupaari muutuda humaansetest tavapäraviisakatest salvavateks, laamendavateks ning silmakirjalikeks väikekodanlasteks. Alguses kindla ja toetavana näivate suhete taha on peidetud viha ning ohtalt allasurutud emotsioone. Niimoodi moodustub laval pidevalt konfliktiduosid, -kolmnurki ja nelinurki. Halenaljakad, kriiskavalt koomilisi ning valusalt iroonilisi. Elust äratuntavaid. Mõttesse jääb tiksuma, et liiga tihti hoiame ees maske ning varjame, seda kes me tegelikult oleme, et näida paremad inimesed. Aga mis on selle hind?

Nautisin näitlejate lavastuslikku dünaamikat ruumis- kuidas tekkisid vastadused ning (sala)liidud. Aarma mängitud advokaadi tüpaazi, etenduse kiiret tempot. Mõistan hästi miks Reza on nii populaarne- etendus, mis oma teravmeelsusega ja äratuntavusega lahutab meelt. Ma ei ütle, et minu hinnang on väga hea, kuid hea võib selle etenduse kohta küll öelda. Näitlejatööd olid tasemel, vaid Piret Rauk tundus nelikus teistele näitlejameisterlikkuses veidi allajääv.

Peale etendust Tallinna poole bussis loksudes istus paar istmerida tagapool kergelt tukkudes Kersti Kreismann. Näitlejat tavainimesena olukordades näha on kummastav, kuidagi harjumatu. Ei punaseid kardinaid, hoolega artikuleeritud kõnet ega prozektorivalgust. Nagu Tema poleks samuti inimene, keda kodus ootavad pesemata nõud ja väljaviimata prügiämber, vaid marionett, keda aegajalt linnarahva meelelahutuseks näidatakse. Ju siis näitlejaametiga kaasneb teatav ebamaisus.

esmaspäev, 7. september 2009

Some people live a lifetime in a minute

Käisin eelmisel nädalal salsakursustel, ühe tunniga jõudis põhisamme õppida ja harjutada. Seda "ladinaameerikat" ma pole enda seest veel päris ülesse leidnud, kuigi mulle meeldib salsa paaristantsuna sh kõiksugused keerutused ja nipid, mis edasijõudnute tasemega kaasnevad. Väga esteetiline on oskajaid tantsupõrandal näha. Ehk siis ongi asi selles, et veel ise algaja olen.
Juutuubis tantsuvideosid lapates tunduvad vahvad lindy-hop ning muud svingtantsud. Aga miskipärast on minu lemmikud just põhjamaised valsid ja tangod, kuigi puusa panevad nõksuma ka bluusid ja sving, rokenrollist ja jive`st rääkimata. Valsi kiirusest, kergusest ja rõõmuõhangust ning tango kirglikkusest mööda aga ei saa. Tänaõhtuseks maiuspalaks üks tuntumaid filmitangosid - Al Pacino ja Gabrielle Anwar "Scent of a woman".
Kel kannatust napib võib alustada neljandast minutist või siis lugeda uuesti postituse pealkirja... ja leida see 10 minutit.

teisipäev, 25. august 2009

mis lill see siuke on...


Kuna ma pole unustanud oma bioloogi-minevikku ning veidral kombel on botanistid mulle alati sümpatiseerinud, siis tutvustan teile tagantjärgi imetabaseid botaanikaimesid oma Itaalia reisilt.

Leia pildilt:
a) viigimari
b) põldmarjad
c) aaloeõis
d) oliivid
e) filodendronid
f) väävlilemb vetikas- ekstremist!
g) sidrunipuu
h) piinia käbid

Vetika perekonna etc tuvastajale minu poolt tugrik!

laupäev, 22. august 2009

Meenutused Viru Folgist

Svjata vatra. Juhan Suits ja Ruslan Trochynsky.

Käsmu suvesoe merevesi ning erk päikene on jäänud juba kahe nädala taha. Veeretan omaltpoolt mõned mälestused ja lisan anonüümsete lugejate nõudmisel helijäljed.
Esinejaid oli küllaltki erinäoliseid, pärimusmuusika töötlustest deltabluusil põhineva omaloominguni. Lisaks siis mõned artistid, kes Käsmu olustikku lihtsalt hästi oma muusikaga sobisid (nagu Jää-äär, Indigolapsed jne).

Värttina soome näitsikud.
Hanna Marsh ja peaesinejana välja kuulutatud Värttina valmistasid pettumuse. Esimese turvaline raadiopopp ja soomlannade viimse liigutuseni paika koordineeritud ja produtseeritud rahvalaulutöötlused tümpsu saatel, polnud just minu tassike teed. Värttina neiuksed nägid aga väga energilised ja kaunid välja.

Eredamalt meeles on progemõjutustega folk-rokk zanrisse kuuluv Pantokraator, Paabel ja liivi pärimuse kandjana põhjamaine tuline lumi Tulli Lum. Eraldi väärib mainimist Allan Vainola uusim "projekt" Unenäopüüdjad. Karge akordion lisaks kitarrile ning kontrabassile saatmaks Vainola sügavat häält, melanhoolset muusikat ja eesti noorte luuletajate värsse. Ja see sobis suurepäraselt Käsmu päikesepaistesse. Hetkel on minu südame võitnud Vainola "Pilet tundmatusse" ja "Indie"
Selles Paabelis ühinevad erinevad kõlad rahvamuusikaga.

Svjata Vatra eesti- ukraina energeetika ja energilisus on nauditavad aga minu põhjamaisele hingele siiski veidi liiga kuumalt kõrvetavad. Kuigi jah, minagi plaksutasin vaimustunult käsi kui Ruslan Trochynsky vikatit mängis või rahva sisse oma naist suudlema sukeldus.

Fetsivali suurim aga oli muusikaelamus oli kahtlemata Raud Ants, mis sobis suurepäraselt öisele metsalavale. Metali maskuliinsus ühendatud naiste heledate häältega, taustaks rokkbänd ning kannel!! Vaadake ise.


Mis veel.
*Mulle meeldisid Henry Laksi luuletused ning eriti meeldis tema vaevumärgatav naeratus saatmas lugudejärgset aplausi. Ei säravvalgeid hambaid ega kõrvuni suud, kerged muigevaod ning rõõmutsevad silmad. Kõrgematel nootidel veidi murduv hääl, kortsud näos ja küüru vajunud selg, aga keegi meist ei jää aega pidama. Üks mees, üks kitarr ja laulud. Rohkem pole siiruseks tarvis.
*Augustikuiselt soe merevesi. Päikeseloojangu värvide virvendus ning kuu peegeldus veel.

Viru folk oli üldiselt hästi korraldatud- piisavalt lavasid ja tegevusi, et rahvast nende vahel hajutada. Palju läheb kaotsi aga kui see üritus läheb suuremaks. Käsmu niigi kitsad tänavad valguvad rohkelt rahvast täis ning autod ei mahu heinamaale parklatesse ära. Transpordi kohapealt oli väga nutikas tellida Tartust ja Tallinnas bussid, autodevoolu vähendas see kindlasti ja liiatigi pole Käsmusse mitte eriti lihtne kasutades ühistransporti pääseda.
Üks tõrvatilk aga korraldajatele: sisekontserdil võiks peale kontserdi algust uksed sulgeda. Sisse saalivad ning end teiste vahele pressivad inimesed segavad artisti ja teisi kontserdil viibijaid. Bukletti piisab rea lisamisest, et hilinejaid kontserdile ei lasta. Telklaagri hommikust sinise putka järjekorda vähendaks mõne putka lisamine.

* Pildid Indrek Haav.

pühapäev, 16. august 2009

Siis kui pardid magavad...

Ma olen alati mõelnud, et millal pardid magavad. Ma ei ole seda kunagi näinud ning keegi pole mulle sellest rääkinud. Täna poest tagasi tulles möödusin pargis tiigist, seisatasin viivuks ja ennäe imet- seal nad olidki. Nokad 180 kraadi pööratud ning tiivasulgede vahele topitud, aeglaselt läbipaistmatu rohelise tiigivee peal hulpimas. Pargis ei olnud kedagi. Ei ühtegi koeraga jalutajat, käratsevaid asotsiaale või pargipingil amüseerivaid noori.
Nüüd ma siis tean.

Metsaülikoolist tagasi jõudes on mind taas tabanud "festivalipohmell". Hulga toredaid teadmishimulisi ja ühiskonnahuvilisi (noori) inimesi läks laiali peale neli päeva kestnud üritust. Ohtralt sotsiaalset energeetikat, ajupotentsiaali, lõbusat laulu ja tantsu ning hulga avastusi iseenda kohta. Tahaks neid ükshaaval üles otsida ning enamgi suhelda. Hetkel pole siin kriitikale kohta.

esmaspäev, 10. august 2009

posle muzõku

Kas te teate, mis asi on festivalipohmell? Sellel ei ole eriti pistmist alkohoolsete substantsidega, või kui siis väga vähesel määral. Mitmepäevastele festivalidele ja reisidele ja muudele üritustele järgneb mul vahel selline seisund. Nagu ei oskaks kuidagi olla, niheled rahutult. Mõtled tagasi end päikesepaistesse, kus elu kulges omas rütmis ja mõnusas seltskonnas. Või tagasi suure kivi otsa Käsmu kirjanike maja aia äärde, või kuupaistelisse randa. Kus muusika oma erinevates vormides siin ja seal ning selle vahel lihtsalt mõnus kulgemine. Soe merevesi, Käsmu kivine rand ja head inimesed. Ekstaas sinisest taevast, valusatest kintsulihastest ja hoogsast tantsimisest murul. Kellel pea valutab, kellel on külm või on kõht tühi...kõigele leidub elegantne lahendus.
Kontori ja kodu seinad on kuidagi võõrad. Tahaks hoopis tagasi palavasse telki.

Täna on mul ilmselge festivalipohmell.

teisipäev, 4. august 2009

Viru folgi ootuses

Mõned lähevad Viru folgil 7. augustil kell 20 kuulama Karjalainenit. Mina üritan end kell 20 kabelisse pigistada. Küsite miks. Vaadake:



Ja Seitsmendat meelt mäletate veel?

neljapäev, 30. juuli 2009

Minu Itaalia vol 2

Vaade hosteli aknast Riomaggiores. Foto: Paula Reemann.

- Ameerika ja briti popkultuur on läänemaailma ühine kultuur- ka see reis tõestas seda suurepäraselt. Riomaggiores kuulsin kaljul koos teistega päikeseloojangut vaadates veini juues teisel kaldal laulu. Pimeduse saabudes kõmpisin sinna ning kuulasin ameerika- itaalia ja ei-tea-veel-mis rahvusest noorte ühist kitarrisaatel laulmist. The Weight (The Band), Redemption song (Bob Marley), Sweet Child O`Mine (Guns`n`Roses) ja loomulikult Radioheadi Creep ja Oasise Wonderwall. Üllatusena ka Jack Johnsoni "Bubble toes" :), mis aastaid tagasi mulle väga sümpatiseeris.
Siena kitsastel tänavatel uidates jõudsin veidi getomasse vanalinna, kus sajandeid vana maja pooleldi suletud aknaluukide tagant kostis Coolio aastatetagune hitt "Gangsta`s paradise". Butiigis kõlas Michael Jackson ning peaväljakul kohvikus istudes kajas seest Queeni mitmehäälsus. Dolomiitide väikelinna poe raadio lasi kuulda Men without hats kuldaväärt diskohitti "We can dance".

Uitasin Sienas ringi ning palavusest ja turistimisest tüdinud istusin peaväljakule Piazza del Campole. Kivid on soojad ka südaöösel ning maas istumises pole seal midagi kummalist. Veidi väsinud, vaatasin väljakut ümbritsevaid maju, paleed ja selle torni, end ümbritsevaid inimesi, kuni kuulsin korraga midagi tuttavlikku. Läks 2 hetke enne kui suutsin viisijupi ja sõnad leida. üldisest suminast See oli eriline äratundmishetk. Kuskil võõrsil olles vajame hädasti midagi kodust ja tuttavlikku. Väljakuäärel, postile toetudes istus purpurses särgis tumedasilmne poiss musta silinderkübaraga ning sõrmitses kitarri. Tema madal selge hääl polnud just kaua aega tagasi murdunud. Folsom Prison Blues. Johnny Cash.

kolmapäev, 29. juuli 2009

Borat is really soo 2006


Brüno tõesti so 2009. Sascha Baron Coheni vaid rõvedustes süüdistamine oleks minu meelest alatu, arvestades meie ümber toimuva rõvedust, toimib ta terava ühiskonnakriitikuna. Raske on vahet teha mis on rõve, mis on naljakas. Mis on naljakalt rõve ja rõvedalt naljakas. Brüno balanseerib seda nelinurka ühendavatel sirgetel.

Mida kõike ameeriklased lubaksid oma lastega teha, et neid "müüa". Nõustuda nende kiire kaalukaotusega, rasvaimuga, millega iganes..

Milliseid imelikke teenuseid ja tegelasi ameerikamaal kõik leidub- heategevuse konsultantidest blondid kaksikud, kes globaalse soojenemise kohta oskasid öelda vaid, et....see on hetkel IN. Fashionistad. Kubemekarvu näitav afroameerika staar, tiirased isased ja emased paaride vahetajad, "alfaisased" ja -emased "proud to be hetero" kaklusklubi publiku seas. Sallivad kristlased - homode ümberkasvatamise preester vol 1 ning vol 2 kui esimene homo ei suutnud ümber kasvatada.
Ja siis öelge, et Brüno on rõve....my ass.

Aga mind huvitab: kui suur on nende ajude meeskond, kes selle filmi jaoks stilistika ning toimuvad stseenid välja mõtlesid?

esmaspäev, 27. juuli 2009

Minu Itaalia

Mõned killud:
- Kõige parem pizza oli mitte restoranis, vaid hoopis Garda järve ääres Malcecine linnakeses tänaval imepisikeses ahjuga poes müügil. Tõenäoliselt omanik ja abiline ise küpsetasid ning pizza margherita (põhi+ tomatikaste+ juust) sai kiirelt lisandiks salaamit, oliive, baklazaani ning lipsas tagasi ahju. Garda ääres istudes söödud tuunikala ja sibulaga pizzalõigu maik on siiani meeles.

- Astusin postkaardid või sidrunilikööri Limoncello pudel näpus pisikesse ärisse sisse, et maksta. Ise kuumusest kergelt lääbakil, juuksed mütsi all sorgus, jalas lühkarid ning plätud. Kui kohaliku meesmüüja silmad särama ja nägu vaimustuslikult lahkeks läks, pidin äärepealt oma selja taha kiikama, et mis Seeba kuninganna nüüd sisse astus. Taipasin, naeratasin, maksin, naeratasin, tänasin ja läksin oma teed. Naeratades.

- Parma linnas oli väga tore. Peamiselt selle pärast, et seal oli imevähe turiste. Ei näinud turistitänavat, kus alesildid butiikide akendel ning puidust pinocchioid ja muud träni müüvad suveniiripoed. Toomkiriku esisel väljakul linna keskel laperdasid tuvid ringi, mõni üksik pildistaja ja jäätiselimpsija ning linnatänavatel ajasid enamasti kohalikud oma igapäevaseid käike. Oma valge kleidi, mille ostmise kinnisidee mul Itaaliasse sõidul tekkis, sain ka Parmast.

- Tundsin siirast meelehead Canazei hotellis (Dolomiitides) hommikusöögilaualt leiba meenutavat sepikut leida ning lapsikut rõõmu Tartus oma hambaid musta leivaviilu lüües. Paninid ja foccaciad ja kõikvõimalikud sai-võileivad, mis Itaalias populaarsed on esimestel kordadel maitsvad, rukkileiva vastu nad aga ei saa.

- Algul tundus veider ja kohmetukstegev, kui inimesed Itaalias tänaval vastu naeratasid ning isegi vahel teretasid. Tagasiteel alates Tšehhi tanklast oli kuidagi kurbki tagasi "reaalsusesse" jõuda.

Lago di Garda ja mäkketõus

Garda järve vesi on kergelt rohekas ja selge, ujudes ei saa silmi ära pöörata vastaskaldal kõrguvatest mägedest. Rand on kivine, ujumiskohas vähem jalgadele valu tegev kui kümmekond meetrit eemal. Hoolimata kämpingupidaja jaheda vee hoiatusest, leidsid neli eestlast järvest mõnusat jahutust peamiselt autos veedetud kuumale päevale. Ja noh, teisel päeval peale jala lähimast suuremast linnast (ca 8 km) 30 kraadises kuumuses naasmist, muutus minu tavapärane söögitaksis ilmselgelt õhust jahedama vee taksiseks.


Suurepärane koht, kus soojas öös tähtede paistel istuda rannakividel ja mõelda nende asjade peale, mis elus tõeliselt tähtsad on. On need siis inimesed, ilusad mälestused või võõra linna „tuled öös“.


Itaalia suurima järve äär on tiheda asustusega populaarne turismipiirkond, kaldal järjest hotellid, hostelid ja kämpingud. Kohti nii surfajatele, purjetajatele (mõlemaid oli ka järvel päris palju) kui perega puhkajatele. Kämpingus kohtasime palju NL ja D numbrimärkidega autosid, Saksamaa sealsamas, aga Holland?


Tahad Mount Baldole minna? Siit saab üles.

Alguses mõtlesin, et mina mööda sellist teed "kuubikus" mäkke ei sõida, aga kokkuvõttes olid vaid mõned järsud nõksakud ja loksutas vähem kui autos kurvilisel teel.

1760 m kõrgusel Mount Baldo`l avanes imeline alpimaastik ja turiste tabas värske õhu ja hunnitute vaadete mürgitus. Loomulikult ei puudunud ka puhvetid ja restoraanid, jäätisemüüja vist oli ka.

Mööda lagendikku aga kulgesid kellade kõlisedes lehmad, kes end inimestest häirida ei lasknud ning nõlvalt tõusid oma varjudega lendu paragliderid.

Istsõ maailma veerõkõsõ pääl...

Vaade Garda järvele, Mount Baldo (1760 m)

Vissi- Muu 1 ja Vissi-Muu 2

*Pildid Paula Reemann



Cinque Terre mägilinnad

Nüüd tead Sinagi, kus Viis Mäge asuvad. Tegemist on looduspargi alaga, kaitstakse merd ja muud looduslikku mitmekesisust. Transport on piiratud, autodega ligipääs on turistidele kahte linna ja parkimine sigakallis. Samas on kõik linnakesed ühendatud rongiga ning matkarajaga, ökobuss viib mäkke tagasi.
Meie jõudes olid parkimiskohad juba täis ning auto tuli jätta 3-4 km ülesmäkke viivale teele. Hostelionu ja -poisid rääkisid enam-vähem english`t, tšekki arve maksmise kohta me sellegipoolest ei saanud (kord läks nendega lihtsalt aega, kord oli mingi masin katki, lõpuks oli kontor lahkumishommikul suletud)...."manana" või maksupettus ? Aga vaade meie tubade aknast avanes alljärgnev:
Riomaggiore Cinque Terre Holiday hosteli aknast.
Ja paatide kõrval kohe ka meri, mis loksus ja kohises nii kõvasti, et pidin vahepealse ukse sulgema, et öösel magada saaks.
Nagu varem mainitud sai linnade vahel matkata. Riomaggiore poolt tulles on algus kerge, via del amore on 20 min jalutuskäik kõnniteel. Manarolast Cornigliasse saime veidi mäkke tõusta, laskuda ja treppidest ronida ning Cornigliast Vernazzasse oli juba parajalt üles-alla ronimine ning matkarada nii nagu meie seda mõistame.
Selja taha jääb Riomaggiore...

Vaated muidugi sini-sinisele merele, mäenõlvadele rajatud terassidele (kus kasvatati enamasti viinamarju) ning kaljudel kasvavatele taimedele- minu jaoks enneolematud. Kui edasi- tagasi saalivad inglise, ameerika, saksa, itaalia ja jumalteabmismaa turistid ära unustada, siis võiks selle kohta öelda - metsikult kaunis.
Üks levinumaid vaateid matkarajalt.

Meil kasvab viinapuu ja sel on marjad...
Põllumajanduseks on ära kasutatud järsemgi nõlv. Saagikorjamine ning muud tarvilikud tööd kindlasti pole seal lihtsalt korraldatavad. Samas märkasime siin-seal midagi köisraudtee sarnast. Linnakestes olid üleval fotod linnade rajajatest, üks maalitud sein sai just viimaseid pintslitõmbeid kui sest möödusime. Väidetavalt on kõik kivid terasside rajamiseks tassitud kohale meeste selgadel ja naiste peadel.
Järgmisesse linna jõudes tervitas Sind "rosin"- vaade orus asuvale linnakesele.
Vernazza linnake matkarajalt silmates.

Üle kolmekümnekraadises palavuses ma enam matkama ei lähe. Kusagil Corniglia ja Vernazza vahel sai päike mu kätte, hoolimata ohtrast päikesekreemist ja joodud veest. Vaevaliselt jõudsin Vernazzasse kust peale õhtusööki siirdusin rongiga tagasi hostelisse. Teised läksid rongiga Monterossot avastama. Valutada lõhkuva pea ja puperdava südame leevendas ibuprofeen ja kerge uni. Päeva lõpus kuumusest köetud kivil istudes ja veini juues päikeseloojangut vaadates, tundus maailm palju parem paik.

Perspektiiv.

Kui pesu ei kuiva, siis see pole Itaalia.

Cinque Terresse läheks veelkord :). Siis aga sellisel ajal, kui on vähem turiste. Jahedama ilmaga võiks mõne mägirajagi sihiks võtta....

*Pildid Paula Reemann

Keerake temperatuuri vähemaks ja ma jään siia...

...oli üks mu esimesi mõtteid nähes Toskaana maakonna künkaid ning erinevaid põllulappe. Istun päevalillede vahele põllule ning pööran pead koos nendega. Jalutan viinamarjaridade vahel, uurin oliivipuude vilju ning vaatan kuidas taamal kõrguvate küpresside taustal traktor tegutseb 70-kraadisel nõlval asuval põllul. Ja loomulikult naudin vaateid küngaste otsast.


Agroturismos (turismitalu) ööbimine oli hea mõte tegemaks väljasõite lähedastesse linnadesse. Ja maja juures asuvas basseinis igati mõnus end 30-kraadises kuumuses jahutada. Taluks ma meie ööbimiskohta ei julgeks nimetada, pigem oli I Pianelli puhul tegemist ikka villaga.

Tänav Itaalia väikelinnas.

Turistimagnet Firenze jäi meist külastamata, juba väikelinnaks nimetatud Siena oli minu jaoks piisavalt suur. Kui aega on vaid loetud tunnid, siis San Giminiano, Montalcino ja Pienza tunduvad tunduvad lõpuks kõik sarnased oma kivist mitmekorruseliste majadega, kitsaste tänavate, kindluste ning kirikutega. Majade värvides on esindatud vaid soojad toonid, päeval enamasti suletud aknaluugid on tumerohelised ning aknalaudadel õitsevad lilled või voogavad väädid. Romantiline. Mulle meeldib sedasorti romantika.

Tänavad on kitsad ja peatänavatel, kus turistid (ja neid on palju) fotoaparaat ühes ja gelatotuutu teises käes tavaliselt kõnnivad, on kohalikke vähe näha. Jäätis muidugi on imehea, pole seda kahe nädala jooksul kunagi nii palju söönud. Imeline frutti di bosco (metsamarjad), melone, limone, minta....mmmm.
Vaade Sienas.

Toskaana rannikul asuv Maremma rand on osa looduspargist. Kohtade arv rannas on piiratud sellega, kuidas parkimisplatsile autosid mahub, parkimine on otseloomulikult tasuline. Liivaranda on Maremmas ribana vaid 10-15 meetrit, sealt edasi algavad juba rohelised puhmad, männid ja lakkamatu tsikaadide saagimine. Taamal kõrguvad mäed. Rannaskäijad kasutavad nutikalt kuivanud puid ning vedelevat puitu- iga 10-20 meetri tagant peesitab keegi liiva rammitud oksadele asetatud rätikute/ telgiriide vms varjus. Päike on jõhker ning ma ei peaks vastu ilma mitme kihi päiksekreemita ning end mõned korrad soolases vees jahutamata. Kuigi silmadel on vahemere veega kohtudes valus ning rannast lahkudes maitsen soolaselt, on soojas vees lainetega kaasa hulpida ülimõnus.

Rand Maremma looduspargis

Veel sain külastada looduslikku termi- ujuda väävlirohkes vees koos kõhukate Itaalia onudega ja leotada põlvini jalgu kuumas termivees. Mädamunalõhn mind ei häirinud, pigem meenus jalavann lapsepõlvest. Tervenisti jalavannikuuma vette ma aga ei suutnud ronida.

*Pildid 1-4 tegi Paula Reemann.

pühapäev, 12. juuli 2009

On the road again

Selleks, et 24+1 tunniga Tartust Viini sõita ei lähegi vaja väga paljut. Autot, kaarte ja nelja toredat inimest, kellest 2 vaprad autojuhid ning 2 arenevad kaardilugejad. Väikesed seiklused Kaunasest möödumisel ja öisest Varssavist läbi orienteerumisel, kohvi, bensiinijaama ja metsapeatused ning napp uni tagaistmel ja olemegi möödas igavpikast Poolast kiiretel Tšehhi teedel, peagi sõidame läbi väikseid Austria veinipoodidega pikitud linnu, mööda päevalillepõldudest ja viinamarjaistandustest. Uni ja dušš hostelis tundusid paremad vaid möödunud suvel Antwerpenis peale neljapäevast rokkfestivali. Viini suurejoonelised kirikud, teatri- ning muud hooned, õitsevad pargid ning alati sõbraliku Laura nägemine on mälestused tänasest päevast. Homme on varajane start Itaalia suunas.

laupäev, 11. juuli 2009

Toskaana, siit ma tulen!

Ma lähen nüüd kaheks nädalaks ära. Täna õhtul sain teada, nii kella kaheksa paiku.
Reisisihiks Itaalia (kuhu ma juba vähemalt 5 aastat tahan minna), kaaslasteks toredad inimesed ja loodetavasti mitte liiga ohtralt päikest. Ärge siis pahandage, kui ma netist ja muudest ulatustest ei vasta lähimal ajal.
Tervisekindlustuse saab netist, eurod Valgast ning 20 faktoriga päikesekreemi kiirelt kodu-Konsumist.
Pakin nüüd kotti :).

reede, 3. juuli 2009

Kus Sina bussi eelistaksid oodata?

Kunagi tegi keegi hea inimene näituse erinevatest Eestimaa postkastidest. Veendusin ise sel suvel, et bussipeatusedki võivad väga huvitavad olla. Materjalivalikult, kujult, nimelt, kombineeritult prügikastiga või siis ilma. Näidisfotod on pärit Mulgimaalt ja Ida- Virumaalt.

Puhas puit ja mulgimuster.

Vasknarvas on triibud moes.

Tallinnas on Tõnismäe peatus, Narvas Joala...Aga kus on Linna?

Intiimne kontsert Leigo järvede vahel

Öö Paala järvel Viljandis. Ikka folgiaegu.


Ansambel Jäääär kontserdil pole ma käinud päris tükk aega. Mingi aeg sai neid omajagu kuulatud ning siis just pigem vanemat materjali. Seetõttu oli 2. juulil Leigo suvekohvikus toimunud akustiline kontsert üle aastate mõnus elamus.

Leigo talu õuel asuv suvekohvik on romantiline kontserdipaik oma maakividest majaga, lepasuitsu ja roosipõõsaga akna all. Piisavalt rahulik ning kodune Jääääre enamasti mõtisklevate lugude jaoks.

Repertuaaris domineerisid Heiki Kalle viisid ja Indrek Hirve sõnad. Ma ei teadnudki, et kunagine kassett „ÖÖ on ÖÖ“ on nende autorite loomingust koostatud. Pigem on meelde jäänud lood esitajate järgi, aga eks see paistabki tänapäevane trend olema, et esitaja saab autorist valdavalt enam tähelepanu.

„Telegramm“ on suurepärane näide laulust, mida kasvad mõistma alles aastate jooksul. Keskkooli ajal tundus see mulle tüütu ja kurb laul. Viidingu sõnadega „Armastuslaul“ Jaan Söödi kähisevavokaalses esituses paneb mind alati heldima, samuti Hirve sõnadele Söödi viisistatud „Suur nukker kuu“. Tõnis Mäelt külalisena seekord üllatas suupillimängu (braavo!) ning sellise ekspressiivse esitluslaadiga, mis sel korral mulle sobimatu interpretatsioon tundus- „Üks tüdruk nutab hommikuti õues“ kõlab veenvamalt mu meelest linti lauldud versioonis, kus hääletugevusega üle ei pingutata. Suupillimäng aga taaskord tõestamaks, et (urban)folgist bluusini ja vastupidi polegi nii pikk maa :).

Kontsert hilines üle poole tunni. Kas selle pärast, et tõsta publiku ootusärevust või jätta enam aega toidu ja joogitarbimiseks? Kui ma ootamisest tüdinult toolil nihelesin, siis arvasin küll, et pigem teisel põhjusel.

lihtsad asjad kergelt käes, nende väärtust siis sa näed
kui nad on sul läinud käest ja oled ilma
lihtsad mehed, naised ka, nende väärtust hinnata
oskad siis kui pole neid ja oled üksi

homme parem kui eile, päev su pihus kui vesi
voolab läbi sõrmede ja läinud ta on
vaata tubades ringi, märka väikesi asju
mis on rohkem väärt, kui aimatagi sa tead

Tõun/ InBoil " Oota:" 2003

PS: kuna pildid on fotokas ja ei taha sealt välja tulla, näete seekord Paala, mitte Leigo järve ääres toimunut.