Vahetult enne jõule sulgesin kurbusega 980- lehelise raamatu kaane. Raamatu lõpp polnud niivõrd kurb (kuigi jah, pisara lõi lahti tõesti), kui kurb oli see, et raamat, mis truult minu öökapikaaslaseks ligi kuu aega olnud, sai läbi. Jaan Krossi "Kolme katku vahel" pakkus mulle midagi, millest olin juba mõni aeg puudust tundnud- nimelt ei ole aastaid lugenud raamatut sedasi, et unustan end öösse lugema ja kuidagi ei saa pidama. Viimasest aastakümnest pärit teosed kuidagi seda kvaliteeti pole minu jaoks kandnud. Ehk ma pole lihtsalt õigeid raamatuid üles leidnud?Ausa seltskonnakroonikahuviga väetatud kodanikele ja noortele ajaloolise romaani, kui igandi , pelguritele ütlen, et iha, seksi ja vägivalda on ka selles teoses (kuidagi ilma tänapäeval ei saa, no eksole). Väljenduslaad ning käsitlus on aga miskit veidi teist, kui ajakirju lugedes harjutud kogema. Aga mitte sellele ei tahtnud ma tähelepanu juhtida. Mulle sümpatiseeris kirjaniku oskus oma situatsiooni-, looduse- ning olustikukirjeldustega lugeja totaalselt enda loo rüppe meelitada. Lisaks see sügavus, millega saime piiluda inimeste mõtetesse intiimsetes küsimustes nagu näiteks inimese ja jumala suhted ning sisemise tõe otsingud.
Balthasar Russow elu-, kroonika- ja aja lugu on kaasahaarav ja paeluva keelekasutusega. Lauseehitusega, misvahepeal nii täielikult minu autokommunikatiivsesse kanalisse hakkas, et mõtlesin samas rütmis, kuis Jaan Kross oma laused raamatusse lükkinud.
Julgelt soovitan ajaloolist romaani ja klassikat lugeda.
Veebiotsing leiab, et 1970 on Krossi romaani järgi ka samanimeline film tehtud. Kes on seda näinud või teab, kust saada, jätke palun märk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar