Kaks

Ta on suur. Ta on hele. Pilvi täna ei ole. Tähti ka mitte. Kõik on ühtesulavalt tumesinine ning puude oksadki kahistavad vaikselt selles ühtse sinisuse rütmis.

Kõhetu külateel seisja surub käed jaheduse eest sügavamale mantlitaskutesse ning seisab uudishimulikult nina taeva poole, hall kulunud kaap kuklas.

„Nüüd pole meid enam kolm, on vaid sina ja mina...“, lausub seisja mõtlikult. Kõnetatu ei vasta.Pilku taevast pööramata laskub luider kuju pihlapuu alla kükakile.

Johannese mõtetest voogavad läbi mälestused. Vihmasabinaline, kuid oi kui rõõmune, kodutee Unistaja tänavast, kui tänavavalgustus miskipärast puudus ja ainsaks valusallikaks oli suur kollane kera. Kuujõe saadetud südaöisest ujumaskäigust Merilaane jõe voogudes ning üheskoos taevakera suunas teele saadetud värsi- ja lauluread.

Kord suveõhtusel ajal sai käsikäes raudteeveeri mõõdetud, iga sammuga tundus ehapunas verev kuu üha lähemale ja lähemale tulevat. „Me saame ta kätte, me saame ta kätte !“, oli ta toona naerdes lubanud.

Mees tõuseb kükakilt. Külmast kohmetute kätega tolmumantlihõlmu kohendades ning salli tihedamalt kaela ümber sõlmides lööb pilgu maha, porisele teele. Ta surub käed tuult trotsides sügavale taskusse ning tõmbab kaabu sügavamale silmile.

Kiire sammuga kodu poole astuma hakates kordab Johannese peas üksainus mõte.

„Liidi, ma ootan su ära!“