Antwerpen

Peale Rock Werchterit suundusime sadakond kilomeetrit põhja poole ning jõudsime Antwerpenisse. Meelde jääb see õndsus, kui hostelis end põhjalikult puhtaks saime küürida ning korralikult linnapeal kõhtu täita. Kui kunagi juhtute Antwerpenisse siis soovitan soojalt hostelit ABhostel, kus teid sõbralikult vastu võtab Bridget.

Mis siis Antwerpenist meelde jäi? Tuuline jõekallas, pargid ja palju kohvikuid. Pidevalt tibutav vihm, kirsiõlu (Lindemans Kriek on parim!) ning soodsa hinnaga Lambrusco. Lokkidega juudipoisid ning mehed, maailma parimad friikartulid ning kõige ilusam kirik, mida mina eales näinud.
Kirikutega on kohalikel üldse mingi värk- meie tähelepanekute järgi võis ükskõik kus Antwerpenis seistes näha vähemalt kahte kirikut.

Mis mind kõige enam hämmastas olid tihedasti kokku pressitud ning kõrgustesse pürgivad majad. Kõige esimesel päeval peale enda puhtaks küürimist suundusime sobivat söögikohta otsima. Hostelist kümnekonna minuti kaugusel oli raudteesild ning peale seda algasid kõige fantastilisemad majad. Kaks tänavat, mille pärast soetasin ühekordse fotoaparaadi, et nähtut enam kui vaid hetked meeles pidada. Õhtupoolikusel jalutuskäigul käisin mõlemad tänavad läbi ning klõpsisin hoolega. Hoolitsetud aiad ning majaesised (pere)autod andsid tunnistust sellest, et majades, mida Lõuna-Eestis sõidetaks kilomeetrite tagant välismaalastele näitama, elavad inimesed igapäevaselt.
Igaüks neist võiks olla eraldi loss. Ja losse oli tervelt kaks tänavatäit. Keskaegsetest elementidest juugendini. Ka kirikutornikesi oli.
Siinkohal mõned näited:


Kas poleks hunnitu sellisel rõdul pühapäevahommikuti päikesekiirtes kohvi rüübata?
Lopsakaid hortensiaid oli näha nii siin kui seal aedades.
Näidet kahjuks siinkohal pole tuua, kuid ühel majal olid päris suured puunikerdised. Kolm kuradikest ning kolm inglit.

Ja veel....madalmaade dzinnil ehk Jeneveril, mille koju isale kingiks tõin, oli erinevalt varasemalt proovitud Jeneveridest maitse ja lõhn. Piirituse oma! Sellega siis nii hästi ei läinud...:)