kolmapäev, 3. detsember 2008

Saatana Inglid (2007)


Casablanca on geograafiateadlikele tuttav kui Maroko pealinn ning kultuuriteadlikele kui film, milles Humprey Bogart 1942. aastal oma armastuse ohverdab. Aga kas keegi on kuulnud ka Casablanca 14-st?

Tõenäoliselt mitte. Tegemist 14 noore muusikuga, kes 5 aastat tagasi (2003) Marokos arreteeriti metal ja hard rock muusika kuulamise, esitamise ning sellega kaasaskäiva eest (rõivastumisstiil, plaatide omamine, metal- sümboolika) ehk siis süüdistatuna satanismis ning ühiskonna usuliste alustalade kõigutamises ( islamiusu vastasus). Omavoliliselt pandi neile politsei poolt süüks ka narkootikumide tarbimist, homoseksualismi, kasside keetmist ja vere joomist ning muid meile, filmivaatajatele, kellele just tutvustatud ontlikku metal-sõpruskonda, lõbusana tunduvaid detaile.

Linateos „Saatana Inglid“ (2007), mis põhines tõestisündinud sündmustel võimaldas meil pilku heita ühe ühiskonna väärtusheitlusesse, kus islamitavad kombineeruvad demokraatlike väärtustega. Selle filmi peategelastel läks hästi. Nende omaksed omasid piisavalt ettevõtlikkust ning läbi tuttavate advokaatide, ajakirjanike ning huvitatud poliitikute tööle, vabastati nad trellide tagant.

Filmi lõppedes saime tiitrina jooksvast sõnumist teada, et 2003 aastal lasi end õhku 14 islamifundamentalisti, viies endaga kaasa hulga tavakodanikke (45?).

Tartu linastusel oli kohal ka filmi autor, kes publiku küsimuste suunal valgustas veidi filmi telgitaguseid. Saime teada, et rahastust oli keeruline saada ning teda toetas teletuttava abiga kohalik kommunistist kommunikatsiooniminister, justiitsminister seevastu proovis autorile kaikaid kodaratesse loopida. Valitsushoonete esised meeleavaldused filmiti kümned meetrid eemal ning vanglastseenid võeti ülesse koolihoones, sest vanglasse filmima peale esimest võttepäeva enam ei lubatud. Kohalikul näitamisel kärpis filmi tsensuur (kui ma nüüd keeleliselt ikka õigesti aru sain). 14 muusikust olid 2 näitlejad ning ülejäänud päris pillimehed. Autor oli targalt filmi populaarsuse huvides kasutanud helireal ka tavakodanikele kõrvasõbralikumat kraami - meloodilist raskerokki, progressiivset rokki, gooti metalit, karmimaid riffe tabas kõrv vaid kahes stseenis.

Hoolimata sellest, et raskerokiks (hard rock) nimetati pigem metali poole suunduvaid subkultuure;

Hoolimata sellest, et filmi süzee ülesehitus, näitlejatööd kui dialoog olid naiivsed. Samuti leidus mitmeid naiivseid detaile- kolme kohtuniku hulgas oli üks naine ning muusikute vabastamisteadete ettelugemisel kohtus istus advokaatide kogus pigikarva mees. Samuti oli poliitik-lobistide kolmikus üks keskealine tädi. Pigem usun, et need on naiivsed viited feminismile ja anti-rassismile, kui reaalne sündmustik.

Hoolimata sellest, et Maroko ühiskonna lõhesid saaks kirjeldada sügavamates dimensioonides, on väljendusvabadus, stereotüübid ja sõnavabadus teemad, millest tuleb kõnelda.

Aitäh PÖFF!

Aitäh, Ahmed Boulane, kes sa tulid ligi 6000 km kauguselt kartulivabariigi s*tta suusailma, et põhjamaise filmipublikuga diskuteerida! Ja häbi Tallinlased, et te sellele lõbusale kaabuga mehele, kes 70-ndatel Pink Floydi kuulas, peale arutelu saalis hea meelega noortega edasi suhtles ning oleks pläru kanepitki suitsetanud, ühtegi küsimust ei suutnud esitada.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Kui muusika ära keelata, siis algab tõeline satanism...