Siin ja praegu

Pöff juhatab vahepeal just sinna kuhu vaja, eriti kui kohe peale treileri vaatamist pole kõhklustki - ma pean seda nägema. Kuigi nägin dokumentaali serbia juurtega ameerika kunstnik Marina Abramovic`ist pea kuu tagasi, ei lase see minust ikka veel lahti. 

Film jutustas hinnatud performance- kunstnikust, fokusseerides tema elu tähtsamale sündmusele, retrospektiivnäitusele New Yorki Moodsa kunsti muuseumis (MoMa) ja selle ettevalmistustele. Abramovici tööd keskenduvad artisti ning publiku suhetele, keha ja vaimu piiride tunnetamisele.

2010 toimunud retrospektiiv-näitusel, kus tema töid lõid uuesti noored kunstnikud, astus ta ise esile performansiga "Kunstnik on kohal" (The artist is present). 14. märtsist 31. maini, 736 tundi ja 30 minutit istus Marina Abramovic liikumatult MoMa aatrimis laua taga toolil ning publik võis ühekaupa tema vastas istuda ja tema silmavaatega kohtuda. Näitus oli väga populaarne ning selle lõpupoole seisis publik pikkades järjekordades ning saabusid muuseumi ukse ette öösel, et Marina vastas istuda või teda näha. Mida osad neist kogesid, saab vaadata Marco Anelli portreefotodelt "istujatest".

Kohalolemine on üks väga olulisi asju, mida sageli unustame oma mõtete kesksuses. Ole kohal. Ole hetkes. See on ainuke, mis sul tegelikult on. Muu on ootused, lootused ja enda fantaasia. Jah, need juhivad meid ka. Aga rahuldustpakkuvalt vaid siis, kui oled hetkedes kohal. 

Siin ja praegu.

Sõlmi juustest lahti pael...

Sellele loole on väga head eestikeelsed sõnad teinud Heiko Mirka koostös Heldur Karmoga. Seda Ivo Linna lauldud, aastal 1983 plaadistatud versiooni lõõritasin juba aastal `85, teadmata lapsena ilmselgelt, millest see räägib. Samuti sain teada väga palju aastaid hiljem, et originaalloo sõnade ja viisi autoriks on ameeriklane Kris Kristofferson ja pala maailmakuulsaks laulnud Johnny Cash ja June Carter. Kaverdanud on seda lisaks Rock Hotelile mainimisväärne number artiste, kellest tuntumad näited on  Norah Jones, Elvis Presley ja Gladys Knight. Siinses versioonis esitab seda autor ise, oma tolleaegse abikaasa Rita Coolidge`ga ning mind võlus see esitus oma intiimse esituse, lihtsuse ja siira soojusega.

Miks me vajame teadmatust

Sellesügisene TedX Tartu oli esinejate nimekirja poolest esmapilgul ehk veidi kahvatum, kui varasemad, kuid sellegipoolest jäid mõttesse mõlkuma mõned jagatud mõtted.  Esiteks stand- up komödiandilt Louis Zezeran`ilt, et komöödia on Trooja hobune tõsiste probleemidega tegelemiseks ning ühine naer võimsaid ideede jagamise viis. See idee polnud mulle võõras, see oli veenvas ja humoorikas vormis ülekordamine. Igati nauditav.

 

Peeter Mõtsküla rääkis läbi langevarjuhüppamise kogemuste sisemisest julgusest, kuidas jääda vaatamata sotsiaalsele survele  endale kindlaks ja võtta ise vastutus oma elu eest. Et elu on elamist väärt. Kuidas see pigem vahel tähendab millegi  tegemise asemel "ei" ütlemist ning  et ka nö kordussooritustel hirmu tunda on igati inimlik. Kõlab vaid tekstina, ilma Tedi-kõne loojutustamise kastmeta, loosunglikult aga loodetavasti on kunagi võimalik mul ka seda videot jagada. Mulle sümpatiseerib ääretult Mõtsküla etteastumine üldises noorte hipsterite edukultuses, mille aura taolisi enamasti noortele, ilusatele ja edukatele mõeldud üritusi ümbritseb. Maailmas, kus must on sageli valgeks või vähemalt helehalliks  räägitav- vaagitav, on see värskendav tagasipööre baasväärtuste juurde.

Üks TedX Tartu ettekanne taolinegi, mida tahan edasi jagada, kuna see toimus videoettekandena, on see ka koheselt võimalik. Näitleja Jaak Prints kõneleb sellest, miks on meil vaja teadmatust ning kuidas see meile elus kasuks tuleb. 

Teadmatus nõuab julgust, sest teadmine on turvatunne aga teadmatus on ebaturvaline ja toidab hirmu. Kuidas hakkama saada oma teadmatustega...et kunagi tõeliselt teada, eks  see ole hetkel minugi üks suuri küsimusi.

Maheda kõlaga "halvad asjad"

Jace Everett on ameerikamaa kantristaar, kes laiemale avalikkusele tuntud tõenäoliselt kui HBO sarja True Blood teemalaulu autor ja esitaja. Kuigi teadsin nii sarja kui lugu varem, pean tunnistama, et mind tõi Jace juurde tagasi noor karakteriga superstaarihakatis Toomas Kolk, kes esmakordselt kohtunike ette astudes Everett`i kirjutatut bassihäälel ette kandis. 

Ja nüüd ei suuda ma end sellest sügavast kõmisevast häälest lahti rebida,. Kuigi ka tema meloodiline ballaad "Your man" on väga nauditav,  eriti särama lööb see Everetti hääl minu arvates see kõikse lihtsamat vana kantribluusi lauldes. Alljärgnev lugu 30-40 aastat vana...aga kerge lihvimise korral, särab jätkuvalt malbe läikega.

Oh, andku maailm meile enam kauni tämbriga härrasid!

Raba- ja metsailu

 Endla raba, 6. oktoober 2012

 

 

 

Rutiin

Päev sai järsku läbi
ja algas miski järgnev...

kuhu läksin mina
ja et kaadrist puudus Sina
see ei häirinudki mind
enne kui pärast
kui praekartulite vahele
uputasin end pseudoprobleemidesse
ja õllesse
ja kuulasin mustade meeste bluusi

sest klaaskuubikus ennast
ei väljenda
luule ei sünni terasbetoonist
ümbritsetuna

Kellele ma pean ärkamiseks andma
3 tilka verd?

18.10.12

kõige lõpus on ...

Üks laul on juba mitu päeva mind kummitanud. Täna avastasin, et lisaks paeluvale meloodiale ja rütmile on sellel ka energiliselt elutargad sõnad.

Eks need on need elu kummalised ja erilised hetked, kui kuskilt tulevad laulud ja need hakkavad ilma eriliste põhjusteta helisema meeles. Mõnest juhuslikult kuuldud viisijupist kaubanduskeskust läbides või kellegi tähelepanelikust pilgust või soojast naeratusest. Või spontaansest otsusest 15 min enne ürituse algust kulgeda kergelt piduses olekus Jaani kiriku torni Pastaca kontserdile, kus täiesti totakalt kohapeal kuuldavast- nähtavast vaimustuda. Lapselikult siiras ja ehe. Kuulata neid looperitega loodud viisijutte, bellamoore ja kitarri-flöödi- plaksude pillipillerdamist. Huhh. Oli nii värske ja ilus.

Kõige lõpus on armastus!

Külm, kuid ometi soe - Viru folk 2012

Tähistamaks kuu aja möödumist selle suve kõige lahedamast festivalist on mul lõpuks mahti Viru folgist pajatada. 11 kuud veel järgmiseni :).

Pole vaja palju mõelda, miks me tantsime ja laulame. Selles on jõudu ja väge, mis paneb häid emotsioone toovad endorfiinid möllama. Lusti, toetatuse tunnet, oma kultuuri ja kogukonda kuuluvust. Üks parimaid võimalusi toimivaid ühiskondi kottida, on keelata nende oma kultuur.

Viru folgifestival sisaldab 3 päeva vaba õhku, muusikat ja olemist. Aga mis see festival siis on? Pärimusmuusika, folkmuusika, maailmamuusika, rahvamuusika?

Võrreldes Viljandi pärimusmuusika festivaliga, kus kuuleme nö juurte- muusikat ning selle tänapäevastatud töötlusi pole Käsmus toimuval "virukal" kindlat stiililist fookust, üks on vaid kindel - tümpsu ei tule. Vaadates artistide kirevust on "folk" pigem tähistamaks lihtsalt rahvale lähedast muusikafestivali ning selle termini algupärase tähendusega pole sel enam midagi pistmist. Taoline liberaalne käsitlus võimaldab publikuni tuua mitmekesist valikut häid artiste, hoides peamist kurssi omakeelsel ( ja rahvalikul (VLÜ, Untsakad, Zetod) kuid põlgamata ära Eesti uut ja poppi (Jagaspace, Elephants from Neptune), mis peamiselt laiemale publikule veel avastamata. Noorte tulijate ja väiksemate koosseisude tutvustamiseks on suurepärased sisemised kontserdipaigad nagu rahvamaja ja kirik ning õues Vinteri lava ja kirjanike maja aed. Lisaks eesti artistidele jagub igasse päeva ka välisartiste - sel aastal Venemaalt, Lätist, Soomest ja Kanadast. Korraldajate andmetel ei peletanud jahe ilm külastajaid liigselt ning festivalil oli kokku 12 000 külastajat.

Meeldejäävamad kontserdid on sel aastal mu jaoks päikseline Gjangsta laupäeva helges ilmas, Jaagup Kreemi& Co Juhan Viidingu laulude kava, kanadalanna Melanie Dekker ning Käsmu rahvamajas esinud Tallinna noortest koolipoistest koosnev Wigla. Naine vahtrasiirupimaalt, (kel vist igapäevaselt lähedasemad suhted Taaniga), oli väga sobiv artist lõpetama pikka laupäevast kontserdikava.  Lihtne ja siiras Melanie oli pingutamata suuteline publikuga spontaanselt suhtlema. Hindan alati neid artiste, kes seda spontaanselt ja soojalt suudavad teha. Laulude looja ja esitaja akustilisel kitarril, (kontra)bassi ning elektrikitarriga saatebänd, kes vahel tausta ja vahel kaasa laulis- see trio pani minu jahedas augustiõhtus lava ette puusa nõksutama.

Wigla esines pühapäeval Käsmu rahvamajas ning näitas küllaltki noore keskmise vanuse kohta pühendumust, säravaid silmi ja küpset kava. Juudi ja eesti rahvamuusikat (ja rahvaliku muusika töötlusi) viljelevad äratuntavalt tugeva koorilaulukooliga noormehed olid meeleolukalt säravad ja vahvad. Noored mehed noores kollektiivis, loodetavasti jääb see särts ja rahvamuusika nendega veel kauaks, sest aimata on, et ka suuremad lavad saavad peagi vallutatud!

kust naeratused tulevad?

Leidsin internetist ilu:

Nägin tuld ja fööniks
ärkas tuhast
Nüüd ma mõistan
lapsemeelsust puhast
ja miks on nõnda
rabe-toored noored
ja vanadelt miks
pudenevad koored

Nägin tuld ja mõistsin
ühte äkki...
et uskuda ei tasu
merenäkki,
kes ennustades keerab
kümme käkki
ja ise voogudesse vajub
miks ühtäkki

Nägin tuld ja nüüd on
ükstapuha,
kas jaaniussid valgustavad
luha
või on see ümmargune
täis ja punnis kuu
või latern, mida hoiab
pihlapuu

Nägin tuld ja korraga
on selge,
miks loojas õhtu on,
kuid hommik helge
ja miks on maailm
vahetamas telge
ja inimsugu kartmas
oma pelge

Nägin tuld ja fööniks
ärkas tuhast
Iga päev nüüd tõusen
samast kohast
Ääs ahas maha jääb,
soe, suline -
ja mina lendan, süda
suur ja tuline

Mari Lauk

Mees, millal Sa viimati....

...laulsid? Vilistades lulli lõid nagu Jako sellessamases videos? Duši all, lõkke ääres kitarri saatel, ülesaali valsikaare ajal, ümisesid midagi auto kallal nokitsedes või siis köögis kokates?

Juuli lõpus toimunud kahekümnes Viljandi pärimusmuusika festival tõstis teemaks meeste laulu ning suutis suurepäraselt selle ka välja kanda. Laulsid erinevad kollektiivid ja solistid mehisusest, mereretkedest, kõrtsuskäimistest, väikestest vallatustest ja suurest armastusest. Laulsid mehed võõrastes keeltes, millest arugi ei saanud. Käesolev hea ideega videogigi loodud tänuks folgilistele.

Laul on imetabane viis, kuidas väljendada oma identiteeti, väljaspool lakkamatut tarbimisdiskursust. Mis Sul seljas on, millega sõidad, milliseid tehnikavidinaid armastad kasutada, mis filme eelistad jne jne jne. Meie tempokas elu ning enese defineerimine nagu koosnekski vaid tarbimisvalikutest. Ja see tekitab minus trotsi ja mitte vähe.

Niisiis, Mees, millal Sa viimati laulsid?

tule lähme

tule tule

lähme lähme
jookseme amokki

sulgeme ristikujulisest nupust failiaknad
tirime juhtme seinast välja
kaome kuubikutest, koridoridest ja kaubanduskeskustest
paduvihmas ja lõõskavas päikeses
põlispuude all ja kaelast saadik vees
kuni meil jalad rakkus ja käed kuumavad
ning on suud mustikasõõrised

kuniks veel on seda suve

Parlevuuu fransee ?!?

Flight of the conchords* on Uus- Meremaalt pärit komöödiabänd, kes duona maailmakuulsad. Saateid on neil olnud BBC raadios ja HBO telekanalis, osalised on tüübid ka Simpsonite multika episoodis. Kiiksuga huumorisoon on nende peamine leivanumber. Seekord on keeleoskuse teemal mõnus  retrostiilis chillout muusikaks ja pildiks saanud :).

* Concord on lennukimark, kuid conchord sõnamäng. On olemas laul "Flight of the bumblebee" ning sellest tuletatuna on pandud akordid (chords) lendama nagu lennukid.

Vestlused alasti naistega

Suvi on mind haaranud endasse ning püüan puhata väljaspool tavarutiini ja tava-linna. Nagu eelmisel aastalgi läksin Pärnusse, et lisaks päiksele, suvekohvikutele ja rannaliivale, pisut ka vaimu värskendada. Pärnu rahvusvaheline dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival (nn Soosaare festival) toimus see suvi 26ndat korda ning mulle see teist korda väisata. 

Mu seekordsesse filmivalikusse juhtunud teemad sisaldas peotantsijate elu, maastiku- ja olustikuvaateid Peruust ja Kuubast ning muudest kaunitest kohtadest, pornofilmide tegemise anatoomiat, Iraani meekorjajaid, munarakkude külmutamist ja strippari elu. Mõnusalt mitmekesine ning igav ei hakanud. Ei hakka siin üksikutesse filmidesse rohkem süüvima, kui sellesse, mis kõige enam mõtteid tekitas. 

"Naked conversations with nude women" - sellist pealkirja kandev T. Lundy film pani minu mõneks ajaks soikunud ajukäärud liikvele. Selles filmis oli naised alasti, kuid peamises fookuses polnud nad mitte seksuaalses kontekstis. Naine oli kunstnik, filosoof, ema, inimene, vähki põdenu, ühiskonna osa. Filmis kõnelesid naised oma ideedest elu ja tuleviku suhtes. Naine küll meesreziisööri pilgu läbi, aga mitte kui objekt, vaid kui subjekt. Ilus, kohati erootiline, aga seda oma naturaalsuses ja eheduses; seksuaalsus on siin osa inimese olemisest ja tema kultuurist, seda ka läbi emaduse. Naine tema enda pärast, mitte Tema ja teiste Temade jaoks manipuleeritav ihaldusobjekt nagu enamuses (Hollywoody) filmitööstuse produktidest. 

Praeguses üleseksualiseeritud ühiskonnas, kus naise kehaga müüakse kõike mida võimalik ning see võimendub eriti läbi massimeedia ja interneti laia leviku, kõneles see film mulle väärtustest.

Juulikuu Eesti Naises on artikkel sellest, mida tänapäeva noored arvavad süütuse kaotamisest. Aja jooksul on esimese vahekorra mõiste muutunud. Kui kunagi räägiti süütuse kinkimisest, siis süütuse kaotamisest ning nüüd  tunnevad noored muret, kuidas süütusest lahti saada (tõenäoliselt osaliselt tegemist ameerika filmide otsetõlke mõjuga). Kooliharidus keskendub seksi osas pigem bioloogilistele ja anatoomilistele detailidele. Vanematel (tõenäoliselt) puudub oskus anda edasi seksuaalsuse vaimseid ja üldinimlikke aspekte, sest eelneva põldkonna jaoks on valdavalt tegu tabuteemaga. Seega üks osa oleks meist nagu olude sunnil ja välise kultuuri mõjul puudulik?

Hispaania naiskunstniku idee, et tulevikus võiks toimuda meeste väljasuremine, sest neid pole enam vaja (saab ju spermat külmutada ja millega need naised siis hakkama ei saa), kaldub juba radikaalfeminismi ja ma pole sellega nõus. Aga ma ei viitsi sellega hakata vastanduma, las seda teeb keegi teine.

Ühetõlgenduslikkus on rusuv, see on peamine, mida ma öelda tahan.  Kindlasti täiskasvanutele, aga neil on rohkem teadmisi ja oskusi oma silmaringi laiendada. Noorte pärast ma olen rohkem mures. Peavoolulise ühetõlgenduslikkuse ja puuduliku harituse tulemusena me saamegi verinoored neiud, ööklubides kes ülinappides riietes seksikalt väänelda püüdes mõtlevad "süütuse kaotamisest". Ja kes pärast ajakirjaveergudel mõtlevad, et ohhh miks ma ometi nii....

kakrad õhtuvalges

Huilgan sinu järele

Näeb välja nagu uue filmi tiiser aga....tegelikult on see kõiki tarantiino-stiilis aktsioonmuuvisid pilav videoklipp ameerika bändi Black Keys muusikavideo. Kõik tegelased on võimalikult bad-ass, eriti keerulise minevikuga blond tibi-peaosaline.....aga kui see head mussi võimaldab levitada, võib ka nii. Reziissöör Cris Marrs Pilliero lavastatud klipis astuvad ülesse ka pala loojad, mustad võtmed ise - Las Teclas Negras :D.
Ilma, et video häiriks, kuuleb lugu siit.

kuidas teha inim-kaleidoskoopi ?

Kuidas tehti?

Naine

About Hornby

Kuidas kirjanikud seda teevad? Kas enne on prototüüp- inimesed ja seejärel valdkond või olukord, millest nad tahavad kirjutada ? Kust tekib tõetruu dialoog?

Huvitav, kust leidis briti kirjanik Nick Hornby ainet raamatu "Ühest poisist" (About a boy, 1998) kirjutamiseks? Panna sõpradeks saama täiskasvanulik varaküps 12aastane poiss ja 36 aastane mees, kes elus pole päevagi tööd teinud ja kes ei tea tegelikult, mida ta elult tahab või suhetest vajab....kasvavad oma konarlike kohtumiste loo jooksul mõlemad. Kirjanik suudab võrdselt hästi pugeda nii 38aastase enesetapumõtetega üksikema või varateismelise koolis kiusatava poisi pähe ja kajastada nende mõtteid väga usutavalt. Hornby (pea)tegelasteks pole mitte imetlusväärsed kangelased vaid tavalised inimesed oma väikeste isekate võitude ja lüüasaamistega.  Mitmed tema teostest nagu siingi mainitud About a boy ja High Fidelity on kirjutatud stsenaariumideks ning jõudnud filmilinale.

Nick Hornby raamatust "Top 5. Elu edetabelid" (High Fidelity, 1995) on kujunenud minu nn safe book, mida võtan kaasa pikematele reisidele või loen siis, kui tuju juhtub olema närb. Üks-kõik kuskohast seda avada, iga kord avab selle lugemine mingi uue konteksti, mis on varem varjatuks jäänud. Dialoogid on teravmeelsed ning pikitud tegelaste pideva sisekaemusliku eneseanalüüsiga. Ka kõige viimasena loetud "Julia, alasti" (Juliet, naked; 2009) sisaldab kontekstina palju viiteid populaarkultuurist ning on seetõttu ühiskonnaga, kus inimested sageli otsustavad teiste üle nende kultuuritarbimise harjumuste põhjal, kaasaskäiv.  Hornby on ise melomaan. Samas kui "Elu edetabelites" tundus peategelasest plaadipoe omanik oma melomaania-hobiga aktsepteeritud ning areneb edasi, siis Alasti Juulias keerab kirjanik taolisele fänlusele mitmekordselt vindi peale. Üks peategelastest, Duncan, tegeleb kirglikult ühe ammu kadunud artisti loomingu analüüsimise ja tõlgendamisega, kuid leiab peagi, et on tänu sellele eluvõõras, suhetes ebakindel ning teose lõpuks vist ka üks suurimaid kaotajaid. 

Tundub, et "Julia, alasti" üks teravamaid sõnumeid on, et elu pole internetis, vinüülidel ja muusikafailides, või kui, siis on seal vaid osaliselt (iroonia on, et sellest räägib hetkel blogija :P). Elu on inimeste sees ja inimeste vahel. Ja kunagi pole liiga hilja seda märgata.  

Hornby armastab tegelikult kõiki oma karaktereid. Olgugi et nad on vahel väiklased, ennasttäis, oma eluga segaduses, sarkastilised ja enesekesksed. Nad on kõik päris reaalsed inimesed, sarnaselt kujutame neid ette oma perekondades või lähisuhetes. Hornby on nagu suure perekonnaga isa, kes hoolimata omaenda pidevast torinast ning võsukeste ebatäiuslikkusest ja kohatisest tüütusest, suudab neid siiski tingimusteta armastada. See on üks aspekt, milles Hornby mind ääretult võlub. Sellises veidi tahumata inimlikkuses, kus on samas piisavalt aktsepteerimist ja realistlikku armastust.

R.I.P piletitapeedile

Kas mäletad seda magusat kibedust, kui midagi, mis on juba tükk aega olnud ja osakene Sinust, saab ükskord otsa? Seda tunnet, et selle aeg on läbi, kuid millegi uue aeg pole veel käes. Selline kergelt ebamugav vahepealne olek. On kahju aga mitte enam liiga palju, sest ma tean, et tuleb uus ja teistmoodi. Nostalgiline tunne siiski.

Seoses toas algava remondiga võtsin maha oma 10 aastat täienenud "tapeedi" kõiksugu ürituste ja kohtade- reiside piletitest, kus olen selle aja jooksul käinud.

aha... salsa!

?!?

Kui kaks inimest kohtuvad kokku leppimata ühel ja samal päeval mõnetunnise vahega täpselt samas kohas kus ennegi, on võimalik deja vu`d defineerida järgmiselt: 
"Kusagil maatriksis on vist programmeerimisviga..."
:)!

Olen igavik tärkavas kevades

Mul on tunne, et ma olen seda lugu kuulnud, 2 aastat tagasi lõkke ääres tibuvihmases augustiõhtus Elva mändide all :). Ja see sobib suurepäraselt aega, kus teeäärtes ja parkides nurmenukud kolletavad ja tooming õitseb. Indrek, ma loodan, et Sa saad Suureks ja Su muusika levib!

Härra kurbusele

Härra Kurbus,
las ma ehitan teile aia

õitsvate nartsissidega
ja väikese valge majaga
kirsipõõsaga aianurgas
et te saaksite vaadata roheliste aialippide vahelt
kuidas pühapäevahommikuti
tulevad naabrilapsed teile pannkooke sööma
sest köögis askeldab pika undrukuga paljasjalgne naine
ja te ei pea nutma oma nähtamatud pisaraid
oma arme(u)tu üksilduse pärast
paplite õitsemise aegu

7.05.2012

vabalinn Christiania

Tolmuse tee ääres mängis päikesepaistes omapärane trio. Nende riided pärinesid erinevatest aastakümnetest, kuid moodustasid igaühe puhul hästi kokkusobiva boheemlasliku terviku. Mees mängis bassi, mis oli ehitatud vanast kastist, kepist ja köiejupist, temaga koos musitseerisid naine hiiglavana akordioniga ja teine naine narmendavate äärtega trompetil. Naised laulsid kahehäälselt, mis pillimängusaatega kenaste kokku sobis.

Umbes nädal tagasi, kui vahtraõied lõhnasid sama heasti, kui siin Taaralinnas täna, täitus Kopenhaagenis üks mu ammuseid unistusi. Alates keskkoolis olen ma tahtnud minna Christianiasse - vabalinna Taani pealinna südames. Tol ajal hipilike riideid kandes, 60-70ndate muusikat kuulates ning hipiloosungitest vaimustudes tundus see artiklitest põnev ja piltidelt paeluv.

1971. skvottisid mõned noored kesklinna-piirkonnas asuva sõjaväelinnaku ning sealt saigi end ise autonoomseks linnaks kuulutanud kommuun alguse. Praegu on see elupaigaks kunstnikele, kirjanikele, muusikutele ning muudele loov- ja vabameelsetele inimestele. Reedesel pärastlõunal, kui sinna juhtusin, mängis ühe baari ees bänd ning publikum tundis end vabalt - kes õllet libistades, tantsides või suitsetades. Näha oli, et siin elavad vabameelsed inimesed, kes armastavad kunsti ja graffitit enda ümber, sest seda leidus seal tõesti ohtralt. Kunstisaalis oli maalide näitus ning paljud seinat kaunistet graffitiga, linna ühes osas olid vanametallist nikerdatud vanad toolid ning metallist naise skulptuur, siin-seal keraamika-mosaiike. Keset Christianiat on pusher street , mil on pildistamine keelatud. Tänavat ääristavad letid, kus müüakse kanepit ja hašišit erineval kujul ning siin-seal on suitsetajaidki. Ilma selle tänavata oleks see vaid roheline ning omapärane tšillimisala. Aga keda ma ei kohanud, olid ebameeldivalt purjus või pilves teisi häirivad kodanikud, keda õhtusel ajal tavalistes kesklinnades või festivalidel leida on.  Ehk siis kas roheline boheemlaslik lõõgastuslik ala või narkokants - tõde on kuskil vahepeal.

Taanlanna sõnul, kes mulle Christianiat tutvustas, on vabalinn viimastel aastatel paljude debattide keskmeks. Seda tahetakse sulgeda narkootikumide müümise tõttu ning eks ka piirkonna kinnisvarahinnad oleksid kõvad, kui õnnestuks praegused elanikud rohelisest puu jm lobudikerajoonist välja kupatada ning sinna ohtralt kortermaju ehitada. Ana tahaks ise seal elada, kuid kommuuni sissesaamine pidi keeruline olema, kohalikud valivad väga, keda enda sekka võtavad ja tahtjatestki puudu ei tule.

Muusika ja kahehäälne laul jäid mind saatma kauaks kui astusin lahkudes läbi sildi alt "You are now entering EU".
Love, peace and happiness!

rokenroll

2006 aastal kirjutas tšehhi juurtega briti näitekirjanik Tom Stoppard näidendi "Rock`n `roll", lääne rokkmuusika olulisusest Tšehhi sotsialistliku liikumise arenemisel. Lihtsustatult on see lugu vabadusest, rokist ja Praha kevadest. Lugu algab aastal 1968. kui nõukogude tankid Tšehhoslovakkia pealinna Prahasse sõitsid ja lõpeb1990ndate alguses, kui raudne eesriie langema hakkas ning Rolling Stones andis kontserdi Praha Strahovi staadionil.

Aastal 2008 toodi "Rock`n`roll" lavale Pärnu teatris Endla ning 2008 ja 2009 õnnestus mul seda kaks korda näha. 2012 ühes kevadise Kopenhaageni väikses jatsubaaris, kus mängis Rolling Stones, ei suutnud ma kuidagi etenduse lõpuloo pealkirja meenutada. Aga siin ta nüüd on.

Elagu armastus, vabadus ja rokenroll! 

Cabo da Roca, Portugal

Lahkusime aedadest, sest meid ootas Sintrast 18 km kaugusel asuv Roca neem, kus plaaniks oli geograafist sõbranna sünnipäeva tähistada. Cabo da Rocal asub Euroopa kõige läänepoolsem punkt ning majakas. Punkti tähistaval kivitulbal seisavad lisaks geograafilistele koordinaatidele portugali ühe kuulsaima poeedi Camoes`i värsid - "Siin....kus maa lõpeb ja algab meri". Eks ongi raske sõnadega kirjeldada seda üle maailmaääre vaatamise tunnet, eriti tabab see vist inimesi, kes pole varasemast taoliselt ookeaniääres viibinud. Nagu näiteks mina ise.

Korraga nii sinine ja nii roheline. 140 meetri kõrguselt kaljuseinalt alla vaadates paistavad all merreulatuvatel kaljunukkidel ukerdavad inimsipelgad vahuste lainete kõrval tühised. Tuulisel kaljunukil, kus seisame, kasvavad pisikesed sukulendilaadsed õitsevad taimed, mille kohta sildid ütlevad, et tegemist on ülimalt invasiivse võõrliigiga. Kaasturistid klõpsivad fotosid endast ja meid ümbritsevad avarusest ja igapäevaselt kivilinna surutud inimest haaravast vabaduseihast. Meie ka.

Kaasasolevad maasikad, juust ja leib, portvein ning pasteis de nata, teevad tuulte eest väikse kaljunuki taha peitudes sünnipäeva pidamise päris õdusaks. Käes on päikeseloojang ja valgus, mis paistab läänepoolseimat punkti tähistavale risti kandvale kivitulbale, muutub väga kiiresti. Päike mängib pilvede vahel peitust ning heidab vaheldumisi meie peale nii hallust kui kulda. Kui lahkume bussipeatusse, jääb meist maha päikese pilvedesse ja merepiiri taha uppumist ülestähendada püüdev fotograaf. Käänulisel maanteel eemalduvast bussi aknast jälgime kuidas meri ja neem korraga hämarusse ja kaugusse hajuvad. Lähedalasuvate asulate majakestes süttivad tuled ning mind tabab korraga seletamatu õnnetunne. Nagu oleks tõepoolest maailmaäärel käinud.

Ja see oli nii ilus.

Minu Lissabon: top 5

Kevad on hakanud aegapidi ka kodumaale jõudma. Veel 2 nädalat tagasi tuli end kevade ja päikese nägemiseks ligi 4000 kilomeetrit lõunapoole lennutada. Ja siis suures lapsikus rõõmus, 15-kraadises kevades, mantlihõlmad lahti mööda Lissaboni tänavaid hilbata. Palju on muidugi elamusi ja nägemusi, mis siia ei mahu, aga eredamatest meenutustest üks väike edetabel.

1. Alfama
See on üks Lissaboni vanemaid linnajagusid, mille kitsaid tänavaid ääristavad tihedalt kokku surutud heledates soojades toonides värvitud majad. Järsud ja kitsad tänavad ning trepimademed, viivad kord mäest alla, kord ülesse ning äraeksimine on suhteliselt lihtne. Vaated on maalilised ning romantilised, kirikud, nööridel kuivav pesu, siin-seal siseõued ning palju väikseid istumiskohtasid või poekesi. Miradouro`d (vaateplatvormil), mille terassil saab kohvi või kerget napsu tarvitades jõe poolejäävat linnavaadet nautida. Alfamas asub ka kõige rohkem fado-majasid, kus Portugali muusikastiili elavat esitust nautida. Fado on aga niivõrd eriline nähtus iseenesest, et vajab pikemat tutvustamist.

2. Sintra. Serra de Sintra paleed, kirikud, Sintra vanalinn ja paleede pargid. Lähemalt leiab siit:
http://piparmynditee.blogspot.com/2012/04/reisielamusi-kevadisest-portugalist.html

3. Tramm nr 28 & linnajagude vahelised liftid
Lihtsaim viis seitsmel künkal paiknevat süda- Lissaboni avastada on võtta ette sõit linna sümboliks saanud vanaaegse kollase trammiga. Puidust sisustusega tramm nr 28 on kahtlemata üks populaarsemaid turistiatraktsioone ning ka ainus ühistranspordivahend alfamalastele. Kergel kolinal tõttab see kitsastel tänavatel kiirustades mäest ülesse ning alla ning ühendab omavahel Alfama, Baixa, Chiado, Bairro Alto, Graca ja Estrela kvartaleid.
Elevador Santa Justa on tänavatõstuk, mis ühendab omavahel Baixa ja Bairro Alto linnajagu. 32-meetrine tõus on võimalik läbida kas taolise lifti, kondimootori või siis meie kasutatud tasuta metroo elevaatori abil. Rauast valmistatud ning samast materjalist kaunistustega tõstuk ehitati eelmise sajandi vahetuse paiku Gustav Eiffeli õpipoisi Du Ponsard`i kavandite järgi. Vanalinna piirkonnas leidub veel köisraudtee põhimõttel tänavatõstukeid - väiksed kollased trammilaadsed vagunid veavad teid ülesse või alla. Lõbus :)!

4. Oceanario

1998 aastal avatud okeanaarium on Euroopa suurim ning võõrustab aastas ligi miljon külastajat.

Neli erinevat basseini saavad kokku keskel ning kuigi eraldatud, jääb vaatajale mulje, et tegemist on vaid ühe suure ookeaniga. Muljetavaldavalt suur - 1000 m2 ja 5000 m3 suurune on see akvaarium, nelja 49- ruutmeetrise küljeaknaga, kus erinevaid ringiujujaid silmitseda. Lisaks väiksemates akvaariumides erinevate ookeanide ja merede elustik.

Hiiglaslikud akvaariumid, hüljestele ning merelindudele nagu pingviinid ja lunnid loodud elukohad, jätavad väga sümpaatse ja hoolitsetud mulje. Elukeskkonda loomuliku väljanägemise eest on siin hoolitsetud, akvaariumites on merihobudele seltsiks vastavad veetaimed, varjulisemat eluviisi eelistajatel on võimalik peita end kaljutükkide taha ning pingviinide alal laiutab tükk päris jääd (katsusin ise)! Akvaariumides ujuvad lisaks raidele, väikestele haidele ning igatsugu kaladele ka selliseid tegelasi, kelle kohta võiks arvata nagu oleks nad ammu juba maamunalt välja surnud. 4-5 m kõrguse klaasseina taga on päris tore mõne taolise tüübiga tükk aega tõtt vaadata.

5. Pasteis de Belem ( + galao)
Palju muna sisaldavad lehttaignast keedukreemiga küpsetised viivad keele alla ka saiakestepõlguril. Eriti maitsvad on nad teeklaasis serveeritud piimakohviga, mille nimi on galao. Tavaliselt joovad portugaallased oma kohvi nagu ka teised lõunarahvad imepisikesest tassist väga kange espressona. Kohvi tellides tasub seega alati täpsustada, mida kohvi all silmas peate.

Vaid ühe asja eest tuleks väga külalislahkeid ja sõbralikke portgaallasi nahutada - kingaparadiisides, kus hulga imelisi ja värvilisi mudeleid, lõpevad suurused 40-ga. Samuti ka kleidipoed on orienteerunud ennast enamasti lõunamaistele suurustele ning ilusad erksad mudelid mulle selga ei mahtunud. München, mille kaudu koju lendasime, osutus see-eest aga täielikuks kingaparadiisiks ja selle suve uued kingapaarid on ostetud :)!

Sintra - reisielamusi kevadisest Portugalist

Kameelia, Parque de Pena

Kui Lissaboni vanade linnajagude miradourosid (vaateplatvorm), kitsaid tänavaid, kirikuid juba küllalt vaadeldud ja vanaaegse kollase trammiga ning erinevate linnajagude vahel liftidega sõidetud, oli aeg suunduda rohelusse.

Palacio de Pena - ekstravagantseim näidis "arhitektuuriimedest"

Sintra (http://parquesdesintra.pt) on pisike mägilinnake ning sama nime kannab ka seda ümbritsev regioon Lissaboni lähistel, kus asub nii looduspark kui mitmed kunagised kuningate suveresidentsid. Paleed mida külastasime olid kahtlemata vaatamist väärt. Ekstravagantseim neist kõrgemail mäetipul asub Palacio da Pena, mis segu erinevatest arhitektuuristiilidest, mille ehitamist vedas kuninganna Maria II abikaasa Ferdinand. Monserrate palee, mis on 18. saj rikaste brittide ülesehitatud, on üks kaunimaid, mida varem olen näinud. Reisikaaslase sõnul isegi nii kaunis, et selles võiks isegi abiellumise peale mõelda. Monserrate aed sisaldas lähistroopilisi puid ja põõsaid üle kogu maailma. Mauride kindlus ja Palacio Nacional de Pena jäid seekord ajapuudusel külastamata.

Palacio de Monserrate

Elamustevaesem polnud ka bussisõit ülesse mäkke, paleed ja aiad asusid igaüks oma künka otsas. 20 minutit loksumist kitsastel käänulistel teedel, kus kurvid on sedavõrd järsud, et veendumaks, et kahesuunalisel! teel keegi vastu ei tule, kasutati signaalitamist.
Paleed paleedeks, aga nende ümber asuvad aiad, mille ülesehitamisel on paleede endised asukad küllalt palju vaeva näinud, erinevad päris palju põhja-euroopalikust lossiaedadest, kus kõik on joonlauaga planeeritud, pügatud ning klassikalisi pinke mööda sirgjoont laotud.

Parque de Pena sügavustes

Need aiad on enamasti kui lähistroopiline dzungel, mis pigem metsikuid ning klassikalisi peenraid ja iluaiandust seal ei näe. UNESCO maailmapärandi hulka kuuluv Sintra võõrustab sadu ja isegi tuhandeid turiste, ometi leidub aedades radasid ja soppe, kus kümneid minuteid saab rahus lähistroopika lõhnasid ja üksindust nautida. Kuna me polnud just arhitektuuri ja ajaloolembid, siis kaifisime roheluses jalutades palmiderohkust, puudel kasvavaid epifüütseid sõnajalgu, õitsevaid kameeliaid, lokkavat luuderohtu, puusõnajalgasid ning pea inimsuuruseid mägisibulaid ning agaave, mis meil vaid kiviktaimlates või lillepottides elavad. Üle maailma oli kokku kogutud puid ja taimi: Põhja- Ameerikas sekvoiad, Lõuna- Ameerikas araukaariad, ginko biloba, kadakad, kameeliad Aasiast ja kohalikud Portugalis levinud korgitammed. Lisaks siin- seal mõned pisemad õitsejad.

Mind imponeeris eriti magus, kuid ootamatult värske lõhn, mis ninasõõrmetesse tungis kohe peale mäetippu viivast bussist lahkumist. Kahju, et aega nappis, oleks tahtnud seal parkides või mäenõlvadel veel aega veeta.

Parque de Pena`s oli kollektsioon nii epifüütsetest puudel kasvavatest sõnajalgadest kui puusõnajalgadest. Viimased kasvavad Austraalias ja Uus- Meremaal ning võivad kasvada kuni 10 m pikkusteks.

Portugali "bluus" ehk reisimise tagajärg

Ana Moura, "I belong to Fado"
Sõnad ja viis Jorge Fernando, inglisekeelne tõlge siit.

I belong to Fado
I know that my soul
nestled within me
It took my voice in its hands
It fluttered in my chest and made itself heard through my voice
And I closed my sad eyes because
I desired nothing but to sing
And a voice sings to me sotto voce:
And a voice charms me with these words sotto voce:
"I have the
fado in my soul/ I belong to the fado"
"I am a fadista"
I know that my
being abandons itself
to the banks of the sea
where the singing seizes in its lap
all the souls by the words of an only fado
And I attached myself onto my voice
Like a guitar is attached to the thrilling of its chords
And a voice sings to me sotto voce :
And a voice charms me with these words sotto voce:
"I have the
fado in my soul"
"I am a fadista"

Lissabon

jahedais kirikuis pühadus
tagahoovides kõhnaksed kassid
kivisteil tänavail õhtune tramm
kusagilt kostab
fado
justnagu
õhtune õhetus su
päikesest põlenud põskedel

meresõitjate maa
linn mis tuulest ja päikesest
igatsuse tänaval

*Rua da Saudade - igatsuse/nostalgia tänav

Kuidas tüdrukud õitsema lähevad?

Päikest veel napib aga keerame siis juutuubist juurde. Et võiks silmad kinni kujutleda ennast palmi alla salsatama (või vähemalt sirelilõhnalisse Emajõe äärsesse parki, sellel ajal kui tüdrukud õitsema hakkavad :)).

Ootus...

Tuleb ja tuikab
jõekallastel huikab
lõunast ta toodi
igakord isemoodi
järsku päikesest värske

see kevade!

Sarkastiline Jaak Valge

Seda meest tahaks veelkord oma elus laivis näha. Sedakorda siis uus sooloprojekt...

Kui nafta otsa saab ehk 3 reisiraamatu-soovitust

Suhkrupeamägi, Rio de Janeiro, Brasiilia.

"Kui nafta otsa saab ja me kõik kodusteks jääme, siis lohutab mind, et olen natukenegi näinud, kui ilus on maakera koos kõigega, mis sealt pealt leida võib".
Mele Pesti, "Mate ja miljon mahla", lk 199

Selleks, et end harjumuspärasest elust aastaks lahti rebida läks perekond Raudnaskidel tarvis lisaks tahtmisele ligikaudu 22 400 eurot, hulga eeltööd internetis ning portaali couch surfing. Meieni jõuab nende aasta jooksul kogetu nii teksti kui põnevate piltide abil raamatust "Samba, sake ja tšillikaun" või siis blogist. Veidi rohkem kui kolmsada lehekülgi sisaldavad väikse lapsega reisiva noore perekonna reisielamusi, portreesid kohatud võõrustajatest ning retsepte maailma erinevatest paigust: Brasiilia, Argentina, Tšiili, Austraalia, Samoa, Malaisia, Tai, Vietnam, Hongkong ja Hiina, Jaapan. Fotod on hea kvaliteediga, retseptid illustreeritud toidupiltidega ning kogu reisikirja stiil jutustav, kirjeldav ja väga positiivne. Analüüsi siit ei leia, pigem selline elamuste ja toredate lugude jagamine.

Veidi erinevat lähenemist on kasutanud Mele Pesti ja Kristjan Hansen, kelle 9-kuine rännak Lõuna- Ameerikas, on realiseerunud kaante vahele raamatus "Mate ja miljon mahla". Piltide asemel on väiksed joonistused. Stiililt blogilik ning reisijuttude ridade vahelt terendab sõbralikult siit- sealt autorite enda elufilosoofiat ja kultuuritarbimist. Analüütilisem ning elavamate võrdlustega. Lisaks mõned kohalikud filmi ja muusikasoovitused, muusikat leiab ka nende blogist siit. Raamatut lõpetav essee "reisimisest kui tillukesest revolutsioonist", pakub pinget inimestele, kes naudivad pidevat maailma mõtestamist ja ümbermõtestamist. Vaheldumisi kirjutavad reisisellid on maad mõõtnud Argentiinas, Paraguiais, Boliivias, Tšiilis ja Brasiilias.

Kui kaks eelnevat teost pigem kirjeldasid reisisellide isiklikke elamusi, siis reisijuhima tiitli neist kolmest saab anda Liis Kängsepa "Brasiilia - kired ja kontrastid" raamatule. Muidugi aitab kaasa see, et keskendutakse ühele riigile, kus autor on mõnda aega ka ise elanud. Nii see kogemus, kui Liisi tundlik ajakirjanikusilm ja kirjasulg, muudavad lugemise vägagi sujuvaks ja nauditavaks. Lisaks autori enda fotodele on siin kasutatud Corbis/ Scanpics pilte ja rohkem kirjeldatakse kultuurilist ning ajaloolist tausta, lisaks siin- seal ka juhiseid turistile kuidas antud kandis hakkama saada (mõnes kandis ka kuidas paljaks varastamata jääda). Kahtlemata jääb 176 lehekülge liiga napiks, et kogu 8 miljoni ruutkilomeetri suurust Brasiiliat kirjeldada, aga inspireeriva teretutvuse saab sõlmitud.

Operetiviise....

Kunagi esitas õilsa rüütli rolli Georg Ots, keda ma muidugi oma silmaga pole enda sünniaasta tõttu näinud. Vanemuise lavastus aastast 1995 aga Aivar Tommingaga peaosas on siiani mu mälusoppidesse küll veidi tuhmunud, kuid kustumatu mälestuse jätnud.
Sõbrad, kes tuleb minuga Estoniasse???

Inimese ja maailma hing, taevas ja põrgu, armastuse ilu ja valu. Tanguedia Quintet ja Angelika Klas Tartus

Mis ühendab esmapilgul nii erinevaid riike kui eri maailmajagudes asuvat Argentiinat ja Soomet?

Eks ikka armastus tango vastu. Põhjamaalastel nukratoonilisem ning sõnadekesksem kui originaalmaalt pärit rütme rõhutav. Täna Ateena keskuses esitlusele tulnud kontsertkavas "Buenos Aires. Helsinki 1950" olid ühendatud Astor Piazzolla looming ning soome heliloojate klassikalised tangod. Viiul, bandoneoon, elektrikitarr, kontrabass, klaver soomlaste ansamblis Tanguedia Quintet ning karismaatiline eesti juurtega lauljatar Angelika Klas- Fagerlund. Solist on laia repertuaariga laulja - ooper, operett, kammermuusika, muusikal ja jazz, tango interpreteerimiseks ei jäänud ei oskustest, keeleoskusest ega ka temperamendist puudu.

Piazzolla kui tuntuima tangouuendaja kõige enam teatud lugu on tõenäoliselt filmist "Scent of a woman" tuntud "Por una cabeza" ning tema olulisus tango nuevo ehk uue tango loojana traditsioonilise miksimisel jazzi ja klassikalise muusika elementidega. Aga seda, et meie põhjanaabritel on olemas kollektiiv, mis rahvusvahelisel konkursil 2008 a kuulutati Piazzolla lese poolt, tema kadunud abikaasa loomingu parimateks interpreteerijateks, teavad ehk vähesed. Samuti olete vaevalt kuulnud riiklikust tantsukeelust sõjajärgses Soomes, mis "põranda all " tangoloomingule ja tantsudele uut hoogu juurde andis ning väidetavalt 50ndatel ja edaspidi selle stiili sealset arengut soosis.
Väga värske ja ehe kontsertelamus!

Daniel Binelli / Horacio Ferrer Tango Querido
Armastatud tango - aga miks armastame tangot? Sest selles laulus on inimese ja maailma hing, selles laulus on taevas ja põrgu, armastuse ilu ja valu. Tango, sinuga elan, suren ja armastan."
( kontserti tutvustav tekst veebis).
"Tango quirido" nime kannab Tanguedia Quinteti ja Angelika Klasi teine helikandja.

http://www.myspace.com/tanguediaquintet

Ma tahan tahan tahan õppida tantsima Argentina tangot!

Head teed...

mõlema numbri vahetumine ehk...miskit paha pole ütelda :)

Ärge laske kvaliteedil end häirida - nii seade, viis kui sõnad väärivad taasesitamist!

Parim näitleja linnas/ Illusioonimeistrid

Meediaõpingutest mäletan, et tekstianalüüs on meetod, millega saab süvitsi minna erinevatesse nähtustesse, vaadelda seda distantsilt. Tekstid ei ole mitte ainult sõnadesse vormitud nagu raamatud ja kirjatükid, vaid tekst on iseenesest kõik, mida annab keele või visuaalsete vahenditega kirjeldada. Näiteks ka piltidest koosnev reklaam, firmajuhi tervituskõne jõulupeol, video või film. Miks mitte ka inimese väljendus- või meelelaad.

Kuivõrd kirjutab autor ennast, enda elukogemust ja maailmatajumise viisi teksti, ridade vahele tundsin teravalt veetes Lii Undi indiapäevikutes "Parim näitleja linnas"(2007) ja "Illusioonimeistrid" (2009). Keeruline ja kohati isegi "pühaduseteotus" tundub anda mingitki hinnagut ühe inimese vaimsete otsingute ja leina peegeldusele, milles on nii palju temast endast. Aga kuna raamatu kirjutamisega on see osa tema protsessist, siis siin olen mina osa omaenda protsessist.

Väga nauditav on Undi lai silmaring, jutustamise stiil ning oskus märgata väiksemaidki detaile põimides need kaasakiskuvatesse lugudesse. Oma elukogemuse ja küpsuse tõttu ei vaimustu autor kõigest ning laveerib osavalt nii linnas kui pühapaikades ja suhetes teiste inimestega oma teed otsides. Parim näitleja linnas on tempokam ning kultuuride ja religioonihuvilistele huvitavam sissevaade püha linna Varanasi ning mõnegi kohaliku tegelase elusse. Illusioonimeistrid keskendub enam nii autori enda emotsioonidele kui tema majanaabrite lugudele. Ja enam viimasest kui esimesest moodustubki minu jaoks Lii Undi raamatuid läbiv "tekst".

Ühest küljest on autor küllastunud erinevate elutarkustega erinevatest usunditest, ning oskab luua sellest toetussüsteemi omaenda elule, teisalt samal ajal ebakindel iseendas ja isegi kohati ennastpisendavalt negativistlik. Ma ei mõista. Selleks, et teenida jumalaid kahandub inimese Ise sedavõrd hapraks ja ülitundlikuks, usaldamaks kõikvõimalikku müstikat, et on raske eristada neide nähtuste kogemist, mida me oma kultuuris oleme õppinud kuidagi tähistama. Õnne, rahulolu, hirmu, valu... misiganes emotsiooni. Need emotsioonid või kohaloleku hetked on nagu sümbolite semiootiline virvarr, millel ei ole tegelikult enam tähendust. Või hoopis ühe inimese individualistlik mikrouniversum, mille kaardistamiseks peab mõnda aega temaga samas ajas ja ruumis orienteeruma? Uus vaimse olemise diskursus, kus pole tähtis kus Sa oled ja mida Sa tunned, vaid hoopis lihtsalt olemine?

Miski pole valmis ega jääv, kõik on pidevas muundumises. Miski pole kindel. Lii Undi elumängus ei ole õnnelikke lõppe, pole üldse alguseid ega lõppe .... ja kuigi mul oli väga!! huvitav, on mul, kui enda aja ja elukogemuse tekstil, raske sellega leppida.

Skandinaavia uuema aja mussi

Selles osas, kus elektrooniline muusika kohtub jazziga, on see taani kollektiiv küll paganama heasti õnnestunud.

Metsaserval väike maja...

Tükk aega pole rännukihku ja reisiisu? Vaata siia - imelised vaated loodusest ja erinevatest majakestest ja hüttidest, mis pikemaajalisema loodusenautlemise- olemise võimalikuks teevad. Lingi liiga vallatust nimest ei tasu end häirida lasta, porri piparmynditee ei serveeri.

Eriti imetabane on mu meelest vanadest akendest ehitatud Stephen ja Lucy Marri kasvuhoone Aucklandis, Uus- Meremaal.

Noore neiu saladuste laegas ehk "... ei tule iial tagasi..."

Seoses vanematekodus kappide koristamisega juhtus mulle kätte nö reliikvialaegas, kus mingist varajasest lapsepõlvest kuni vist 9nda klassi lõpuni oma ülisalajasi ja reliikviastaatusega asju säilitasin. Täitsa põnev avastada, mis kunagi taolise staatuse pälvinud.

Laekas olid:
- mõned pildid seriaalis The Heights mänginud näitlejatest: Zachary Thorne, Jamie Walters ja Cheryl Pollack
- kimp kunstkannikesi
- maavanaema joonistatud lillekaardid, millega mängisime täditütarde ja õega, et igaüks on üks lillesort
- klassikirjand "Millest jutustab klassitahvel", 6 kl (:D ???)
- vigases inglise keeles esikümne üleskirjutus Tartu Raadio saatest Top 20
- minu nägemus ilusaimast peokleidist (joonistatud aastal 1993)
- täispikkuses portree minust 6 kl-s, mille joonistas mu üliandekas pinginaaber, kelle oskust ma väga kadestasin (teksaseelik, retuusid ja.....kollased tennised - hmm hallooo?!??)
- lemmikpoisi koduaadress kirjutatuna roosale paberitükile
- 3 paberilehte lemmikpoisiga peetud musamõistatusest, kus tuleb vastavalt ära arvata ja paberile kirjutada kas loo esitaja, kui on antud pealkiri või pakkuda esitajale mõni tema loo nimi, 5 või 6 kl (me kumbki polnud inglise k grammatikas eriti osavad, see polnud takistus muidugi).
- anonüümkiri põhikooli algusest, põhjustest miks keegi arvab, et ma olen "värdjas toriseja"
- pinginaabri kirjutatud salakeelne kommentaar sellest, et lemmikpoiss mind tunni ajal kogu aeg vaatab
- anonüümkiri lemmikpoisile, kes vastab küsimusele "kas oli hea kuutõbine ja vaimuaigega koos eile tantsida", "Ei olnud". Siiani ei tea, kes selle kirjutas, kust see minu kätte sattus ja mis põhjustel need nimed ära teenisin.
- mõned pildid aiapeost perega, kus ma umbes viie aastane. Issi teeb lõket!
- mõned teatri ja kinopiletid 90ndate algusest
- klassiõe kirjutatud viie poole vihikuleheline lugu "Margiti elukroonika". Tõenäoliselt oli igav ajalootund, sest tegelasteks on peale minu veel Richard (ehk õige nimega Richelieu) ja Oliver Cromwell. Päris humoorikas on abielluda kord ühe ja siis teisega. Ja kokku 8 last saada.
- portreepildid täditütrest, pinginaabrist ja lapsepõlvesõbrannast. Samuti must endast ning noorpõlvepilt emmest (oi kui ilus!)
- 2 südantlõhestavat luuletust sellest, et "Sind ju ei ole" ja "kogu maailma tähed ei saa kunagi sinu omaks"...
- kaks kondoomi (aegunud)
- identifitseerimatud nostalgiaesemed nagu näiteks kuivanud sirelioks ja Tupla paber.
Lisaks loendamatu hulk kassipilte, lõigatud välja kassikalendrist.

Oh seda nostalgilist noorust :)!

Kohtume linnas

Ameerika bluusrokki aastast 2006.

Kas Ameerika on olemas?

Taolist pealkirja kannab kirjaniku, kirjandusteadlase ja eesti endise poliitiku Sirje Kiini raamat enda elust USA-s. Tammerraamatu poolt välja antud kogukas kogumik (ligi 400 lk) sisaldab 2005- 2009 kirjutatud kirju kodustele sõpradele. See on vaheldumisi isiklik päevik eraelulistest tegemistest ja eluuudistamistest ning esseistlikus stiilis ühiskonna, poliitilise (ja tarbimis) kultuuri ja muude sotsiaalsete nähtuste analüüs. Võrreldes Petrone Printi väljaantavate Minu- sarja raamatutega on raamat kohati liigagi igapäevaelu päeviku stiilis, mille tingivad isiklikud kirjad. Samas just tänu tõenäoliselt autori vanusele (ligi 60) on kogumik küpsem, analüütilisem ja elujaatavam kui paljud nimetet sarja valdavalt nooremate autorite teosed. Sisse piiluda õnnestub ka ühe elutöö valmimisse- monograafia Marie Underi elust ja loomest on kaitstud Turu ülikoolis doktoritööna ning sellest ilmus 2009 ka eestikeelne raamat.

Sirje Kiini viis uut elu alustama teisel mandril ning seal elama armastuslugu ameerika professoriga, kes on talle ka peamiseks ameerika elu ja kultuuri vahendajaks. Lisaks USA poliitilise maastiku ja ühiskonnaelu jälgimisele kõneleb Kiin pärismaalaste ajaloost ja nende praegusest elust, ameeriklaste kultuurist ja identiteedist, lisaks siia- sinna loodus ja reisikirjeldusi. Ta võrdleb USA-t isuäratava sega- salatiga, kus igal päritolul ja identiteedil on oma eksisteerimine. Tema väitel pole USA ühiskond sugugi nii ühekülgne, kui Euroopas levinud eelarvamused seda kujutavad ning näeb pigem mitmekesisust ja võimalusi leida sobiv igale maitsele. On küllaltki loogiline, et autor võrdleb ka kahes erinevas kultuuris elamist ning leiab erinevusi eluhoiakutes, avatuses ja sõbralikus hoiakus. Eesti kahjuks, mis teha. Osates ka ameerikaliku fun- kultuuriga kohanduda toob ta oma mehe mõtete läbi välja ühe kontsepti, mis küll laskub äärmustesse, kuid vääriks ka siitpoolt maailmamerd sügavamat vaagimist.
"Seda, mida Euroopa elitaarne maitse loeb sügavaks, tõsiseks ja eksistentsiaalseks kunstiks, peavad ameeriklaesd enamasti pigem massohistlikuks emotsionaalseks enesepiinamiseks". lk 129

Mina saab teada oma erilisusest just Teise kogemise kaudu, arvab Sirje Kiin. Viimase peatüki lõpus, pärast dialoogi aastakümmend tagasi ilmunud Jaan Kaplinski raamatuga Ameerikast, jäävad õnneks otsad lahti. Autori sõnul on Ameerikal nii mitu nägu ja loomust, et ükski üldistus ei pea paika. See raamat on Sirje Kiini Ameerika ja tal on piisavalt elu- ja maailma kogemust -nägemust, et seda nii kajastada kui tunnistada.

Et kas siis Ameerika on olemas? Oma silm pole näinud aga tänu kirjadele Madisonist on ettekujutus rikkalikum küll.

Põhjatähest kasti veinini

Seda lugu on kaverdanud Diana Krall, Prince, K.D Lang, Tori Amos ja kindlasti palju teisi vähemtuntuid artiste. Noor briti artist James Blake jutustab oma hääle ja muusikavideoga kõik need tuhat lugu, mille Joni Mitchell aastal oma elust ja armastusest aastal 1971 luulesse pani. Pure Beauty!

Better

Regina Spektor on vene juudi päritolu helilooja ja lauljatar, kes praegu elab USA-s. Klassikalise pianisti koolitusega ning suure hääleulatusega omanäoline artist on leidnud endale ka stiilsed ja huvitavad videotegijad, kes täiendavad artisti loomet ning lisavad sellele uusi dimensioone. Näiteid võib tuua veel ka varasematest - mu lemmikud on "Samson" ja "Fidelity". Konkreetne muusikavideo "Better" pärineb aastast 2007 ning päeval, mil see VH1-s ja Youtube`s avaldati, vaadati seda 24 tunni jooksul 100 000 korda.