Pilt www.lavakas.eeSarnast taktikat kui etenduses „Ahoi“ on kasutatud varemgi- ka Ojasoo kokkupandud „Asjade seis“ aastal 2004 koosnes peatsete lavakalõpetajate etüüdidest. Ma ei saa mainimata jätta, et tookord oli laval ka noornäitlejatest punkbänd ning saali pritsis energiat, ühiskonnakriitikat ja sülge. Kuid kas see ongi alati oluline?
Mõned vanemad autoriteetsed inimesed on öelnud, et noored inimesed on alati ilusad. Huvitav, kui samale järeldusele jõuab ka pealt-kahekümneviiene, kas siis on tegemist teatud küpsusega või hakkab kätte jõudma varajane keskiga? Seekord tahan näha lihtsaid lugusid, lihtsatest inimestest. Neid narratiive, mida siin ja seal on juba korratud. Naerda, kuulda laulu ja kitarrimängu ning unustada see igapäevane olen-parem-kui-naaber edukuse hüsteeria ja ühiskonnateemaline häda ja viletsus.
Käsmuteemalistest etüüdijuppidest etendus andis võimaluse tulevastele näitlejatele publiku jaoks visualiseerida, kelle jalg kui kõrgele tõuseb, kellel kasvab habe nagu vanal mehel ning kes kõige võikamat naeru suudab lagistada. Meenub Anne Veski, kes kunagi ütles, et tema juba tunnustatud lauljana nö „superstaarisaatesse“ ei julgekski pretendeerida- nõudmised tänapäeva lauljatele (ja võib siinkohal julgelt paralleeli tõmmata ka näitlejatele) on nii mitmekülgsed. Laulsid ja tantsisid kõik, hinnaalandust ei tehtud kellelegi. Tundub, et ka kõik, kes pilli oskasid mängida, said oma oskuseid näidata.
Mis oli tore? Aja möödumine - kuidas kirjanikuhärra aastakümneid kehastavaid vastavatest kümnenditest pärit kleite kandvate neiudega valssi keerutas. Fanaatiline kajakas ning nõukogude sõdureid paeluda üritav "peajalgne neiu" (Marko Lehe esituses). Mehe ja naise suhte, kui elu igikestvuse märgi, rõhutamine. Ja need laulvad mehed (naised seekord tagaplaanil), kes etendust alustasid ja lõpetasid!!!
Venima jäi koerte loetletud aastaringide möödumine ja etenduse alguses oli tiba palju tühja rabelemist.
Kokkuvõttes enesenäitamise üritus, kust ei puudunud koomika, kitarrimäng, laul ja tants. Kes selliste ootustega ka kohale läks, julgen ennustada, ei pettunud. Kes ootas avangardset lähenemist, mittetraditsioonilisi lugusid, ühiskonnakriitikat ja seksi ja vägivalda....no mis te ise pärast eelneva lugemist arvate?
Lavakunstikooli 24. lennu etendus oli omaloominguline, hoogne, romantiline ja naljakas. Noored inimesed on alati ilusad!
Mõned vanemad autoriteetsed inimesed on öelnud, et noored inimesed on alati ilusad. Huvitav, kui samale järeldusele jõuab ka pealt-kahekümneviiene, kas siis on tegemist teatud küpsusega või hakkab kätte jõudma varajane keskiga? Seekord tahan näha lihtsaid lugusid, lihtsatest inimestest. Neid narratiive, mida siin ja seal on juba korratud. Naerda, kuulda laulu ja kitarrimängu ning unustada see igapäevane olen-parem-kui-naaber edukuse hüsteeria ja ühiskonnateemaline häda ja viletsus.
Käsmuteemalistest etüüdijuppidest etendus andis võimaluse tulevastele näitlejatele publiku jaoks visualiseerida, kelle jalg kui kõrgele tõuseb, kellel kasvab habe nagu vanal mehel ning kes kõige võikamat naeru suudab lagistada. Meenub Anne Veski, kes kunagi ütles, et tema juba tunnustatud lauljana nö „superstaarisaatesse“ ei julgekski pretendeerida- nõudmised tänapäeva lauljatele (ja võib siinkohal julgelt paralleeli tõmmata ka näitlejatele) on nii mitmekülgsed. Laulsid ja tantsisid kõik, hinnaalandust ei tehtud kellelegi. Tundub, et ka kõik, kes pilli oskasid mängida, said oma oskuseid näidata.
Mis oli tore? Aja möödumine - kuidas kirjanikuhärra aastakümneid kehastavaid vastavatest kümnenditest pärit kleite kandvate neiudega valssi keerutas. Fanaatiline kajakas ning nõukogude sõdureid paeluda üritav "peajalgne neiu" (Marko Lehe esituses). Mehe ja naise suhte, kui elu igikestvuse märgi, rõhutamine. Ja need laulvad mehed (naised seekord tagaplaanil), kes etendust alustasid ja lõpetasid!!!
Venima jäi koerte loetletud aastaringide möödumine ja etenduse alguses oli tiba palju tühja rabelemist.
Kokkuvõttes enesenäitamise üritus, kust ei puudunud koomika, kitarrimäng, laul ja tants. Kes selliste ootustega ka kohale läks, julgen ennustada, ei pettunud. Kes ootas avangardset lähenemist, mittetraditsioonilisi lugusid, ühiskonnakriitikat ja seksi ja vägivalda....no mis te ise pärast eelneva lugemist arvate?
Lavakunstikooli 24. lennu etendus oli omaloominguline, hoogne, romantiline ja naljakas. Noored inimesed on alati ilusad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar