Raamatud on meie hetkede peeglid. Ühte ja sama teost erinevas vanuses ja erinevates eluetappides lugedes leiame sealt enda jaoks erinevaid asju. Miks on see nii? Tekst on ju üks ja seesama, küsite ehk? Sest meie loome läbi tähenduste tekkimise teksti ja tekst loob samamoodi meid. Ehk siis tähtis pole, mida sa loed, vaid kuidas sa seda loed ja millal loed.
"Ma olen küll vana," vastas Govinda, "aga otsimisest pole ma loobunud, mitte kunagi ei lakka ma otsimast, näib, et see on minu saatus. Mulle tundub, et ka sina oled otsinud. Kas ei tahaks sa sellest mulle rääkida, austatu?"
Lausus Siddharta: "Mida peaks mul sulle öelda olema, auväärne? Võibolla seda, et sa liiga palju otsid? Et sa selle otsimise tõttu leidmiseni ei jõuagi?"
"Kuidas nii?" küsis Govinda.
"Kui keegi otsib," ütles Siddharta, "siis võib kergesti juhtuda, et ta silm märkab vaid seda, mida ta otsib, ja ta on võimetu midagi leidma, midagi vastu võtma, kuna ta mõtleb üksnes otsitavale, kuna tal on eesmärk, kuna ta on eesmärgist haaratud. Otsida tähendab eesmärki omada. Leida seevastu tähendab olla vaba, olla avatud, ilma eesmärgita. Sina, auväärne oled vist tõepoolest otsija, sest oma eesmärgi poole püüdes ei näe sa mõndagi, mis toimub otse su silma all."
Hermann Hesse "Siddharta"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar