Pälvisid werchteri-eelselt mu usu ja lootuse juutuubis ning kohapeal pakkusid väga nauditavat laivi. Nende album "Consolers of the lonely" on juba üle kuu aja mu kõlaritest kostunud. Lubage tutvustada: The Raconteurs.
Eestipäraselt rakontöörid tähendavad sõnaraamatu tõlgendusel jutuvestjaid. Kollektiiv jutustab bluusi, hard rocki, kohati kantrimõjutustega rokikeeles. Konkreetsed ja hoogsad rifid, aegajalt progelikud tempomuutused, kohati akustilist kitarri ja viiulit! ning paras annus ameerikamaa juuri. Mind toidab.
Kõige tuntum kindlasti kollektiivist laiemale publikule on Jack White (koosseisust The White Stripes). Eeloleval pildil on temaga koos Brendan Benson, kellega kahekesi nad ka enamuse (või siis kõik? ) bändi lood kirjutavad.
Pikalt ja laialt mõelnud, mida nendest kõneleda, leidsin viimaks, et sõnu polegi siin vaja ning muusika ja lüürika räägivad enda eest. Kellele on motivatsioon, leidke nende kodulehekülg, juutuub ning veidi aega tutvumiseks. Alustuseks esimene hitt nende esimeselt plaadilt (Broken Boy Soldier) Steady as she goes, keskpaigaks hoogne II albumi nimilugu Consolers of the lonely ning maiuspalaks These stones will shout (minu lemmik):
"Speak to me and don't speak softly
Talk to me and let me know
Grab hold of my shoulder and tell me
Grab hold and do not let go
Grab hold and do not let go"
Feeling alive or what?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar