Musta mao ulg

Need, kes tiba rohkem muusikapõllul kaevanud teavad, et bluus pole ainult nutumuusika ning paljude palade stoorid baseeruvad nn rahvapärimusel. Nii seegi, 20. sajandi algusest pärinev mõrvabalaad Stagger Lee`st, mida paljud erinevad tuntud ja tundmatud bluusimehed on kaverdanud. Paneb ikka puusa liikuma küll kui end tagasihoidlikult väljendada.

2006 aastal sai Craig Breweril (autor ja reziššöör) valmis üks suhteliselt kahtlase süžeega, kuid fantastilise soundtrackiga filmike "Black Snake Moan", kus Samuel L Jackson ise mängib pilli ja laulab. Näitlevad lisaks veel Justin Timberlake ning Cristina Ricci, kelle kanda on pahadest vaimudest vaevatud blondi näitsiku roll, keda siis Samueli mängitud, abikaasa poolt maha jäetud sügavalt usklik bluusimees hakkab elule tagasi ravitsema, leides selle juures taaskord bluusi ja iseend (ma ju ütlesin, et süzee on kahtlane).
Plakat muidugi annab olenevalt tõlgendusnurgast ainest mitmesugust, sellesse on kätketud tubli annus erootilisi konnotatsioone ja nii populaarkultuuri uurijad kui feministid läheksid selle analüüsimisest lausa pöördesse, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kuulake ja nautige neid veidi pahelisi bluusilugusid!

Jõuluristikhein

Enne....

ja pärast :).

koda

selles kojas on jahe
sest peremees unustas kytta
tal ei ole puid ega sytt
sest ta väsis kord neid toomast
ja naisel ei ole kuuri alt
turvast tuua
prees on juba ohverdatud

11.12.11

Raudmees- on hirm talle võõras....

Viimastel aastatel on popiks muutunud elulooraamatud, eluloofilmid, eluloo.....

Tartu Uus teater tegi möödunud nädalatel Tartu kunagisse spordisaali ehitatud lavalaudadel kummarduse ühele mitmekülgsele eesti muusikule, kelle loomingusse kuulub nii hevi, bluusi kui raskerokki. Gunnar Graps sai taaskord igavikku ja sadade vaatajate südametesse jäädvustatud oma sisemise põlemisega. Samuti peaosaline Juss Haasma (retsept!), kellelt energilise trummari roll päris palju füüsilist ja häälelist vastupidavust nõudis. Ei taha diskuteerida kehaehitusest ja hääleulatusest, need on asjad, mis on kõigevägevama poolt inimesele antud, pigem kiita pühendumust ning kirge, millega noor näitleja Grapsi kehastas.

Näidendivorm (või siis ka muusikaline viirastus nagu tegijad seda nimetasid) võimaldab enam keskenduda muusikule endale ning tema muusikale. Vähemalt selles Tartu Uus Teater täielikult õnnestus, vähem naissuhteid ja skandaale (päris ilma ei saa ju, aga eriti suurel ekraanil) ning rohkem rokki. Poleks saanud teha seda etendust ilma lugudeta "Valgus," "Raudmees", "Imelik masin", "Ma kuulen öös su õnnelikku naeru", "Selles meeletus ilmas". Kõige suurem ning õigem kummardus artistile on läbi tema muusika, etendust saatmas rokkbänd ning etenduse lõpetamine 5-loolise kontserdiga õigustas end täielikult! Lisaks andekaid ja situatsioonikoomilisi detaile (pidu Kõrvitsate juures, Janek Joosti Ivo Linna ja Sal- Saller, Maria Soometsa Buratino/ Andres Aak/ blondiin) Jussi trummisoolod, suurepärane revüü-etteaste Katrin Pärnalt ja täitsa hea kompott sai kokku.

Siiani kõige meelelahutuslikum tükk Tartu Uuelt teatrilt. Aga igati väärikas meelelahutus ning järelhüüd could-have-been juubilarile oli. Olulisemana võtsin kaasa tunde, et heast rokist ei saa kunagi küll. Ohtrate tulevaste teiste heade laivesinemiste terviseks!

Svingivad kreeklased ja lendlevad seelikusabad

Kreeklased Thessalonikist hoiavad jätkuvalt swingi au sees. Tantsitakse lindy- hop`i ja üleüldse on see kergelt kurvameelne pala üks stiilsemaid videoid, mida viimasel ajal olen näinud.
Ja jätkuvalt näeb siit tõendeid sellest, et kleidid sobivad naistele imehästi, eriti veel tantsimiseks :).

Maailm

Jaan Kaplinski luulet filmist "Laanetaguse suvi", seekord Indigolaste uus- esituses. Muusika Mikk ja Heno Sarv.

K 14.12.11/19:00/9€/7€
Indigolaste jõulukontsert@Genklubi

Anna andeks, Nikolai ehk miks on oluline osata võõrkeeli...

Stseen 1
Avaldasin oma kõnekaardi numbri facebookis, juhul kui keegi tutvusringkonnast peaks Riiast Tartu poole liikuma samal päeval ja saaks mind kaasa võtta. Roomas lennujaamas väravasse jõudes avastasin vastamata kõne ning helistasin tagasi. Kuna keegi ei vastanud saatsin viisaka sõnumi, kus tutvustasin end ja uurisin kas Riia- Tartu asjus.
Vastust ei tulnud.

Stseen 2
Istun Riia lennuväljal kohvikus ja ootan mitmendat tundi oma Tartu bussi. Heliseb telefon. Helistajaks ärritunud venekeelne naishääl, kes seletab, et see on tema mehe Nikolai telefon ja teda ei ole kodus. "Patšemu võ zvanite? A kto võ takoje? Padruga???". Püüan seletada, et "on pazvanil mne" ja "ja neznaju Nikolai" aga see on ka kõik, mida mu keeleoskus võimaldab.
"Znaete, znaete." vastab naine telefonis ohates, " Ja vas ne ubju...Spakoinoi notši!"

LOL :D. Rahulik öö indiid!

Kuuma Kuubat Eestimaa nohusesse novembrisse!

Buena Vista Social Club - De Camino a La Vereda

Kas julged....

Kuidas saada väikeste kuludega oma muusikapalale inspireerivat videopilti?
Loo autor soovis videot, milles oleksid inimeste tegelikud, mitte väljamõeldud lood ning palus oma fotograafist sõbral pildistada inimesi siltidega, millel kirjas hirmud, mida nad oma elus on võitnud. Video tegemisest tehti blogi, palvega inimestel teha endast sõnumiga fotosid ja need video tegijatele saata. Video sai valmis, aga kuna inimesed jätkasid piltide saatmist jäi blogi pikemaks ajaks :).
Motivatsioonilaksuks on eeljärgnev video ja alljärgnev leht päris tore avastamine!!

http://cani.saekert.com/

Viivi Luige Varjuteater

Kirjanik on inimene, kes on on harjutanud oskama jälgida ja näha teistele teinekord nähtamatut. Mida võib peita endas tumeroheliste sametkaantega raamat millel järjehoidjaks kollane nöör, mis otsas kannab kollast tutti? Ütleksin, et luksusliku ümbrisega sametraamat sisaldab hulga nähtamatust, mis läbi keele on paberile trükitud. Viivi Luik, kes on elanud Helsingis, Berliinis ja Roomas, rändab oma 2010 aastal välja antud raamatus ajas ja ruumis, kirjeldab Itaalia ühiskonda, inimesi ja olustikku. Ja teeb seda kord läbi müstika, kord kujundliku huumori või valusa ühiskonnakriitika.

Luige portreed inimestest on nii varjundirikkad, et härra Atspol, dottor Cesare Guido, Brasiilia suursaadiku naine või kingsepp-kellaparandaja, hüppavad raamatulehekülgedelt ellu ja askeldavad ringi Su oma silme ees ja magamistoas. Samuti elustuvad linna ja olustikukirjeldused.
Üheltpoolt tõstab Varjuteater Sind kõrgemale igapäeva elu praekartulitest ja pangalaenust, teisalt annab oma elutarkusega mõista, et elu igavikulisuses oleme me siiski vaid omaenda mikropesas askeldavad sipelgad.
Üks südamlikumaid mõtteid raamatust on see, et kirjanik nimetab raamatu pühenduses enda abikaasat koduks maailmas. Hiljem on ka pikemalt:

"Sellel ühel hetkel seal puu all mõistsin ma midagi, mis pidi minuni jõudma alles aastate pärast.
Mõistsin, et kui sul on kodu ja kui see kodu on teise inimese südames, siis ütle talle seda. Anna teada. Sest kui juba JJ tunneb, et on hetk sealpool muret, siinpool õnnetust, siis on see tõsi. Siis jääb üle ainult kinnitada, et jah, tõesti, iga hetk on hetk sealpool muret, siinpool õnnetust, ja ei tea, kas homset päeva üldse tulebki ja kas enam saabki midagi ütelda." (Lk 200).

Viivi Luik on teekäija, kelle teekonnal Igavesse Linna (küpsus, kohalolek, eneseleidmine) põimuvad teepervevaadeteks alates lapsepõlvest kodumaal ja võõrsil läbielatud-kohatud sündmused ja inimesed. See on küll romantiseeritult fatalistlik, aga jah värskendav vaade ühele inimsipelgale. Varjuteater tuletas mulle meelde inimeseks olemist - on imeline, et võime näha, tunda, tajuda ja mis kõige olulisem, luua tähendust.

"Kui sa veel surnud ei ole, siis sa peaks vaatama, kuidas keeleta ja maata varjud Roomas seina ääres kerjavad. Või kuidas nad Berliinis "Jiddisches Liedtheateris" varjumängu teevad. Nägin Varjuteatris seda, mida Rooma, Igavene Linn, hiljem oma pitseriga kinnitas. Roomas saad sa teada, et sa elad nagu igaüks ja igaüks kannab oma elu koormat ja et mis see muld ja need porised labidad sulle ikka teevad. Roomas saad sa teada, et sa ei tea, mis see kõik on ja et sul polegi seda tarvis teada. Ela."
lk 307, "Varjuteater", Viivi Luik , Eesti keele Sihtasutus, Tallinn 2010.

Eesti mees ja tema sugu - klassikaline ugribluus

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia noored näitlejad on tabavalt lihtsate vahenditega sotsiaalkriitilised. Ugrilistest peresuhetest kantud siis ka antud etüüd, mida laivis trehvasin sel sügisel Tartus festival "Draama" raames toimunud teatribändide festivalil Von Krahli teatri bändi esituses.


Vennad ja Õde Karamazovid - Siga ja kägu by

Eluülikool.

Oskaks siis elada....

Allikas: piirideta internet.

Hetked Itaalias, oktoober 2011. Vol 2

"Devotški, takie krassiivõe....idite s`nami", kõnetavad meid Firenze pargis kaks mõõduvat Ukraina immigranti. Peale pikka koleaktsendiga purssimist ja selgitustööd, et me ei ole venelased ja ei taha nendega kaasa minna ja ei huvita, et "nad maksavad mille iganes eest, mida me soovime teha või kuhu minna", aitab väike vale - "u nas maltšiki v Rome". Ukrainlased , kes meid siiani suuresilmselt jõllitanud, kaotavad pikapeale huvi ja hajuvad seepeale vaikselt vasakule.
"Oiii, krassaavitsa, hotšeš.......kupii...." hakkab järjekordne tõmmu noormees, kes kiriku kõrval turistinänniga kaupleb, minuga rääkima. Kuna erinevatest venekeelsetest hüüdjatest on juba kõrini, teesklen arusaamatust ja räägin vastu englishit, pärides temapoolse vabanduse järel, miks pagana pärast ta mind venelaseks pidas? Vastus on mõnevõrra ootamatu, näo kuju ja näojoonte pärast. Okei, mu reisikaaslasel K-l on suured sinised silmad ja hele nahk, kuid mina võiksin pruunikas- rohesilmsena ja päevituna veidi juba kohalike hulka sulanduda?

x x x

On keskpäev. Kuum. Firenze kesklinnas voogab turiste muuseumide, vaatamisväärsuste ja erinevate butiikide vahet. Korraga märkan kohvikute, butiikide ja muuseumide hooneterodus silti, et palume vaikust. Hiilime rahvarohkelt ja lärmakalt tänavalt (vaid kolm sammu!) hämarasse kirikusse ning imbume vaikselt missa tagumistesse ridadesse. Jahedas kirikus, kus seinad kaunistatud kulla, maalide ja erinevate skulptuuridega, voolab kirikuõpetaja jutustamise ojavulin vaheldumisi tema sõnu aegajalt kinnitavate koguduseliikmete omaga. Vahepeal tõustakse, et laulda ja seejärel istutakse taas. Peale õpetaja kõnet ja kinnitusi hakkavad itaallased oma kõrval, ees ja taga istujatel südamlikult kätt suruma. Surutakse meilgi, ilma vähima võõristuseta.
Poetame eurod lahkudes korjanduskarpi ja süütame lähedastele mõeldes Neitsi kuju ees küünlad. Siin kulub me välimus ära - me oleme la russa`d- usklik rahvas, me võime.

x x x

Massimiliano saabub oma punasel 70-ndate stiilis Vespal. Ta saabub nagu tavaliselt olemusliku elegantsiga viisteist kuni kakskümmend minutit kokkulepitud ajast hiljem ja see ei häiri meid üldse. Ta vürtsikast parfüümist kumab läbi kerge sigariaroom ning päeval kantud vanamoodsa lõikega ülikonnast on õhtusesse garderoobi jäänud vaid pintsak, mis teksadele lisatuna pühapäeva-boheemliku aktsendi annab. Erinevalt kõikidest neist imalatest geelitatud juustega ebamäärases vanuses Guidodest, kes meile tänavail silmapilgutades järele ciao, bella `sid hüüdnud....eh....jääb ta meeldivalt vaoshoituks. Vähemalt esialgu.... Meid ootab kohvik, jalutuskäik pargis ja panoraam-vaade mäetipust öisele Roomale. Let`s go!

Hetked Itaaliast, oktoober 2011

Kuidas võtta kokku 10 päeva reisielamusi kolmes hetkes? Või nelja päeva Iidses linnas Roomas, kus praktiliselt iga vaade ja tänavanurk sisaldab sajandeid ajalugu ning argihallusest lahtipääsenud idaeurooplane jaksab esialgu vaid päikesesoojusest ja keskkonnavahetusest rõõmu tunda? Reisieesmärk oli leida päikest, teistsugust keskkonda ja häid inimesi. Teen proovi.

1

Astun välja inimsipelgatest kihisevast metroost ja hops, seal ta on. Paartuhat aastat vana amfiteater, mis on kõikide suveniirikaubitsejate ja turistide lemmiksümbol Iidsest linnast.
Kõige lummavam on Ta siiski öösel tuledes, kui puuduvad Tema ümber käratsevad ja seebikarpidega pilte klõpsivad turistid ja tumedanahalised roosi- ja nännikaubitsejad. Hästi annab selle ehitisega kohtumise emotsiooni edasi mõned aastad Roomas elanud Viivi Luik.

"Ma ei teadnud veel, et Colosseum on nõiaring, mille seest vana aeg välja ei pääse. Seda võib seal sees peaaegu palja silmaga näha. Sealt seest välja vaadates võid Sa näha mitte autosid, lennukeid ja teksadega tüdrukuid, vaid iseliikuvaid vankreid, rauast linde ja teise planeedi inimesi. Colosseumis tundub, et tänane päev oli vääramatult lähenemas, oli olemas juba siis, kahe tuhande aasta eest, ja et see päev muigas siis nende tolleaegsete inimeste üle, nii nagu mõni tuleviku päev muigab juba praegu meie üle". (Varjuteater, Eesti keele Sihtasutus, Tallinn 2010.)

"If you know the story they are really special, If you don`t they are just nice ruins"., ütleb mulle Rooma jahedas öös (Caracalla?) termide varemeid näidates kohalik noormees. Tunnen end oma olen-puhkusel-ja-tšillin-täiega-olekus hetkeks maailma suurima kultuurilise ignorandiga. Õhku paiskub (jumal teab kust???) mündilõhna. Seejärel magus elu jätkub.

2

Kolistame Sienas supermarketis kotti toidumoona, leiame vajaliku bussipeatuse, et siirduda maale. Teeme igaks juhuks bussipeatustest ja Sienasse tagasi tulevatest bussiaegadest pilti. Mõlgutame mõtteid. Kas couch surfing portaalist leitud tänaõhtune host, kellega telefonis paar korda suhelnud oleme, võib olla kirvemõrtsukas või veidrik, kes tahab noori idaeuroopa neidusid lohku tõmmata?

Möödub paar tundi ning istume Toskaana küngaste vahel asuva veetleva maja õuel, kuulame Itaalia muusikat, sitsiillane ja Tarantos sündinud mees küpsetavad meile sütel bistecca alla fiorentina`t, laual on peeni veine ning õhtut täidab kultuurivahetuslik ja elufilosoofiline vestlus.

Formeerub Itaaliareisi olulisem tarkus. Oota. Usalda. Ela. Elu juhtub.

3

Meri!!! Suur, võimas. Oktoobrikuu öös piisavalt veetlevalt soe, et Rooma lähistel mõnda aega jalgupidi vees solberdada. Vahemere lainetesse hüppame hoopis Grossetto lähistel rannas ja järgneval päeval Maremma looduspargis Parco Naturale dell`Uccelina. Lained on vahused ja meie oleme kuivale maale naastes soolased.

Asutame end looduspargi kindlusevaremetest mäetipus, kuhu just saabus käratsev Itaalia koolinoorte grupp, mööda mägirada alla laskuma. Jõuan astuda viis sammu, kui möödunud põõsast kostab kahinat ning okste vahelt paistab... rebane! Reisikaaslane K. kardab, et ruske rebusk tuleb ja lööb talle hambad kintsu. Teate küll, marutaudis loomad, tavaliselt ei karda inimesi. Rebasel pole ei meist ega taamal käratsevatest lõunamaa kõurikutest sooja ega külma. Ta poseerib viivuks kaamerale ning longib siis laisalt mööda oma radu edasi.

Tahan tagasi.

Thank you, the man with crazy hair!

Varemgi reisitud, aga nii rasket reisijärgset sisseelamist pole varem kogenud kui nädalavahetusel Roomast naastes. Esmaemotsioon: me elame jumalast neetud maailmaäärel, kus päikest näeb harva ning inimeste naeratusi ja head sõna ka. Kes pagan mõtles välja need pikad pimedad õhtud ja vihmase sügisilma? Täna hakkab vaikselt juba paremaks minema.

Appi, ma vajan armastust!!

Sisemine tugevus

Vokaalansambel Greip näitab ilusaid inimesi ja Eestimaa loodust

Ei tahaks veel lasta suvepäiksest lahti ja mitte, et ma neid vihmaseid ilmasid hetkel väga igatseksin, aga jagan ühte hästi tehtud tempokat lugu. Video tegemisel on hästi tabatud laulu tempo, üles leitud Pärnumaa imelised puisniidud ja rannad, ja a capella muusika on sõlminud kooskõlalisi sõprussuhted rahvapärimusega ning tänapäevasema saatega. Ja noored inimesed on ikka ilusad :).

Mari Kalkun - kahtlemata kontserdielamus!

Seekordse Viru Folgi nael oli mu jaoks Mari Kalkuni kontsert Käsmu Rahvamajas. Olen teda vargsi juutuubi vahendusel ning paar korda poolkogemata lodjakojas või mujal kuulnud aga mitte täispikal kontserdil. 24-aastase helilooja, muusiku ja laulja, kelle teine album "Vihmakõnõ" on antud välja Jaapanis ning kelle kontserti on vahendatud EBU Euroraadio sarja "Tallinn - Euroopa kultuuripealinn" kaudu Euroopa ja Põhja-Ameerika raadiojaamadesse, andis Viru folgil kontserdi pühapäeva õhtupoolikul.

End saadab Mari klaveril, akordionil, hiiukandlel või kitarril ning viimasel ajal esineb ta koos bändiga, kus lisaks tema mängitavatele pillidele kontrabass, viiul ja taustahääl. Maitsekas ja nauditav on see mitmehäälsus. Autoriloomingu sõnaline osa pärineb enamasti Eesti luuletajate sh Võru poeetide sulest. Mulle meeldib, et igasse laulu on peidetud lugu, kord on seal ootust, kord lapselikku rõõmu või kord pildilist loodusmüstikat. Näiteks nagu palas "Üü Tulõk", kus öö saabub metsast mustas kleidis naisena....ja "suur päävälill kesk taiva hainamaid om lännü häitsmä".

Mulle meeldib Mari madalam hääl, maalähedus ning veenvus. Mari Kalkun esitab iga laulu taoliselt nagu teeks ta seda esmakordselt. Tema viisid on ilusa meloodiaga ning enamasti lihtsad ja meeldejäävad. Ta on seega erakordselt ehe, usutav ja kaasahaarav. Usun et need laulud tulevad südamest.

Kuidagi soe ja kodune tunne on Mari muusikat kuulates. Et võiks olla see muusika, tuba täis hämarust, pliidi all praksuvad puud, 2 tassi teed ja üks armas inime. Ja kõik ongi hea.

Üks tango südaööl

Selle Lila Downsi lauldud loo saatel tantsib filmis "Frida" peaosalist Frida Kahlot kehastav Salma Hayek tangot Tina Modottiga (Ashley Judd). Kuigi tantsustseen ja sellele eelnev võistlus on vägagi paeluvad, siinkohal soovin jagada muusikat.

Pala juutuubi lisaja pala sisu kohta lisab järgnevat:
Its a terrible lament for a broken relationship-( this wound our tango)- and Its a play on dark and light as a symbol. Come back to me and love me in the dark, (where we can just be alone with our feelings) and this night will be all of our days (we never had that didnt work)-blind me (so I can't see our troubles) kill my heart (so I cant feel pain).

Gurmee-elamus Viru Folgil: Interglatsiaalne Ühendus

Kõige ägedamad asjad juhtuvad ikka siis, kui neid kohe üldse ei oska oodata. Või kui, siis ainult natuke :). Sestap minagi oma sammud seadsin laupäevasel Viru Folgil Käsmu rahvamajja, sest üks harmoonium, tšello, elektrikitarr ja nimi Interglatsiaalne Ühendus (IGÜ) võiksid ometi ju midagi huvitavat tähistada.

Torge Mambachi (ehk Marge Tombachi) tekstidele loodud muusikalised hetked olid midagi uudset ja värsket. Kui oleksin filmilavastaja, siis oleksin leidnud oma uusima teose helitausta meisterdajaid. Taolised hääleeksperimendid, mida Mambach kuuldavale tõi ning selliselt oma hääle kasutamine viitavad väga hea enesetunnetusega inimesele. Maitsekalt kokku sobitatud tšello (Kaia Tambi) ja kitarripartiid (Elmar Sats) ning solisti (Torge Mambach) aimatav klassikaline? häälekool moodustasid veidi ootamatu, kuid kindlasti orgaanilise terviku.

Pigem pole IGÜ koduskuulamise muusika, vaid kõlabki kõikse paremini elavas esituses kergelt ajahambast räsitud väikses kultuurimaja saalis, kus vaid üksikud inimesed. Interglatsiaalne Ühendus võib kas väga meeldida või tekitada kergeid õudusvõbinaid, vahepealseid variante, mul on tunne, ei ole. Mina igatahes olin võlutud ja mul on hea meel, et me kohtusime.

Igal juhul aitäh, Viru folk, et pakud lisaks suurtele lavadele ka väiksemaid intiimsema õhkkonnaga värskeid kontserte.

Post- Melanhoolia. Vajan roigastest võlukoobast.

Visuaalselt võluv, sümbolistlik ning kahtlemata personaalne - see on Lars von Trieri viimane film "Melancholia" (2011). Üheaegselt piinavalt võluv ja võigas korraga. Meisterlik edasi andmaks mitmesuguseid emotsioone ning kokkuvõttes tekitama vaatajas läbilõikavalt häirivat tunnet. Melanhoolia nimeline planeet, millega kokku põrkudes Maa oma lõpu leiab ning paralleelselt kulgev Justine`i lugu on suurepärane allegooria ühiskonna varjukülgedele nagu depressioon, üksindus ning surve kogu aeg ja kõiges õnnestuda. Kui põrkud suure sinise planeediga toimub emotsionaalne maailmalõpp.

Varasemast meenuvad Trieri "Dogville", "Manderlay" ning "Dancer in the dark", millest esimene mind päevadeks emotsionaalselt kõigutas. Eelnevalt nimetatud filmid võitlesid sotsiaalsete teemade rindel, veniv ja valutamajääv Melanhoolia jääb eemale sotsiaalsest õiglusest ja unistustest ning keskendub vaid hirmudele, masendusele ning neist tingitud rahutusele.
Depressioonist vaevatud Justine`i silmades on üldinimlikku ja siirast-head emotsiooni vaid sel hetkel, kui lubab hirmunud väiksele õepojale maailmalõpu varjuks roigastest võlukoopa ehitada.

Kuhu kadus armastus, headus ja kollased lilled?

Kui vahetult peale filmi vaatamist vaevas mind iiveldus ja järgmisel hommikul tabas viha, et milleks taolist filmi üldse teha ning milles üldse peitub von Trier`i geniaalsus, siis vastus on siin juba olemas. Trier on kahtlemata meisterlik kutsuma esile oma visuaalkunstiga väga võimsaid emotsioone. Iseasi milleks ja kuipalju sellist (visuaalselt-ükskõik-kui-võimast) kunsti, mis ütleb, et kõik on halvasti ja las lõppebki see maailm ära, meil vaja on?

jazz lumel

Jazzuhõnguline Saami lauljatar Sofia Jannok toob jahedamaid tuuli ja 50ndate stiili tänasesse kuuma ilma. Väga helge lugu, saaks ainult aru, millest lauldakse :)!

Film Bardsongs - üks parimaid palu Viljandi folgilt

Läksin Viljandi Pärimusmuusika festivalil laupäeval Kultuuriakadeemiasse vaatama filmi gruusia pärimusmuusikast ja tantsust, aga juhtus üks neid olukordi, kus oodatu ei saanud teoks aga juhtus hoopis midagi iseäranis toredat (toredamat?). Film "Adila" ei jõudnud Batumist kohale, kuid toreda filmielamuse pakkus hoopis asendusfilmina näidatud "Bardsongs" (2011), mis korraldajate sõnul tuleb näitamisele järgmisel folkfestivalil. Soovitan soojalt seda linateost kõigile, kes naudivad muusikat, armastavad lugusid ning on loomu poolest otsijad. Muidugi ka loodus pakub silma rõõmustavaid vaatepilte, sest film on ülesvõetud Indias ja Malil. Jättes käsitlemata kultuurilised erinevused, käsitleb Sander Frankeni film "Bardsongs" seda osa inimesest, mis meil kõikidel on ühine.

Kolmest loost, mida jutustatakse vaheldumisi nii muusika kui pildikeeles, meeldis mulle enam esimene, kus peategelane ei andnud hinnaguid saatuse keerdkäikudele vaid usaldas seda. Tema arvamus saabunud ebaõnnele, mida filmis esialgu teised ei mõistnud - "ei ole (veel) teada, et juhtunu halb on", - osutus mitmeid kordi tõeks. Niisiis, usaldagem saatust, sõbrad.
Moosekantide poolt esitatud muusikapalad ning nendega vahelduvad lood pildis, olid sõlmitud kompositsiooniliselt oskuslikuks tervikuks. Kordagi ei hakanud igav ega olnud venimist. Kangesti tahaks kõik ära jutustada, aga siis poleks ju enam huvitav kellelgi filmi vaadata. Olgu veel öeldud, et lisaks saatuse usaldamisele, juhtub filmis igavese tarkuse otsimine ning iseenda ja oma lähedaste usaldamiseni jõudmine.

Neljanda loo jutustas peale filmi üks VPMF-i peaesineja jutuvestja Jan Blake, kes korraldajate palvel enda vastuse andis filmile :). Ka see lugu ei jäänud oma kaasahaaravuselt filmilugudele alla, olgugi jutustatud vaid ühe inimese poolt. Jamaica päritolu vormikas jutuvestja oli sedavõrd kaasahaarav, et kui ta rääkis mahlastest aprikoosidest, võis peaaegu tunda nende lõhna ning aimata kaugustest siiapoole kappava kaameliajaja hobusekapjade alt tõusvat tolmu. Elamus!

Põud

Vihmakõsõlõ (Riina Trumm)

Kui Saq satat, Vihmakõnõ,
ikõs` õkva kui Luuja silmäkõnõ.
Saq uhat minnu siist ja väläst
nink päästät kygõ tähtsämpäst näläst.



Mari Kalkun astub sel suvel ülesse 14.08 Käsmu Rahvamajas, Viru Folgi raames.

Rahupaik suurlinnas- Kew royal botanical gardens

Kui Brittide multikultuurses pealinnas turistimine ära tüütab, siis soovitan aega veeta ühes maailma kuulsamas aias, millel 250 aastat ajalugu ning kus siiamaani tehakse ka teadustööd. Kew Royal Botanical Garden asub kesklinnast veidi rohkem kui pooletunnise tuubisõidu kaugusel, kuid sinnajõudmine on kindlasti vaeva väärt. See on koht Londonis, kus ajaloost, shoppamisest ja rahvamassidest pisut pidetud rändurid taas saavad oma rahu ja rõõmu leida.

Botaanikaaial on väga korralik veeb. Kuna aed on nii suur ja eriti kui aega napib, tasub enne kodulehe abil enda jaoks prioritiseerida, kas motivatsioon kisub vesiroosimajja, puude otsa turnima või hoopis arboreetumisse. Maailma suurema elavate taimede koguga aias leidub ohtralt silmailu pakkuvaid lilleaedu, põnevust ja lustimist lastele, kohvikuid ja piknikuplatse, metsasalusid ning ka vaiksemaid salapaiku, kus omaette olla.

Olenevalt aastaajast on õiteilus erinevad aiad. Aprillikuises Kew`s istusin aia tagumises nurgas hulga õitsevate Bluebell`ide vahel rohus ning vaatasin, kuidas lähedalasuva Heathrow lennukid üle pea vihisevad. Seekord oli aia kaart-voldikul esile tõstetud rosaarium ning mitu teist hooaja-aeda. Keset aeda jalutasid rahulikult paabulinnud, kes end pildistavatest inimestest põrmugi välja ei teinud.

Kõige mõnusam oli seekord okaspuudemetsas, kus liike erinevatest maailmajagudest. Sekvoiametsas leidus mitu rahulikku pinki, kus silmad sulgeda ning puudele kinnitatud kõlaritest hääli kuulates kujutleda, et asudki ehtsas põlispuudemetsas. Puu on nii suur, et sinna alla võiks ehitada väiksele perekonnale sobiva koja. Okstest moodustuvad peaaegu seinad ning suur-suur sõber kaitseb ja hoiab Sind vaenlaste ja vihma eest.
Leidsin ka mitu rohelist rahupaika, mõlemas vesi voolamas. Üks luuletuse ja pingiga tiik bambusevõsa vahel ning teine ringikujuline lehtla purskkaevuga keskel, mis sisaldas metallist skulptuuri, kus vesi voolas alla meloodilise sirinaga.

Interaktiivne mängutsoon Climbers and creepers ning rada puude tipus jäid seekord avastamata. Mitte, et rohelusest väsiks, vaid aed pandi kinni, misjärel hakkas seal suvine kontsert - seekord siis Blondie live!

Vesiroos "Kew`s Slowaway Blues", Nympheae

Definitely Positivus!

Väidetavalt käis eelmisel nädalavahetusel Salacgrivas toimunud festivalilt Positivus läbi 20 000 külastajat. Ja oli küll päris tihe toidutelgis näiteks, kui hakkas laupäeva õdagu kergelt vett taevast alla laskma. Muidu jagunes mass kenasti mitmete lavade vahel ära ning tundus, et inimesi vähemgi päeva peaesinejate kontserditel, kui eelmiselgi aastatel.

Meeldiv, et Eesti artistid on jõudnud ka suuruselt teisele lavale lisaks I love you telgile. Ebameeldiv, et välitualettides puudub paber ning need on räpased. Läbi öö kestev pidu kostab kostab laagrisse ning ambaale leidub vist igas festivalitelklas (v.a Viru Folk!- ptui ptui ptui), kuid see, et lisaks laagri müügiputkast öösel tümpsu lisaks lastakse on küll üle võlli. Aga vähemalt oli tegemist küllaltki kenade joobes isikutega, kes seletamise peale, et homme jaksaks rokkida on vaja tiba magada, kenasti tümmi vaiksemaks keerasid. Siiski ettepanek korraldajatele korraldada "quiet camp" , nagu ntx Roskildes, neile kes tahavad öösel rohkem magada kui loetud tunnid. Ok aitab vanainimesejutust....

Line- up oli päris viisakas, palju toredaid briti bände ning kodumaistest artistidest lisaks Tallinn Music Week laval üles astunutele suurematel lavadel Malcolm Lincoln, Iiris ja Ewert Sundja and The Two Dragons. Kõigi kontserdid olid nauditavad. Malcolmid olid endale ehitanud korraliku laivbändi, Ewert ja Draakonid liikunud rohkem folgi suunas ning Iirisest ja tema toredast bändist, ma olen kindel, me kuuleme veel ja veel.

Kolm Positivus 2011 esinejat väärivad mu jaoks eraldi esile toomist. Britid Frankie and The Heartstrings rõõmsa indie-folk-popiga ning psühhedeelilis- energiline King Charles kelle esitusest õhkus nii aafrikarütme kui bluusrokiriffe.


King Charles tõmbas tähelepanu ka küllaltki julge lavakostüümiga - punased sametretuusid, sinine seotav särp ning smoking :). Lisaks hiigelpahmakas rastajuukseid ja pompöösne lavashow, kus Charles ronis mööda lavakonstruktsioone vähemalt 10 m kõrgusele ning mängis soolot sealt, lisavad andekale artistile värvikust.


Üks suuremaid üllatajaid oli Yoav, kelle muusikas kõlavad kokku tantsulikud biidid ning idamaised meloodiamõjutused. Ja kõik see valmib ühel akustilisel kitarril mitmete looperite abiga, mida artist laivis suurepäraset valitseb. Retsept!!! Rääkimata sellest, et niimoodi loodud tantsuline biit on palju nauditavam minu kõrva ja keha jaoks kui arvuteid- süntesaatoreid kasutades loodu. Ju siis on ikka mingid lainepikkused, mis bioloogiliselt on tajumeeldivamad teatud inimtüüpidele.


Ei saa mainitama jätta elu ilu, kui kohtad Lätis muusikafestivalil kogemata neidsamu toredaid selle, kellega sai 3 aastat tagasi Rock Werchteril Belgias trehvatud. Ja neil mõlemal onld omavahel kooskõlastamata Oasise T-särgid seljad. Olge tervitatud "Vennad Gallagherid" Siim ja Andres, kelle seltsis veetsime väga toreda I festivalipäeva!

Suurepärane suvi ja seened!

Vasakul hunnituim eine peale 2 päevast muusikafestivali ning paremal tulevane toormoos. Tänud Põlvamaa!

Ja kui ma hetkel nii väsinud ei oleks, siis oleks siin veel ka muljeid Positivus 2011 festivalist, Londoni kultuurielamustest ning Pärnu antropoloogiliste ja dokumentaalfilmide festivalist. Kuldaväärt puhkus sel aastal!
Mere ja männilõhna!

Positivuse ootuses

Eelmise aasta lätlaste festival Postivivus oli väga chill hoolimata pealesunnitud vähesest ööunest telklas. Maailmanimedest seekord mu jaoks midagi nii säravat ei ole, seega viitan omamaistele noortele muusikutele. Kui aus olla, siis on nende soulilikud käigud ning värske biit mul juba tükk aega meeles tiksunud. Loodetavasti on nad lisaks Universal Musicu stuudiotööle ka laivis arenenud. Malcolm Lincoln.

Ja eriti kelmikas on Robin Juhkentali falsett siin....

Pois o samba esta animado....

Unustage Black Eyed Peas featuring Sergio Mendes. Selles 1966 aastast pärinevas versioonis on hoopis rohkem souli ja funki. Aga tänu siiski mustasilmsetele hernestele sambat segamast hip- hopiga to "keep the` funky fresh".

Millest lauldakse portugali keeli? Seletuse saab muusikablogi kaudu brasiillasest muusikafännilt Daniel Soareselt:

"He means something like:

(Mas que nada) “No Way!”
(Sai da minha frente) “get out…”
(Eu quero passar) “…and let me pass”
(Pois o samba está animado) “because the samba is so good”
(O que eu quero é sambar) “and I want to dance the Samba”

This part of the song is like a dialogue. You could imagine two people talking in front of a Brazilian Nightclub. If we imagine this way, it is like the first person saying (not in the song, just imaginary): “This place is not good tonight” and, the second person answer: “No Way!, get out and let me pass (or, let me in) because the samba is so good and I want to dance the Samba tonight”.

http://www.thepopview.com/wordpress/2006/03/09/mais-que-nada-sai-da-minha-frente/

Ma olen ju naine

Kui Pärnu rahvusvahelisest dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivalist, rannast, päikesest, lauamängudest ja toredate inimestega veedetud ajast jääb üle, võib ka Pärnu linna kaubandus-sfääri avastada.

Nii tegin minagi. Möödudes ühest kaubanduskeskusest, kõnetas mind üks reklaam.
Okei jätame selle kõrvale, et iseendale pühendatud aeg tuleks veeta muidugi shopates aga see on kohe mitu sammu edasi kaugustesse vaatavatest jahedanäolistest plakatitel poseerivatest modellidest.
Emotsionaalne. Naiselik. Südamlik. Armas. Paljude inimeste ühisosa leidev, samas nii lihtne aga sügav ühe kommertsteksti kohta. Like :).

Rõõmsat poprokki ameeriklastelt

Koit Toome näeb

Kuidas kutsuda korrale inimesi selliselt, et see ei mõjuks moraliseerivalt ja ei provotseeriks ebasoovitavat käitumist? Humoorikas graffiti Tartu linnaruumist on heaks näiteks.

Seasick Steve

Ameeriklane Seasick Steve on seekord ühte punti asunud John Paul Jonesiga (exd-Led Zeppelin) ning tulistab päris terava vungiga bluusi. Brittide teleshows Later with Jools Holland esinemine on promo uuele albumile ning 26. mai kontserdile Londonis, kus kogutakse raha kodutute heaks.
Tahaks laivi! Urrrrrhhhh.

Rohelises valguses

Õitega või õiteta, aga see valgus ja see roheline toon.....mmmm...hurmav.

Oma tooni leidmas

FOTO pildil: Lauri Kulpsoo

14.mailtoimus Tallinnas kohvik Boheemi hoovil päev "Tartu tuleb külla". Esines muusikaline kollektiiv "Jaan Pärn ja Pahad seemned", Genklubi taaskasutuspood Berliin müüs riideid, Genköök pakkus kruubiputru ja kooki ning leidis aset fotograaf Lauri Kulpsoo personaalnäitus. Vihmasabinas kukkus üritus ehk vähem rahvarohkem välja kui oodatud, aga oli sellegipoolest õdusalt kodukootud.

Mis võiks olla veel personaalsem personaalnäitus kui teoseid saab näha otse fotograafi käest, saad valida ise endale sobiva teose kingituseks/ mälestuseks ning pildi looja kirjutab sellele Sulle personaalse pühenduse. Kulpsoo plaanimatusest ja kontseptsioonitusest tekkis väga südamlik kontseptsioon. Mida Kulpa mulle pildi taha kirjutas?

"Valguses on jõud- vaikne ja vääramatu. Sina oled valgus - leia oma toon!"

Uued helid Tartus

Ühed uksed sulgevad, teised avanevad. Plink- Plonk klubi Tartus on uksi sulgemas. Juba mõned kuud toob värskeid tuuli Tartusse vanas trükikoja ruumides asuv klubi Print. Uus esinemiskoht bändidele ja peopaik on konkurent Genklubi sihtgrupile, kuigi inimesed tunduvad Geniga võrreldes nooremad ning enam välimuselt "kunstikoolist". Print on avar, kahte saali mahub kaks kontserdipaika koos istumisnurkade, baari ja riidehoiuga. Sada inimest mahuks vabalt ära ja õhk ei saaks otsa.

See kevad tõi uue koosseisu Taaralinna muusikamaastikule, nüüd on meil ka "torudega" souli ja ragga-segust Maailmamuusikat viljelev Uebanda. Bändis mängib nii eesti kui vene soost noori ja stiilinäited leiab siit:

Eelmisel laupäeval andis kontserdi Prindis Surtsey Sounds Sankt Peterburgist. Noorte venelaste instrumentaalne post-rock, mis arenes mõnedes lugudes karmiks nagu progressiivsele muusikale kohane, on viimase aja üks ehedaid kontsertelamusi. Kujutaksin neid ette suurepäraselt Salacgrivas toimuval Positivus festivalil mõnel päikesepaistelisel suvelaval!


Loodetavasti on Prindi haldajatel veel küllaldaselt huvitavaid kontakte mujalt Eestist ja lähiümbrusest, et Tartu publikuni omanäolist muusikat tuua. Soovin südamest jõudu!

Tere kevad!

Minu viimase kahe nädala menüüsse on kuulunud amoxicillin, gelomyrtol ja pseudoefedriin....rääkimata paracetamolist. Üleeile lisandus sulfametizol. Lühidalt kokkuvõttes võib öelda, et minu kõrvad, kurgu, nina ja nüüd siis ka (antibiootikumikuuri järgselt) silmad on koloniseerinud erinevad pahalased.

Nii, et lugupeetud kes-iganes sa loed seda siin, ka siis kui asjad kisuvad viltu ja kõik tundub mõttetu, alati on millegi eest tänulik olla! Meelte ja keha töötamise eest!
Selle eest, et silmad ei väsi peale paariminutilist lugemist ega ole paistes punased kui Märtsijänesel. Selle eest, et veebist vastleitud/ poes või kusiganes kõlav uus muusikapala kõlab meeldivalt stereos. Selle eest, et hääl ei katke peale minutist monoloogi kähinasse ning alla 37-kraadine kehatemperatuur lubab piiramatult väljas jõlkuda ning vabalt sportida.

Me pole enam võõrad - sotsiaalse sõnumiga kunst Tate Modern`is

Astun Londoni moodsa kunsti muuseumi Tate Modern turbine hall`i ning minu jalge ees on terve näitusesaali põrand kaetud miljonite päevalilleseemnetega. Need on portselanist ja ühekaupa käsitsi maalitud, seemneid tegi ligi 1600 inimest ning ettevalmistusprotsess võttis aega ligi kaks aastat. Teose "Sunflowerseeds" autoriks on hiina kunstnik Ai Wei Wei. Algul sai seemnetel käia, kuid käijate rohkus tekitas portselanitolmu, mis tervisele ohtlik, ning nüüd saab vaid distantsilt jälgida.

Made in China - seda silti kannavad riided Eesti poodides ja Londoni odavriiete kaupluses Primark, kus teismelised hoolimatult odavaid hilpe ja aksessuaare korvidesse loobivad ning teenindajad, jõudmata asju kokku lappida, aegajalt neid harjaga kokku lükkavad. Seemnetemeres on veidi rohkem inimesi kui Londoni linnas, ning kui üks inimene on üks seeme, siis oleme hirmuäratavalt tillukesed kodu seemnemere populatsiooniga võrreldes. Mida kunstnik silmas pidas teost meie ette tuues ?

Sedavõrd multikontekstuaalsust võimaldav teos tekitab kindlasti palju mõtteid ning erinevalt mujal nähtud muuseumidest ja taiestest, pakutakse siinkohal võimalust neid vahetada.

Kaasaegne kunst ei ela kunstisaali jahedate seinade vahel, kuhu publikut kalli raha eest vaatlema lastakse, vaid toimub dialoogina vaataja ja kunstniku vahel. Kasutades kommunikatsiooni- tehnoloogiate võimalusi on võimalik painutada aega ja ruumi ning arutelu autori ja inimeste vahel võimalik.
Ai Wei Wei näitust vaadanud said muuseumis salvestada video enda küsimustega autorile, või vastata kunstniku küsimustele ning kõik see on online kättesaadav laiemale publikule. See omakorda lisab näitusele nii ajalise kui kultuurisillana toimimise dimensiooni tuues kunsti inimesele lähemale. Mobiili ja arvuti kaudu kommenteerijate jaoks on muuseumisaalis välja pakutud twitteri hash- tag.
Miks just päevalilleseemned ning milline on Hiina roll globaliseeruvas maailmas tulevikus, need publiku küsimused võimaldavad kunstnikul oma näituse ideelist tagapõhja ning enda kultuurilist päritolu ja olukorda avada. Oluliseks osutuvad muidugi ka küsimused poliitika ja ühiskonnateemalised küsimused. Kunstniku vastustes on otsene kriitika kõne ja väljendusvabaduse puudumisele Hiinas kuid ometi lootus, et Hiina võiks kord demokraatlikuks saada. Okei, küsitakse ka, kui kaua kasvatas kunstnik oma habet ja kas seemned on söödavad. Aga kui kellegi jaoks see kunsti lähedamale toob, las käia. Ai Wei Wei vastab.

Tundmatu video-küsimusele, "mis tunne on kui inimesed, keda sa kunagi ei kohta, küsivad sult nii palju küsimusi" vastas Wei Wei järgnevalt:"Tänapäeval internet võimaldab inimestel uuel viisil suhelda, me veedame nii palju aega online. Võib kohata võõraid ja inimestega tutvuda internetis ning kui me oleme juba rääkinud omavahel, siis me pole enam võõrad. "

10 miljonit päevalilleseemet meie ette toonud hiina kontseptuaalkunstniku kohta ütleb näituse kõrval silt, et 3. aprillil ta vahistati Hiina võimude poolt kui proovis Hong Kongi lennata ning rohkem pole Wei Wei`st midagi kuulda olnud. Paljud maailmakuulsad muuseumid on ühinenud online petitsiooniks, et toetada tema vabadust kunstnikuna väljendada oma mõtteid ja nõuda tema vabastamist.
Signed.

Film seemnete valmimisest ning teose ideestikust on leitav siit:
Tate Modern| Current Exhibitions | The Unilever Series: Ai Weiwei

Esimene liblikas ehk las tulla kirju :)

Janu

Olin jalutamas täitsa meie omal alleel
samal hetkel kui sai tõmmatud teatud paralleel
meie vahel pole sellest ajast peale
ükski teepakike värvind pruuniks tassi ujuva vee...



Kevadiselt värskendav Antonina sel neljapäeval, 7.aprillil Tartus Genklubis.

Stepihundi ulgumise asemel karja hüaanide kähin

Filmi "Kormoranid" kuulub andekas situatsioonikoomika, head näitlejad, ohtralt tuntud inimesi nutikalt tuunitud rollides, silmailu Elina Pähklimägi ning koomiliselt vitaalne ema Ester Pajusoo esituses. Miks siis seekord kuulsin hüaanide kisa?

Esiteks: suurepärane promo juutuubi-klippide ja Ringvaate eetris etendatud skandaali ("päris Kormoran" Raudkats& advokaat versus filmitegijad Tolk ja Maimik) näol puhusid ootused kõrgeks. Täitsin ise tühikud. Ja loomulikult mu kinovaatamise eelõhtul ETV eetris olnud dokumentaalfilm (tegelikult mockumentary) "Kogu tõde ansamblist Kormoranid", kus Eesti tuntud kultuuritegelased nagu Olav Ehala, Ivo Linna ja Jaanus Nõgisto kommenteerimas, mida Kormoranid oma muusikaga öelda tahtsid ning kuidas nad "kaotasid au ja koha kultuurifondis".

Teiseks: kogu eelnev tekitas mus tunde, et nüüd näemegi filmi Eesti rockist kogu oma glamuuris ja õuduses. Läbi intelligentse prisma, mis on põimitud meelelahutusega, kuidas kõik loomeinimeste vaevad ja põlemised kohalikku muusikaelu mõjutavad. Näiteks jutt Ruja intellektuaalsusest ja olulisusest omaaegses kultuuriruumis on kujunenud noorte rokihuviliste suus sisutuks müüdiks, mis rebinud end aina kaugemale tuumast - kaugemale tekstidest ja intellektuaal-progressiivsest rokist endast. Elab omaenda elu. Ja see oleks mitmetasandilisem aines rokikultuuri pilamiseks kui valdavalt situatsioonikoomika lahendusi kasutanud "Kormoranid".

Üks meediatarbimise põhitõdesid ütleb, et teos sünnib autori ja vaataja koostöös. Seekord olid minu kui vaataja ootused teised. Okei, igas linnas ja igas külas on nahkpükstega peer, kes siiamaani kuulab Zeppelini. Igas keilas oma santana, "kes üks kord sai pihta ühele Santana soolole". Meil on põhjust eneseirooniaks. Aga pliiis, kas saaks veidi peenekoelisemalt?

"Kormoranide" puhul oli promo suurem kui "elu ise". Loodetavasti oligi see filmitegijate viis öelda, et Maarjamaa suuruse riigi kohta maailmakaardil ning "keskmise eestlase" muusikamaitse taustal ongi Eesti Rock üks suur klišee....rohkem legendi kui rokki ennast.

Kevad pole kaugel

Vaadates aknast välja on täna vaheldunud tuulised raheterade langemised ja kullane päikene. Vahepeal sai kohvitassiga koos end kontori klaasist esikus päikse käes soojendamas käidud. Mõnus.

Meeleoluks noor briti artist Gwyneth Herbert.

Kuku: mina jään ellu. Kes siis ikkagi ellu jäi?

Kadi Kaasik & Andres Maimik on hakkama saanud intiimse portreefilmiga Eesti kunagisest tippnäitlejast. Kära, bravuur, hoolimine, masendus, allakäik - emotsioonid ülivõrdes. Näitleja elu või Elu näitleja oma tragikoomilistes piltides külapeol, laval rokkimas, armastatut suudlemas, peolaua taga, lebamas pildituks joonult prügihunniku otsas (sel hetkel endise?) elukaaslase hoovil. Filmitegijad on suutnud pugeda Kukumäele ja tema lähedastele päris lähedale ning keerulistest teemadest kena kompositsioonilise terviku vormida. Just see lähedus on kõnealuse dokumentaalfilmi kõige suurem väärtus, mis võimaldab vaatajal kaasa loksuda emotsioonidega spektriskaala erinevalt punktidelt.

Kuku ise huvitab mind sedakorda vähem. Kõik need heleda leegiga põlevad fatalistid, kes ei põle väga kiiresti läbi, jäävad oma sinusoidi tõusudel või langustel kenasti elama. Ja elavad seda elu, mida nad tahavad elada. Ma tahan teada, kust meie ühiskonnas genereeruvad Maritid. Naised, kes kannavad "Eesti kultuuriloolist vastutust" ning "kui on lemmikloom võetud, ei viska teda välja", sest "armastus ei kao köhaga". Ja kas see on keskealise naise suhtesõltuvuslik nõrkus ja hirm üksi jääda või hoopis humaanne elutarkus ja sitkus, mis lubab aastatepikkuse suhte jooksul armastuse nimel nii viiesajaseid kui verd köhida? Valetamisel, varastamisel ning Wismariskäikudel.
Seda selles filmis kaamera ei näita. Olgugi, et Kaasikul ja Maimikul on olnud kannatust filmi jaoks õnnelik lõpp ära oodata.

Augud

Augud...

kui ma täidaks need ära
hellusekõlalist kruusa kallaksin
sinna mis jääkirmega kaetud
kas siis tuleks kevad?

kas siis tuleksid
koos kevadega
Sina?
hiirekõrvul ja paplitolm juustes
tulvavesi taskutes.
üks muinasjutt.

Augud...

Ühe silmaga tüdruk

Florence on briti artist, keda saadab ansambel The Machine. "The girl with one eye" on klassikaline love-hate armusuhteteemaline bluusilugu ning selles MTV-live versioonis veel eriti raw. Stuudioversioonil jälle on hoopis teistsugune tunnetus, lauljanna hääles on palju rohkem erinevaid dimensioone. Aga kokkuvõtvalt: Florence Welchi hääles on ürgset soulitunnetust, sisendusjõudu ning tubli terake Jefferson Airplane`i laulja Grace Slicki hääle võimsust. Läheks kontserdile küll.

Kujutage ette, et loo solistiks oleks mees. Milline tähendusväli oleks veel selle loo sõnadel siis ?

Valss

Ma armastan, kui soovid saavad tõeks!

Paar päeva tagasi leidsin, et mul on elutoas üks sinine mööbliese liiga palju. Sõbra abiga kleepisime kinni kapi uksed ning tõstsime selle kööki, et võiksin selle Taaskasutuskeskusesse korraldada. Mõtlesin, et parema meelega annaks selle mõnele noorele kollektiivile lähedalasuvas loome- ja meelelahutuskeskuses. Ja ennäe! Täna saadab sõber edasi kirja, et ansambel vajab prooviruumi mööblit ja just samas keskuses. Nüüd on Sensatsioonilisel Tartu Kevadbändil taevakarva baarikapp ning minul nende tuliuus heliteos "Ma armastan"!
Peace!

There is the known and there is the unknown: Taavi Peterson& The Doors coverband Tartus

Mu piletitega kaetud seinal on üks väga oluline paberilipakas, see pärineb aastast 1999 ning tähistab minu viibimist The Doorsi kaverbändi LA Doors kontserdil TÜ spordihallis. Mäletan, kuidas massid olid suured, varem esinesid Vennaskond ning Genialistid, põrandal olid klaasikillud ja õllejärjekord oli pikk. LA Doorsi lokkisjuukseline solist väänles laval siia- sinna ning ronis "Moonlight drive" ajal mikrofon hambus mööda lavakonstruktsioone mitmete meetrite kõrgusele ülesse, kus jätkas osavalt laulmist. Äge oli.

Mu Doorsilembusele aitasid kaasa keskkoolipeod, kus vaheldumisi mängiti Nirvana, The Doorsi ja The Beatlesi lugusid, TÜ raamatukogu muusikaosakonnas kuulatavad plaadid ja kassetid ning muidugi 1999 a valminud Oliver Stone`i film "The Doors". Fantastiline internet sisaldas küllaldaselt materjali nii laulusõnade, bändimeeste biograafiate ning spekulatiivsete diskuteerimiste Jim Morrissoni surma lavastatuse jm teda puudutava kohta. Lugesin vaimustusega Morrissoni luulet ning talle huvi pakkunud Keruac`i ja Rimbaud. The Doors ning Morrisson oli ühest küljest võimalus end "The End" ja "When the music is over" saatel meditatiivselt teenage angsti sulgeda ning teisest küljest põnev koodsüsteem, mille kaudu ümbritsevat tõlgendada ning eksistentsiaalset tõde otsida.

Mis teeb ühe kaverbändi heaks? Lisaks pillimänguoskusele, absoluutselt siiras usk ja armastus oma jäljendatavate vastu. Ja kummagi puudumist ei saa ma Taavi Petersonile ja kollektiivile "Texas Radio`n´The Big Beat" ette heita. Väga veetlevad olid need pea kaks tundi, kus kõlasid Doorsi suuremad ja vähemad hitid. Petersoni hääletämber meenutas veenvalt Morrissoni, "elektriorel" ning kitarrisoolod olid omal kohal ja solisti etteastes leidus piisava pieteeditundega komponeeritud show-elemente, mis ei muutnud esinemist veiderdamiseks. Taavi punased boksereid nähtavale toonud põlvililaskumise järgne püksirebestamine loksutas selle poole publikust, kes 40ndates eluaastates, põhjalikult elevile. Kihistasin minagi. Aga kontserdi peafookus oli siiski muusikal. Mida solistile kohati ette võiks heita on vilets diktsioon, mis kohati vist tingitud ka sõnade unustamisest.

Üks asi on kuulata kodus plaati, live-esitusel on aga tunnetus hoopis teine. Aitäh, Taavi Peterson, Jürgen Kütner, Taaniel Pogga ja Ott Adamson!! Tantsida oleks vaid tahtnud selle Doorsi muusika järgi, istuda ja jalga kõlgutada oli kuidagi imelik (veel imelikum oli Ateenas lava ette puusa nõksutama minek). Loodan, et see võimalus lähiajal tuleb ka.

Kuhu minna - Londonisse, Pariisi, Gruusiasse või hõimlasi külastama?

Miks viimastel kuudel nii heliline ja visuaalne, küsite ehk? Ma pole tundnud, et mul oleks olnud midagi olulist öelda või siis pole leidnud selleks parajat vormi või on mõttealge uppunud argielu soppidesse.

Lugemiseks on mul mõned tunnid nädalavahetusest või siis õhtune pooltund südaööl enne uinumist. Samas olen leidnud mõned raamatud, mis sulalumest ning kommunaalmaksudest hoopis teise ilma seiklema kupatavad. Olen varasemalt ette võtnud teisigi Minu- sarja raamatuid, viimase kuu olen aga "veetnud" Ugrimugrimaal, Gruusias, Pariisis ja Londonis.

Kõige olulisem on lugu, see on mu peamine järeldus! On see siis võõra riigi (linna) või inimese enda juhtumised ja kasvamine, mis lugejatele huvi peaks pakkuma. Aga mitte vähem tähtsam osa loojutustamisest on vorm. Minu kui lugeja jaoks on palju olulisem see, et mul oleks seda lihtne ja hea lugeda, kui loojutustaja kronoloogilised sündmused, korduvad ülivõrdes uhkustamised ja epiteedid või tema elulugu. Ma tahan teada, kes on tamada, millised on Londoni parimad kõrtsid ning kuidas Pariisis järjest rohelisemaks muutub. Olenevalt jutustaja isikust ning meie uudishimu ja maailmapildilistest sarnasustest on huvitavad muidugi ka isiklikumad seigad, mis puudutavad värvikaid isiksusi, peategelaste eneseotsimisi ja leidmisi. Personaalsus ja lähedus on head võtted loo rääkimiseks, eriti kui see on aus ning liigsete ilustamata detailideta. Mul on ruumi mõelda kaasa tegelastele ning uidata nendega koos lähireisidel, loomepiinades ja pisukestes sotsiaaldraamades.

Sestap jäi Rein Siku "Minu Ugrimugri" oma minu-vendade ja minu-õdede varju. Raamatutes on väga toredaid lugusid rokkivatest vanaemadest, põnevatest hõimlastest ja hülgemaksa söömise rituaalist nganassaanidega suhtlemisel. Kõik see aga emotsionaalses "ninnu-nännu-ooo mina- ooo meie- oooo ugrilased on nii ägedad- oooo meie oleme ikka nii kõigist omapärasemad ja ägedamad" kastmes. Toimetajana oleksin ise raamatu kaks korda õhemaks kiskunud ning filtreerinud seda kastet vähemaks. Lugeja tahab ise ka mõelda ning kirjutaja eesmärk peaks olema emotsioone tekitada, mitte neid talle kurgust alla toppida!
Kellelegi kindlasti ugrimugri raamat väga meeldib, tegemist ju kultuuriliselt põneva teemaga. Minu jaoks aga on tegemist nähtusega, kus autori stiil ning ülevoolavus pigem on takistavaks teema nautimisel.

Tere, Euro ehk hoogsalt kalkuleerin, kui vähe tegelt teenin....

Chupacabra "Tere Kertu" on saanud uue kuue. Swedbanki töötajate bändi Peadirektor muusikavideos "Tere, euro!" osalesid paljud eurole üleminekuga seotud töötajad ja vabatahtlikud pangast.
Tõesti, taolisel vaimukal reklaamsisul on hea eeldus viraalefekti (levib nagu viirus sõpradelt sõpradele edasi andmise teel) saavutamiseks. Olen isegi selle hea näide!

Ja üks kaarik, palun...hopp :)!

Gordon MacRae ja Shirley Jones. Oklahoma (1955)

Teretulemast 2011!

Vesinikperoksiidiselt...