Visuaalselt võluv, sümbolistlik ning kahtlemata personaalne - see on Lars von Trieri viimane film "Melancholia" (2011). Üheaegselt piinavalt võluv ja võigas korraga. Meisterlik edasi andmaks mitmesuguseid emotsioone ning kokkuvõttes tekitama vaatajas läbilõikavalt häirivat tunnet. Melanhoolia nimeline planeet, millega kokku põrkudes Maa oma lõpu leiab ning paralleelselt kulgev Justine`i lugu on suurepärane allegooria ühiskonna varjukülgedele nagu depressioon, üksindus ning surve kogu aeg ja kõiges õnnestuda. Kui põrkud suure sinise planeediga toimub emotsionaalne maailmalõpp.
Varasemast meenuvad Trieri "Dogville", "Manderlay" ning "Dancer in the dark", millest esimene mind päevadeks emotsionaalselt kõigutas. Eelnevalt nimetatud filmid võitlesid sotsiaalsete teemade rindel, veniv ja valutamajääv Melanhoolia jääb eemale sotsiaalsest õiglusest ja unistustest ning keskendub vaid hirmudele, masendusele ning neist tingitud rahutusele.
Depressioonist vaevatud Justine`i silmades on üldinimlikku ja siirast-head emotsiooni vaid sel hetkel, kui lubab hirmunud väiksele õepojale maailmalõpu varjuks roigastest võlukoopa ehitada.
Kuhu kadus armastus, headus ja kollased lilled?
Kui vahetult peale filmi vaatamist vaevas mind iiveldus ja järgmisel hommikul tabas viha, et milleks taolist filmi üldse teha ning milles üldse peitub von Trier`i geniaalsus, siis vastus on siin juba olemas. Trier on kahtlemata meisterlik kutsuma esile oma visuaalkunstiga väga võimsaid emotsioone. Iseasi milleks ja kuipalju sellist (visuaalselt-ükskõik-kui-võimast) kunsti, mis ütleb, et kõik on halvasti ja las lõppebki see maailm ära, meil vaja on?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar