pühapäev, 27. märts 2011

Stepihundi ulgumise asemel karja hüaanide kähin


Filmi "Kormoranid" kuulub andekas situatsioonikoomika, head näitlejad, ohtralt tuntud inimesi nutikalt tuunitud rollides, silmailu Elina Pähklimägi ning koomiliselt vitaalne ema Ester Pajusoo esituses. Miks siis seekord kuulsin hüaanide kisa?

Esiteks: suurepärane promo juutuubi-klippide ja Ringvaate eetris etendatud skandaali ("päris Kormoran" Raudkats& advokaat versus filmitegijad Tolk ja Maimik) näol puhusid ootused kõrgeks. Täitsin ise tühikud. Ja loomulikult mu kinovaatamise eelõhtul ETV eetris olnud dokumentaalfilm (tegelikult mockumentary) "Kogu tõde ansamblist Kormoranid", kus Eesti tuntud kultuuritegelased nagu Olav Ehala, Ivo Linna ja Jaanus Nõgisto kommenteerimas, mida Kormoranid oma muusikaga öelda tahtsid ning kuidas nad "kaotasid au ja koha kultuurifondis".

Teiseks: kogu eelnev tekitas mus tunde, et nüüd näemegi filmi Eesti rockist kogu oma glamuuris ja õuduses. Läbi intelligentse prisma, mis on põimitud meelelahutusega, kuidas kõik loomeinimeste vaevad ja põlemised kohalikku muusikaelu mõjutavad. Näiteks jutt Ruja intellektuaalsusest ja olulisusest omaaegses kultuuriruumis on kujunenud noorte rokihuviliste suus sisutuks müüdiks, mis rebinud end aina kaugemale tuumast - kaugemale tekstidest ja intellektuaal-progressiivsest rokist endast. Elab omaenda elu. Ja see oleks mitmetasandilisem aines rokikultuuri pilamiseks kui valdavalt situatsioonikoomika lahendusi kasutanud "Kormoranid".

Üks meediatarbimise põhitõdesid ütleb, et teos sünnib autori ja vaataja koostöös. Seekord olid minu kui vaataja ootused teised. Okei, igas linnas ja igas külas on nahkpükstega peer, kes siiamaani kuulab Zeppelini. Igas keilas oma santana, "kes üks kord sai pihta ühele Santana soolole". Meil on põhjust eneseirooniaks. Aga pliiis, kas saaks veidi peenekoelisemalt?

"Kormoranide" puhul oli promo suurem kui "elu ise". Loodetavasti oligi see filmitegijate viis öelda, et Maarjamaa suuruse riigi kohta maailmakaardil ning "keskmise eestlase" muusikamaitse taustal ongi Eesti Rock üks suur klišee....rohkem legendi kui rokki ennast.

Kommentaare ei ole: