Kadi Kaasik & Andres Maimik on hakkama saanud intiimse portreefilmiga Eesti kunagisest tippnäitlejast. Kära, bravuur, hoolimine, masendus, allakäik - emotsioonid ülivõrdes. Näitleja elu või Elu näitleja oma tragikoomilistes piltides külapeol, laval rokkimas, armastatut suudlemas, peolaua taga, lebamas pildituks joonult prügihunniku otsas (sel hetkel endise?) elukaaslase hoovil. Filmitegijad on suutnud pugeda Kukumäele ja tema lähedastele päris lähedale ning keerulistest teemadest kena kompositsioonilise terviku vormida. Just see lähedus on kõnealuse dokumentaalfilmi kõige suurem väärtus, mis võimaldab vaatajal kaasa loksuda emotsioonidega spektriskaala erinevalt punktidelt.Kuku ise huvitab mind sedakorda vähem. Kõik need heleda leegiga põlevad fatalistid, kes ei põle väga kiiresti läbi, jäävad oma sinusoidi tõusudel või langustel kenasti elama. Ja elavad seda elu, mida nad tahavad elada. Ma tahan teada, kust meie ühiskonnas genereeruvad Maritid. Naised, kes kannavad "Eesti kultuuriloolist vastutust" ning "kui on lemmikloom võetud, ei viska teda välja", sest "armastus ei kao köhaga". Ja kas see on keskealise naise suhtesõltuvuslik nõrkus ja hirm üksi jääda või hoopis humaanne elutarkus ja sitkus, mis lubab aastatepikkuse suhte jooksul armastuse nimel nii viiesajaseid kui verd köhida? Valetamisel, varastamisel ning Wismariskäikudel.
Seda selles filmis kaamera ei näita. Olgugi, et Kaasikul ja Maimikul on olnud kannatust filmi jaoks õnnelik lõpp ära oodata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar