Reisikirjad on ammusest ajast populaarne kirjanduse vorm. 21 sajandi reisikirjad reisivad aga lisaks kaugetele kohtadele ka inimese sisse. Petrone Print kirjastuse väljaantav "Minu ...." sari on inspireerijaks nii reisihimulistele kui inimhinge huvilistele.Justin Petrone "Minu Eesti" heidab kõrvalseisja pilgu idaeuroopa väikse rahva olemusele ja kommetele. Ene Timmuski "Minu Kanada" jälgib maailma ühe populaarseima emigreerumis-riigi elukeskkonda ning väliseestlaste toimetamisi pereinimese pilguga. Anna-Maria Penu lisab omaenda emotsioonirikastele hakkamasaamise kogemustele Hispaanias sotsioloogilist ja feministlikku perspektiivi. Maria Kupinskaja otsib ennast ja eredaid inim- ja looduselamusi Alaskal.
Kõigile autoritele on ühine teema eneseotsingud, kirjutistest aimuvad blogipostitused, päevikupidamine ning elufilosoofilised kogemused ja nägemused end ümbritsevast keskkonnast või lähikondlastest. Ave Ungro "Minu Kolumbia" haarab mind enda rüppe kirevate kirjelduste , kirglikkuse ning elujanuse hedonismivaim(u!)s(t!)usega. See raamat põletab oma tundlikkuse ning oskusega jätta lugeja mõistusele piisavalt toimimisruumi kohtades, kus tuleb vaadata sõnade ning inimeste taha!
Autor kirjeldab ajalooseiku, inimeste lugusid ning kirevaid tüüpe enda tutvus- ja sõprusringkonnast. Ta ei mõista otseselt hukka ei ühiskonda ega enda lähikonda kuuluvaid isikuid, hinnangute andmisest minnakse siin enamasti mööda. Võibolla peitub võti selles, et raamat on kirja pandud (märkmete või blogi alusel?) ajaliselt distantsilt või ongi Ungro keskendunud teadlikult mõistmisele ja nautimisele. Või hoopis on enda elukeerisele liiga raske või valus hinnanguid anda? Või hoopis midagi kolmandat?
Kiidan Ave elegantselt lihtsat ja kohati teravmeelset keelekasutust ning hästi komponeeritud jutustamisoskust. Ja julgust jagada lugu enda rahutu hinge lennust papagoi nokal ning "hea ja kurja tundmise kunstist".
"Minu Kolumbia" on raamat, mida oli väga raske vahepeal käest ära panna. Soovitan!
Kõigile autoritele on ühine teema eneseotsingud, kirjutistest aimuvad blogipostitused, päevikupidamine ning elufilosoofilised kogemused ja nägemused end ümbritsevast keskkonnast või lähikondlastest. Ave Ungro "Minu Kolumbia" haarab mind enda rüppe kirevate kirjelduste , kirglikkuse ning elujanuse hedonismivaim(u!)s(t!)usega. See raamat põletab oma tundlikkuse ning oskusega jätta lugeja mõistusele piisavalt toimimisruumi kohtades, kus tuleb vaadata sõnade ning inimeste taha!
Autor kirjeldab ajalooseiku, inimeste lugusid ning kirevaid tüüpe enda tutvus- ja sõprusringkonnast. Ta ei mõista otseselt hukka ei ühiskonda ega enda lähikonda kuuluvaid isikuid, hinnangute andmisest minnakse siin enamasti mööda. Võibolla peitub võti selles, et raamat on kirja pandud (märkmete või blogi alusel?) ajaliselt distantsilt või ongi Ungro keskendunud teadlikult mõistmisele ja nautimisele. Või hoopis on enda elukeerisele liiga raske või valus hinnanguid anda? Või hoopis midagi kolmandat?
Kiidan Ave elegantselt lihtsat ja kohati teravmeelset keelekasutust ning hästi komponeeritud jutustamisoskust. Ja julgust jagada lugu enda rahutu hinge lennust papagoi nokal ning "hea ja kurja tundmise kunstist".
"Minu Kolumbia" on raamat, mida oli väga raske vahepeal käest ära panna. Soovitan!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar