Miks viimastel kuudel nii heliline ja visuaalne, küsite ehk? Ma pole tundnud, et mul oleks olnud midagi olulist öelda või siis pole leidnud selleks parajat vormi või on mõttealge uppunud argielu soppidesse.Lugemiseks on mul mõned tunnid nädalavahetusest või siis õhtune pooltund südaööl enne uinumist. Samas olen leidnud mõned raamatud, mis sulalumest ning kommunaalmaksudest hoopis teise ilma seiklema kupatavad. Olen varasemalt ette võtnud teisigi Minu- sarja raamatuid, viimase kuu olen aga "veetnud" Ugrimugrimaal, Gruusias, Pariisis ja Londonis.
Kõige olulisem on lugu, see on mu peamine järeldus! On see siis võõra riigi (linna) või inimese enda juhtumised ja kasvamine, mis lugejatele huvi peaks pakkuma. Aga mitte vähem tähtsam osa loojutustamisest on vorm. Minu kui lugeja jaoks on palju olulisem see, et mul oleks seda lihtne ja hea lugeda, kui loojutustaja kronoloogilised sündmused, korduvad ülivõrdes uhkustamised ja epiteedid või tema elulugu. Ma tahan teada, kes on tamada, millised on Londoni parimad kõrtsid ning kuidas Pariisis järjest rohelisemaks muutub. Olenevalt jutustaja isikust ning meie uudishimu ja maailmapildilistest sarnasustest on huvitavad muidugi ka isiklikumad seigad, mis puudutavad värvikaid isiksusi, peategelaste eneseotsimisi ja leidmisi. Personaalsus ja lähedus on head võtted loo rääkimiseks, eriti kui see on aus ning liigsete ilustamata detailideta. Mul on ruumi mõelda kaasa tegelastele ning uidata nendega koos lähireisidel, loomepiinades ja pisukestes sotsiaaldraamades.
Sestap jäi Rein Siku "Minu Ugrimugri" oma minu-vendade ja minu-õdede varju. Raamatutes on väga toredaid lugusid rokkivatest vanaemadest, põnevatest hõimlastest ja hülgemaksa söömise rituaalist nganassaanidega suhtlemisel. Kõik see aga emotsionaalses "ninnu-nännu-ooo mina- ooo meie- oooo ugrilased on nii ägedad- oooo meie oleme ikka nii kõigist omapärasemad ja ägedamad" kastmes. Toimetajana oleksin ise raamatu kaks korda õhemaks kiskunud ning filtreerinud seda kastet vähemaks. Lugeja tahab ise ka mõelda ning kirjutaja eesmärk peaks olema emotsioone tekitada, mitte neid talle kurgust alla toppida!
Kellelegi kindlasti ugrimugri raamat väga meeldib, tegemist ju kultuuriliselt põneva teemaga. Minu jaoks aga on tegemist nähtusega, kus autori stiil ning ülevoolavus pigem on takistavaks teema nautimisel.
Kõige olulisem on lugu, see on mu peamine järeldus! On see siis võõra riigi (linna) või inimese enda juhtumised ja kasvamine, mis lugejatele huvi peaks pakkuma. Aga mitte vähem tähtsam osa loojutustamisest on vorm. Minu kui lugeja jaoks on palju olulisem see, et mul oleks seda lihtne ja hea lugeda, kui loojutustaja kronoloogilised sündmused, korduvad ülivõrdes uhkustamised ja epiteedid või tema elulugu. Ma tahan teada, kes on tamada, millised on Londoni parimad kõrtsid ning kuidas Pariisis järjest rohelisemaks muutub. Olenevalt jutustaja isikust ning meie uudishimu ja maailmapildilistest sarnasustest on huvitavad muidugi ka isiklikumad seigad, mis puudutavad värvikaid isiksusi, peategelaste eneseotsimisi ja leidmisi. Personaalsus ja lähedus on head võtted loo rääkimiseks, eriti kui see on aus ning liigsete ilustamata detailideta. Mul on ruumi mõelda kaasa tegelastele ning uidata nendega koos lähireisidel, loomepiinades ja pisukestes sotsiaaldraamades.
Sestap jäi Rein Siku "Minu Ugrimugri" oma minu-vendade ja minu-õdede varju. Raamatutes on väga toredaid lugusid rokkivatest vanaemadest, põnevatest hõimlastest ja hülgemaksa söömise rituaalist nganassaanidega suhtlemisel. Kõik see aga emotsionaalses "ninnu-nännu-ooo mina- ooo meie- oooo ugrilased on nii ägedad- oooo meie oleme ikka nii kõigist omapärasemad ja ägedamad" kastmes. Toimetajana oleksin ise raamatu kaks korda õhemaks kiskunud ning filtreerinud seda kastet vähemaks. Lugeja tahab ise ka mõelda ning kirjutaja eesmärk peaks olema emotsioone tekitada, mitte neid talle kurgust alla toppida!
Kellelegi kindlasti ugrimugri raamat väga meeldib, tegemist ju kultuuriliselt põneva teemaga. Minu jaoks aga on tegemist nähtusega, kus autori stiil ning ülevoolavus pigem on takistavaks teema nautimisel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar