"Devotški, takie krassiivõe....idite s`nami", kõnetavad meid Firenze pargis kaks mõõduvat Ukraina immigranti. Peale pikka koleaktsendiga purssimist ja selgitustööd, et me ei ole venelased ja ei taha nendega kaasa minna ja ei huvita, et "nad maksavad mille iganes eest, mida me soovime teha või kuhu minna", aitab väike vale - "u nas maltšiki v Rome". Ukrainlased , kes meid siiani suuresilmselt jõllitanud, kaotavad pikapeale huvi ja hajuvad seepeale vaikselt vasakule."Oiii, krassaavitsa, hotšeš.......kupii...." hakkab järjekordne tõmmu noormees, kes kiriku kõrval turistinänniga kaupleb, minuga rääkima. Kuna erinevatest venekeelsetest hüüdjatest on juba kõrini, teesklen arusaamatust ja räägin vastu englishit, pärides temapoolse vabanduse järel, miks pagana pärast ta mind venelaseks pidas? Vastus on mõnevõrra ootamatu, näo kuju ja näojoonte pärast. Okei, mu reisikaaslasel K-l on suured sinised silmad ja hele nahk, kuid mina võiksin pruunikas- rohesilmsena ja päevituna veidi juba kohalike hulka sulanduda?
x x x
On keskpäev. Kuum. Firenze kesklinnas voogab turiste muuseumide, vaatamisväärsuste ja erinevate butiikide vahet. Korraga märkan kohvikute, butiikide ja muuseumide hooneterodus silti, et palume vaikust. Hiilime rahvarohkelt ja lärmakalt tänavalt (vaid kolm sammu!) hämarasse kirikusse ning imbume vaikselt missa tagumistesse ridadesse. Jahedas kirikus, kus seinad kaunistatud kulla, maalide ja erinevate skulptuuridega, voolab kirikuõpetaja jutustamise ojavulin vaheldumisi tema sõnu aegajalt kinnitavate koguduseliikmete omaga. Vahepeal tõustakse, et laulda ja seejärel istutakse taas. Peale õpetaja kõnet ja kinnitusi hakkavad itaallased oma kõrval, ees ja taga istujatel südamlikult kätt suruma. Surutakse meilgi, ilma vähima võõristuseta.
Poetame eurod lahkudes korjanduskarpi ja süütame lähedastele mõeldes Neitsi kuju ees küünlad. Siin kulub me välimus ära - me oleme la russa`d- usklik rahvas, me võime.
Poetame eurod lahkudes korjanduskarpi ja süütame lähedastele mõeldes Neitsi kuju ees küünlad. Siin kulub me välimus ära - me oleme la russa`d- usklik rahvas, me võime.
x x x
Massimiliano saabub oma punasel 70-ndate stiilis Vespal. Ta saabub nagu tavaliselt olemusliku elegantsiga viisteist kuni kakskümmend minutit kokkulepitud ajast hiljem ja see ei häiri meid üldse. Ta vürtsikast parfüümist kumab läbi kerge sigariaroom ning päeval kantud vanamoodsa lõikega ülikonnast on õhtusesse garderoobi jäänud vaid pintsak, mis teksadele lisatuna pühapäeva-boheemliku aktsendi annab. Erinevalt kõikidest neist imalatest geelitatud juustega ebamäärases vanuses Guidodest, kes meile tänavail silmapilgutades järele ciao, bella `sid hüüdnud....eh....jääb ta meeldivalt vaoshoituks. Vähemalt esialgu.... Meid ootab kohvik, jalutuskäik pargis ja panoraam-vaade mäetipust öisele Roomale. Let`s go!
2 kommentaari:
ilusad kirjeldused, aga ta nimi oli Massimiliano?? vao:) Irks
Ülejäänud 2/3 sellest postist on aga sulatõsi. Massimiliano, kui aus olla, on täiesti väljamõeldud karakter. Kombinatsioon erinevatest itaalia tüüpidest, keda siin-seal kohtasime. Eks me reisikaaslasega unistasime järjekordsetest õlistest Guidodest möödudes oma "Massimilianost" ja nii me ta välja mõtlesimegi. Aga reaalelu on siia ka kergelt sisse põimitud. Ja reaalsus oli ka väga tore.
Kõige olulisem muidugi Massimiliano juures on punane Vespa :D!
Postita kommentaar