Kas nüüdisajal naised ka bluusi laulda oskavad?

Jah, mõni oskab. Minimalistliku stiiliga, kuid nüansirikka jazzlauljatari Melody Gardot`i esimeselt albumilt (2006) niimoodi täitsa paistab. Neiu on ka ise oma laulude autor.
Nagu elus, vahelduvad siin selles postituses bluusid ja rõõmud. Ehk kui teine läbi saab, siis tuleb algusest peale hakata :).

Guugel aitab ehk vaese naise Elizabeth Gilbert....

Käes on pimedad sügisõhtud (talv hakkab homme) ning see on parim aeg milleks? Õige - lugemiseks, lugemiseks ja lugemiseks. Ja loomulikult ei jää olemata lambiparalleelid. Seekord siis välismaiste ja kodumaiste naiskirjanike sulest.

"Kui sa vabastad oma peas kogu selle pinna, mida praegu täidab kinnisidee /.../, jääb järele tühi koht, vaba plats, ukseava millegi sisselaskmiseks. Ja mis sa arvad, kuidas universum kasutab tekkinud ukseava? Miski tuleb sealtkaudu pahinal asemele - Jumal pääseb sisse-, et täita sind suurema armastusega, kui sa kunagi oleksid osanud loota"
"Söö, palveta, armasta". Elizabeth Gilbert; lk 176

Kui puudub toimetaja, kes aasta Balil kinni maksab ning nii paljugi ei ole, et võiks alustada söömisega Itaalias, käib aga Eesti kirjaneitsite filusuufia kah.

"See on üks kiheluse maandamise vorme - trüki guuglisse, mis sul hinge peal on, ning maailm vastab."
"Meestest, lihtsalt". Dagmar Lamp ja Epp Petrone; lk 143

Hispaania kassafilm- vangide inimõiguste teema hollivuudilikus kastmes.

Daniel Monzoni "Kong 211" on oma süzeeliselt ülesehituselt klassikaline hollivuudikas- good turn out to be bad and the other way around. Hea poiss Juan läheb "pahade" poole üle, sest tegelikult head ei olegi head.
Vanglaolustik on realistlik, rezii ja lavastus on meisterlikud ja lisades muusika on kogu aeg põnevus üleval. Vot. Aga kokkuvõttes kui pärast süzeele mõtled, siis tundub selline keskpärane vestern või indiaanlased-versus-valge-mees lugu. Kõige suurem kurikael on südames hea ja hooliv tegelane ning aus vangivalvur viiakse "heade" julmuse poolt viimase piirini ning temast saab mõrvar ja vangide tingimuste eest seisja. Keskmisest USA-s toodetud peavoolufilmist eristab hispaanlase tehtut vaid see, et lõpp ei ole õnnelik ning peakangelane ise hukkub. Samas on seda võtetki viimasel ajal päris palju kasutatud.

Kuigi vanglamässu draama pakub palju sotsiaalseid piirsituatsioone on peamised tegelased valdavalt üheplaanilised. Võib öelda, et filmi jooksul areneb vaid üks peategelastest Juan. Samas me ei tea tema taustast enamat kui tegemist on küllaltki haritud ja intelligentse mehega, kes peatselt isaks saamas. Aluspükste juhusliku puudumise tõttu Trussikuteks ristitud Juan tõestab end taktikalise mängijana ja julge bluffijana ning õnn on peaaegu lõpuni tema poolel. Ta peab mõtlema ning kiiresti kohanema ning avastab end tegemast asju, milleks polnud enda arvates võimeline. Naiivsevõitu vangide liider Malamadre jääb esialgse tema antagonistina kahvatuks (ta on liiga hea inimene), samuti ei avata meile valvurite ülemuse Utrilla julmuse põhjust ning oskamatu läbirääkija Almansa kahtluseid Juani ohvriks toomisel vanglamässu maha surumisel. Filmi tutvustus wikipedias ütleb, et Kong 211 baseerub samanimelisel raamatul sõprusest, lojaalsusest ja vaprusest vanglamässu ajal. Mis siis juhtus, dimensioonid läksid stsenaariumi kirjutamisel kaotsi? Sorry, aga liiga must-valge on see hispaania vms vanglasüsteemi kriitika.

Miks on "Kong 2011" PÖFFI-film?
- kus seda Euroopas tehtud kino muidu ikka väga näeb? Tallinnas on Sõprus kaugel ning Ateenas kino hetkel kiratseb.
- täiesti hispaaniakeelne ning ka lõunamaisele temperamendile vastava tempoga...
- aga miks veel?

Uus põlvkond on alati teistest erilisem!

Filmiklipp "We All Want to Be Young" on lühikokkuvõte mitmetest viimase viie aasta jooksul Brasiilia uuringufirma BOX1824 läbiviidud uuringutest. Käitumisteaduste ja tarbijauuringute trendide lühikokkuvõte illustreerituna hea infograafika ja populaarkultuuri parimate paladega on üks viimase aja paeluvamaid tervikuid. Enjoy!

We All Want to Be Young from box1824 on Vimeo.

Sweet Jane

Täna sajab esimest korda väljas korralikult lund sel sügisel. Ja see lugu sobib sellesse meeleolusse suurepäraselt. Meenutusi aastast 1989.

Oodates kevadet: Randalu ja Epliku Kooskõla Tartus

Juba sellest hetkest, kui ma Vabariigi aastapäeva kontserdil teleri ees lugu "Nähtamatus" kuuldes minutiteks liikumatuks tardusin, olen ma tahtnud jõuda Vaiko Epliku ja Kristjan Randalu kontserdile. Kevadel oli KUMU kontsert välja müüdud ning seega alles nüüdses novembris jõudsin kohale.

Mis saab siis kui kohtuvad kontsertpianist ning kõikide teismeliste libahuntide ja kooljate libarebaste kaitsepühakust (eksperimentaal)muusiku hääl ja viisid? Pop, jazz, improvisatsioon ja geniaalsed meloodiad sulavad huvitavaks kooskõlaks. Kui sellele liita veel TÜ aula valge klaveri ning aulalühtrite pidulikkus ning Epliku kergelt kohmetu kodusus publikuga suhtlemisel, toimub midagi väga eripärast ja eksklusiivset. Randalu seaded ning klaverisoolid annavad popmeloodiatele läikivama lihvi ning rõhutavad tahke, mis neis varem pigem varjus olnud.

Ei tasu alahinnata Eplikut ka sõnasepana. Eliidi esimeselt plaadilt pärit esitamisele tulnud "Taevad" ning Neljandalt küpsed "Nähtamatus", "Sinu Jälg" ja "Kevadeootus" on värskendavalt ilusad oma lihtsuses, südamlikkuses ning Epliku esitluslaadi sisendusjõulisuses. Mida aulakontserdile vaid võiks ette heita on see, et oli hetki, kus värsid ja Randalu klaveri ning Epliku kitarri saatemeloodia jäid liigse "keemiakombinaadiga" heliefektitsemise varju.

Artist on alati alasti, vähemalt kas publikule näiliselt või siis nii palju kui ta ise tahab publiku ees alasti olla. Vaiko Eplik oli Tartu kontserdil enim avali kui varem, kuid siiski kajab Eestis ilma teinud solisti ja helilooja kohmetust pedaalinäppimisest kohati seesama kooljas libarebane, kes öises Rapla linnas amokki jooksis. Vaikselt ja heleda varjuna, aga ta on seal nüüdseks enesekindlama noore küpse mehe sees olemas. Keegi (eriti kunagised teismelised libahundid,) ei pane pahaks, sest ilma selleta ei oleks meil taolist lüürikat ja muusikat.

Värvid köögis

Grammy nominatsiooni väärt video

Hea moodus oma muusikat levitada on teha sellele geniaalne video ja (sotsiaal)meedias viiruse kombel see levima hakkabki :). Oren Lavie on hästi hakkama saanud- 2010 esitati video Grammy auhinnale!



Ja reklaam küll, aga detaile kogu selle nutika ja armsa loo tegemisest.

Kõige ilusama kujundusega leht on...?

Murakaleht rabas. Taustajõud ei jää ka sugugi alla :).

"Lõputa lookleval teel". Paavo Kangur Urmas Alendrist

Elulooraamatud on jätkuvalt popid ning Eesti väidetavalt mõjukaim rokkansambel ja selle solist pakub ainest seekord isiklikumal tasandil kui kunagi varem. Endise Kroonika ajakirjanik Paavo Kanguri Urmas Alendri lähedaste ja kaas-muusikute intervjuude põhjal kokku pandud raamat lisab muusiku pühaku-staatusele uusi dimensioone. Ruja muusikud laiema avalikkuse ees pedestaalile tõstnud Sauteri "Roostevaba raamatu"(1999) tekstide abil räägivad Kanguri raamatus need, kes uues raamatus sõna võtta ei soovinud - Rannap ja Kappel näiteks. Vaikivad hea sõber Tiit Haagma ja kasupoeg ning tütargi on napisõnaline.

Raamatu esimeses pooles valdasid mind vastakad emotsioonid ning võis ka öelda, et uudishimu esialgu tappis kassi. Raamatus avaneb keeruline isiksus- lõbus, tundlik intelligentne. Samas mõned personaalsed luuleread ja kirjad ning liigne eraeluline inetu must pesu sektsioonis naistelembus raputasid mu olemasolevat idealiseeritud kuvandit kergelt melanhoolsest poeedist.

Jah, selleks, et emotsionaalselt võimsalt laetud tekste kirjutada ja usutavalt laulda, peab neid läbi elama ja tunnetama. Minu ööratu respekt mehe vastu, kes suudab laulda nii Üdi sõnadele roostevaba eestikeelset rokki, kui enese tundelis-lüürilisi palu veenvalt ja liigutavalt. Ja kes defitsiidiaegsetel 80ndatel õmbleb endale ja naisele teksapüksid ning lastele kombinesoonid või kes Garšneki(?) mälestuste kohaselt ei saatnud kedagi otse "p...e", vaid kostis intelligentse inimesena häirijale elegantselt "mürk olete" :). Aga....selle andekuse ja karismaatilisusega on kaasas palju petmist ja muid valusaid emotsioone (keevalisus, enesetapukatsed, kõrvalehüpped jne). Naised andsid andeks ning osaliselt tänu nende armastanud naiste meenutustele raamat ka kokku on saanud. Kangur ütleb tagakaanel, et raamat on armastusest ja rokist. Ju siis nii on. Aga mina ei ole kindel, et mulle meeldib, et Alendrist tehakse ühtlasi keerulise isiksuse avamise egiidi all kroonika-staar.

Raamatu lisand-väärtuseks on muidugi lõigud Ruja päevikust ning suurepäraseid näiteid leiab siitki, kuidas sündmused ajas ning erinevate inimeste nägemuses muutuvad. Kellele on pühendatud "Sõbra käsi" või "Rahu"? Kes õmbles Alendri teksatagumikule 1988 a Tartu muusikapäevadeks sirbi ja vasara? Kas teate, et boheemliku väljanägemisega Urmas Alender oli tegelikult suur korraarmastaja?

Kokkuvõttes: oli huvitav ja veidi valuski. Annan andeks kui armastav naine kunagi. Nagu ütleb "Parandamatu" Üdi sõnadele : "Me selles laulus ei tee parandust".

Galaktan

On sobiv nii teaduse taustaks kui siis ka ilma teaduseta suurepärane.

Elu

Tulin.
Nägin.
Naersin.
Elu.

Matsalu loodusfilmide festival (ehk Särtsu baari Lihulas me ei jõudnud!)

Matsalu loodusfilmide festival toimub juba alates aastast 2003. Kahjuks jõudsin sel aastal esmakordselt Lihulasse loodusfilme vaatama, kahjatsen omaette. Lisaks filmiprogrammile Lihulas ja Haapsalus olid Lihula kultuurimajas ja mõisas ka foto- ja kunstinäituseid- loomulikult loodusest. Filmiprogrammis ei puudunud looduse, looduse ja inimese suhteid käsitlevatest filmidest ka linateoseid, mis käsitlesid põlisrahvaste õiguseid ning elu. Kuulub viimanegi ju inimese ja looduse kooskõla alla.

Peaaegu kõiki loodusfilme ühendab uudishimu kõige elava eluolu ja ilu vastu. Kas hamstriurus sajab ka, kui väljas vihma sajab? Mis juhtub, kui uimastada puutetundlikku mimoosi või kuidas tomatil kasvav parasiittaim teab mullast võrsudes tomatit üles otsida? Laupäevases kavas linastunud Ian Hafti film "Viljapõllu salaelu" (Poppy`s Promise, 2009) või "Intelligentsed taimed" võiksid olla kohustuslikud osad kooliprogrammis või prime- time eetrikandidaadid Rahvusringhäälingu eetrisse. Põllul elavate loomade- taimede olemiste- tegemiste aastaring on üles võetud ning omavahel põimuvaks narratiiviks sõlmitud nii osavalt, et aeg tundus justkui lendavat ning ei pannud tähelegi, kui juba film otsakorral. Nagu vaikselt ja salaja torkab see film Sulle floora ja fauna askeldamiste vahele ajukäärdudesse veendumust mahepõllumajanduse vajalikkusest, et säilitada elurikkust. Taimede füsioloogiast kõnelev "Intelligent Plants" seevastu kandideerib üheks parimaks teoseks teaduse populariseerimise alal. Infot edastatakse pildikeeles tempokalt ning väga põnevalt.

Festivalil esilinastunud Vassili Sarana "Retk Leena lättele" oli üks suuremaid elamusi koos eelmainitutega. Mu sisse voolab selline müstiline rahu, sama rahulik ning tasakaalukas kui filmi taustaks kõnelev Riho Västriku hääl. Ja tahaks rännata koos filmitegijate ning tunguusi verd teejuhiga mööda taiga sügavaid ja metsikuid puumassiive. Karge Siberi kaunite loodusvaadete
romantilisus ning rännumeeste retke ja kohtumisi omatahtsi toimetavate loomadega siduv narratiiv on meistlikult sõlmitud ning üles võetud.

Amatöörfilme ma aga ühte blokki proffide esilinastustega ei paneks, nagu see juhtus Vesilinnu toodetud filmi esilinastuse ning Pärnumaa perearsti filmitud haigrutega, sest kontrast on liiga suur. Kuigi haigrukolooniast oli saadud suurepäraseid kaadreid, ei anna amatöörteos siiski kuidagi oma venivuse ja referaatliku taustatekstiga filmi mõõtu välja.
Mõnus oli. Järgmine aasta jälle!

Kuidas ma sakslast armastasin...

Pilt: www.linnateater.ee

Tegelikult tegi seda ikkagi Tammsaare...ehk siis tema loodud üliõpilase tegelaskuju. Mina käisin vaatamas Draama festivali raames Linnateatri etendust "Ma armastasin sakslast" (aitäh, Uku!). Nähtud tükis olid osades Ursula Ratassepp, Tõnn Lamp ja Kalju Orro. Lavastajaks Elmo Nüganen.

Napimaist napim lavakujundus lubas peensusteni keskenduda tegelaste omavahelisele interaktsioonile. Olgem ausad, Tammsaare puhul ongi tõenäoliselt tarvilik lavastus, kus keskmes ja olulisim oleks tekst. Seega paar tooli, korra laval käiv kohver ning rohkem polegi tarvis, et anda edasi lihtne kuid traagiline ühe armastuse (psühholoogiline!) anatoomia ja ajastu vaim.

Ursula Ratassepa baltisaksa tüdruku aktsent oli väga usutav ning tema tundub mu meelest enam sobivat sellesse rolli kui ta duubel Külli Teetamm (kuigi just teda Linnateatri näitlejad parima naisnäitleja kolleegipreemiaga esile tõid). Kuigi ma pole teda selles rollis näinud, ei kujuta alati habrast Teetamme Erikana ette. Tõnn Lamp kiirelt vaimustuva tudengipoisi rollis pakkus nüansirohkeid emotsioone ja miimikat (ja kõik pikad sirged mehed võiks tänapäeval kohustuslikus korras mantlit kanda!!) Mida Linnateatri kohta öelda- paigas lavastus, harmoneeruv muusikaline kujundus ning tugevad näitlejatööd. Ja minul klomp kurgus ja pisarad nirisemas etenduse lõpus. Mis on tavaliselt hea ja kordaläinud etenduse tunnus!

Tammsaare "Ma armastasin sakslast" 30-ndad oleks tänapäeval ekstreemumite- ekstreemum, kus kuudepikkuse kurameerimise ning abiellumisplaanidega ei jõuta isegi suudluseni, kuid samas käivad suured tunded üle pea. Samas tulevad selle taustal eriti esile tänapäeva suhete kiired algused ning kiired läbipõlemised, kus ilma, et oletaks jõudnud kaaslast tundmagi õppida on juba tee üksteise sängidesse leitud ning laiali mindudki. Aeg kui defitsiitväärtus omandab suhete kontekstis võika konteksti. Ühiskonnakriitik minus pärib, et mille jaoks meil siis üldse aega ning enese- ja teiste teadvust on?

Draama festivali südaöise etenduse "Peavahetus" jaoks mind enam ei jätkunud ja ausalt öelda, selle absurdi ma ka ei hoomanud. Minu pea oli I vaatuse ajal peamiselt silmad kinni sõbra õlal ning teise vaatuse ajal kodus padjal. Hea vähemalt, et veidi lauldi. Igavam etendus ever oli vaid MTÜ R.A.A.A.M näidend "Under". Au see mulle ei tee, aga nüüd olen kaks korda peale I vaatust teatrist lahkunud. Aga aeg on defitsiitväärtus ja sel hetkel tundus uni rohkem väärt kraam olema :).

sametiselt esmaspäevaöösse

Todd Haynes tegi kunagi väga hea filmi Velvet Goldmine. Alljärgnev lugu pärineb selle fantastiliselt heliribalt. Kuulake trumme ja torusid taustal!

Tänapäeva reisikirjad: Kolumbia - armastuse ja vihkamise suhe

Reisikirjad on ammusest ajast populaarne kirjanduse vorm. 21 sajandi reisikirjad reisivad aga lisaks kaugetele kohtadele ka inimese sisse. Petrone Print kirjastuse väljaantav "Minu ...." sari on inspireerijaks nii reisihimulistele kui inimhinge huvilistele.

Justin Petrone "Minu Eesti" heidab kõrvalseisja pilgu idaeuroopa väikse rahva olemusele ja kommetele. Ene Timmuski "Minu Kanada" jälgib maailma ühe populaarseima emigreerumis-riigi elukeskkonda ning väliseestlaste toimetamisi pereinimese pilguga. Anna-Maria Penu lisab omaenda emotsioonirikastele hakkamasaamise kogemustele Hispaanias sotsioloogilist ja feministlikku perspektiivi. Maria Kupinskaja otsib ennast ja eredaid inim- ja looduselamusi Alaskal.

Kõigile autoritele on ühine teema eneseotsingud, kirjutistest aimuvad blogipostitused, päevikupidamine ning elufilosoofilised kogemused ja nägemused end ümbritsevast keskkonnast või lähikondlastest. Ave Ungro "Minu Kolumbia" haarab mind enda rüppe kirevate kirjelduste , kirglikkuse ning elujanuse hedonismivaim(u!)s(t!)usega. See raamat põletab oma tundlikkuse ning oskusega jätta lugeja mõistusele piisavalt toimimisruumi kohtades, kus tuleb vaadata sõnade ning inimeste taha!
Autor kirjeldab ajalooseiku, inimeste lugusid ning kirevaid tüüpe enda tutvus- ja sõprusringkonnast. Ta ei mõista otseselt hukka ei ühiskonda ega enda lähikonda kuuluvaid isikuid, hinnangute andmisest minnakse siin enamasti mööda. Võibolla peitub võti selles, et raamat on kirja pandud (märkmete või blogi alusel?) ajaliselt distantsilt või ongi Ungro keskendunud teadlikult mõistmisele ja nautimisele. Või hoopis on enda elukeerisele liiga raske või valus hinnanguid anda? Või hoopis midagi kolmandat?
Kiidan Ave elegantselt lihtsat ja kohati teravmeelset keelekasutust ning hästi komponeeritud jutustamisoskust. Ja julgust jagada lugu enda rahutu hinge lennust papagoi nokal ning "hea ja kurja tundmise kunstist".
"Minu Kolumbia" on raamat, mida oli väga raske vahepeal käest ära panna. Soovitan!

Seenele, auuuu- auuuu!

"There are two things you have to keep in mind about chanterelles! First they like to play hide and seek and second they love to spend time with their familys". Nii mõtlesin pühapäeval sambla pääl ja võsavahel oma seenefännist Kanada sõbra J peale, kuidas ma teda instrueeriksin kukekaid leidma ja koguma. Kanadas kahjuks taolisi asju ei harrastata ning Jean Talon`i turul müügil olnud kukeseened olid 9 päevaga Euroopast imporditud ning nägid välja sellised, et mina neist enam toitu ei teeks.

Peale pisukest kaheõhtust tundidepikkust tegelemist on nädalavahetuse vereta jahi tipp-tulemused näha juuresolevalt pildilt. Paremale jääb külmkapp, mis sisaldab puravikupraadi ning sügavkülmas võiga praetud kukeseeni ning fotost vasakul vedeleb köögilaual kauss praetud kukekatega. Nämm!

Naerata! Sa oled imeline!

360 kraadi ühislaulmist Helsinkis

Päris võimas on seista staadionil ligi 50 000 teise inimesega ning loksuda ühes muusikarütmis. Kuigi iga ühe peas liiguvad erinevad mõtted ja taustalood, laulame me ometi kaasa ühtedele ja samadele sõnadele.

U2 sidus sujuvalt oma Soomes viibimise looga seitsmest vennast ning esitas kahe tunni jooksul nii uuemaid kui vanemaid lugusid. Viimaseid mulle tundub küll enamuses, sest praktiliselt kõik nende hitid ka lavalaudadelt maha tulid ( jäi puudu vist vaid Everlasting Love). Taolistel suurtel kontserditel vähe käinuna, avaldas lava ning 360 kraadi raadiuses jälgitav ekraan, mulle päris palju muljet.

Eesti keelt oli kuulda päris palju, kohapeal müüdi tuurinänni ja snäkke, ning soomlased rahuliku rahvana, voolasid olümpiastaadionilt rahulikult ja sujuvalt ilma erilise kärata laiali. Elamusi ruineeris vaid vahepeal tibutav ning kontserdi lõppedes tagasiteed laeva saatnud tugenev vihm, mille tulemusena ma, poolhaige nagu ma olin, ebameeldivalt märjaks sain.

Suurtele kontserditele siirdujatele esitaks soovituse varustada end sularaha ja toiduga enne kontserdialale liiga lähedal jõudmist, vastasel juhul tuleb veeta veetlevalt aega päris pikkades järjekordades.

Kui U2 muusikast endast rääkida, siis tsiteeriksin ma hea meelega kultuurikriitik Tõnis Kahu: "Ma arvan, et muusikast kõneledes võiksime me kõik müstifitseerida, liialdada, kasvõi moonutada. Sest küsimus pole selles, milline muusika on "hea". Hoopis see on oluline, mida ta meie kui inimeste kohta ütleb, kuidas ta haiget teeb, valu leevendab, hellitab ja ärritab. Muusika on midagi enamat kui tema helid ise- midagi sellist tahan ma öelda". "Viis + sõnad. 40 Eesti parimat poplugu, isiklik", lk 12 Eesti Ekspressi kirjastus 2006.

Ma arvan, et ma ei liialda, kui üks tänapäeva kõnelevamaid ja kuulajate elukogemusega haakunumaid lugusid on järgnev. Bono ütles Helsinkis seda sisse juhatades, kui rahvas juba Egde kitarrikõlade peale äratundvalt hõikles, et now people, you can sing your heart out. Ja publik loomulikult seda ka tegi. 50 000 inimese ühislaulmine pani (ka seekord?) Bono päikseprillinurgast heldimispisaraid pühkima. Lugu ise oma lihtsakoelise videoga on vastu pidanud juba 23 aastat. 1987 aasta albumilt The Joshua Tree.
Kes meist poleks otsija?

Pudelikaela John- põhja süda, lõuna hing.

Foto: http://press.virufolk.ee/main.php?g2_itemId=11590

Käsmu väikene kabel oli laupäeval juba varakult enne kuute, mil algas kontsert, inimesi täis. Istuti põrandal ning kiigati sisse akendest, julgemad istusid akendel. Viru folk pakkus seda osa folkmuusikast, mida loetakse Põhja- Ameerika mandrilt pärinevaks. Rootslane Johan Eliasson ehk Bottleneck John hoidis publikut üle tunni spirituaallike bluusilugude kütkeis.

"Don`t be afraid to play less, to work with your voice and with the silence between the notes...A lotta nothing is still nothing. A little something....now THAT`s something". Niimoodi kirjutab Bottleneck oma kodulehel ning niimoodi tema esitatud muusika ka kõlab- küpselt, ning tervikliku interpretatsioonina. On aega hingata ja aega kuulata. Bottleneck Johnile kuulub ka üks sügavamaid ja dünaamilisemaid bluusivokaale, mida olen kuulnud ning temast õhkub lihtsust ja sõbralikku enesekindlust. Mees, kes teab, mida ta teeb. Ta on tulnud siia meile tutvustama bluusi. Resonaatorkitarril, jalaga rütmi lüües ning esitades peamiselt 20- 30 juba "klassikaks saanud" tegelaste (Son House, Blind Willie Johnson, Robert Johnson) deltabluusi ning gospelit. Ja me tahame kuulata hiirvaikselt tolleaegsete mustade babtistipreestrite lauludesse kätketud elutunnetust selle suure ja rahuliku rootslase esituses!
Siin videos küll duona, kuid ka sooloesinejana täidab Bottleneck ruumi ja publiku südamed. Viru folgi üks teravaimaid elamusi!

Mõnikord...

Mõnikord lihtsalt on selline tunne, et lähed mööda tänavat suu kõrvuni peas ja varrukad täis vallatusi ja lihtsalt tunned end paganama hästi. Mingit väga erilist põhjust ei ole, aga võiks laulda, tantsida või itsitada või siis kõike samaaegselt teha :).
See on just täpselt selline hoogne lugu, mis taolistel hetkedel minu peas laulma hakkab. Kaver ansambli The Beatles loost (filmist Across the universe).

Graffiti suurlinnas

Milline on graffity Kanada jazzipealinnas Montrealis (minu silmade jaoks vähemalt) seda võite avastada alljärgnevatelt fotodelt. Linnaruumi kaunistamiseks oli kunstnikele päris tihedalt võimalusi loodud, pildikesi seinal hakkas silma kesklinnas mitmeid.

Trepp.

Maja nagu nägu või nägu nagu maja?

Kui sõbralikud võõrad tahavad pildile tulla, siis miks mitte?

James Brown meets Jimi Hendrix.

Inimkaubandus Viljandi folgil

foto Kristo Nurmis, melu.ee

Tüdruk läks metsa kõndima, linnupesi otsima. Vaatas tema põõsasse, leidis poisi põõsast. Pealmine külg oli päevitanud, alumine külg oli hallitanud. Viis poisi Emajõele, küüris teda luuaga ja kuivatas tema kotiga. Viis tema Tartu laadale. Vahetas valge varsaga ja vana ruunaga. Varss oli ilma sabata ja ruun ühe silmata. Nüüd te poisid näete, kui odavad te olete.

Selle lustaka loo jutustas Viljandi folgil laulus Sandra Sillamaa Paabeli kontserdil. Lugu pärinevat Sandra 83-aastaselt vanaemalt, kes olla ka kontserdil viibinud.
"Paljud poisid muidugi ei ole...", ütles Sandra laulu lõpus leevenduseks :).

bellamori vines...

Nostalgiline. Nagu oleks jälle olnud 17. Muide, tegelikult ma ei suitseta. Üldse.

Viis: Ramo Teder aka Pastacas. Sõnad: Valner Valme.

Killud Põrgupõhja uuest vanapaganast

Emajõe suveteatri etenduse "Põrgupõhja uus vanapagan" semiootika - kirikus (õigemini selle varemetes) on põld! Seda puhastatakse, küntakse, haridakse, tegelased kõnnivad vastavalt oma loomusele kas vagude vahel või peal.

Uusberg on stoilis- naiivne Vanapagan, kes ületab oma usuga kõik (peaaegu usumehedki). Sandra Ükskülalt mitmekülgne super-roll pagana maise naisena, dimensioone jätkub kohmaka plika ning sureva ema vahesele ajalegi ohtralt. Sügavaim suveteater senini. Sobib kenasti Tartusse :).

Dialoog vaheajal kohvikusabas. M1: mida Sa tahad (viidates kohvile või mahlale)? M2: (ohates) Õndsaks saada...

Nii nagu usud, nii on.

Neutron star collision

Ma olen täna seda lugu nii palju kuulanud....et noh...oeh....kontekstiväliselt...on see siin nüüd ka. Ja Twilight`i fänn ma ka ei ole. Kuulake muusikat lihtsalt!
Muse on võimas igatahes. Ühendab omavahel staadioniroki, kaunid meloodiad ja tänapäevaliku tantsubiidi jäädes sealjuures meeldivalt emotsionaalseks. Võimsam veel muidugi laivis!!!

Positivus 2010 - lõunanaabrite festivali avastamas

Ei ole midagi paremat kui energiline progerokk päikselisel muusikafestivalil. Isegi siis kui jõuad nimetatud kontserdile vaid viimaseks 10ks minutiks, sest eelmise öö uni on mahtunud 2 tunni sisse, kuna ülilärmakad naabrid telklaabris on öö otsa jõuranud ning vahepeal oli tarvis end telgis horisontaalolekuga kosutada. Iirlaste ASIWYFA-t oli mõnus nii kuulata kui vaadata.

Positivus üllatas meeldivalt erinevate lavade ja stiilide rohkusega- igaüks leiab oma kuuelt eri suurusega lavalt ja telgist. Ka erinevate toitude valikuvõimalus ja venüü (festivaliala hoomatav suurus, rand ja männid) kuulub sektsiooni positiivne. Millest tundsin kõige rohkem puudust - kakskeelne info nii bändide kui toimuvate muude atraktsioonide kohta (miks on keset festivaliala hiigelsuur kurk?) ja quiet- campist (kui Roskildes on, siis miks lätlastel pole?). Teine festivalipäev, õigemini selle esimene pool, läks suhteliselt p….e, sest alguses oli jaksu vaid erinevatelt lavadelt kostvas kakofoonias männi all lebamiseks. Usun siiski, et enamus inimesi käib muusikafestivalidel selleks, et nautida muusikat ja õhkkonda, mitte niisama telklaagris juua.

Esimesest päevast suurimad elamused olid Happy Mondays ja UNKLE live! Teisel päeval brittide Leisure Society tuletas meelde Viljandi Pärimusmuusika Festivali, klassikaline rokk-koosseis+ keelpillide sektsioon- seda kuulaks veel. Ja Läti „Dahling“ S.P.B oma ülienergilise lokkisjuukselise solistiga, meeldejäävate meloodiate ning kergelt soulilik alternatiivrokk- nauditav! Distantsilt läbi väsimuse mäletan veel maagilist koosseisu The Miserable Rich, kelle solisti hääl imemagusalt mu uniseid kõrvu paitas.

Peaesinejate Scissor Sisters`i rokkiv energilisus ja Muse`i mastaapne muusika, valgusšou ja esinemine panid festivalile väärika punkti. Pole kumbagi kollektiivi liiga palju varem kuulnud, aga elamused olid mõlemad kontserdid.

Line- up`i pärast lätlased igatahes põdema ei pea!

Kuidas lapsi kasvatada head muusikat kuulama?

Kanadalased teavad - tuleb juba varakult alustada! Montreali Jazzfestivali kahe nadala jooksul toimus iga paev eraldi kontsert-etendus louna ajal spetsiaalselt moeldud lastele. Band, klassiruum koos opetaja ja nelja lustliku opilasega ning tuntud jazzilood vahvas ja tempokas esituses. Lapsigi saalist haarati kaasa laulma ning lavale kysimustele vastama. Vahepeal saabus "lennukiga" festivali maskott- suur sinine kass ning lavalise liikumisega ei koonerdatud. Lapsed ja lapsevanemadki kaifisid. Mina ka!

Yks asi mulle yldse ei meeldinud. Olgugi, et tegemist rahvusvahelise festivaliga, toimusid koik artistide sissejuhatused prantsuse keeles. Ingliskeelselt sai mahaoeldud vaid, et arge tehke pilte ja lylitage telefonid valja. Ka enamik kohalikke artiste konelesid publikuga vaid prantsuse keeles. Quebeclased tehke palun oma rahvusvaheline festival rahvusvahelisemaks.

Marineeritud karikakrapungad, hiigelsuured kantaluupid ja Quebeci provintsi kirsid

Kui teil kunagi peaks tekkima kysimus, kust saada marineeritud sonajalgu, siis mina tean. Montreali Jean Talon" i turult nimelt. Sealt ma nad ostsin, seenemyyjalt, kes koikvoimalikke delikatesshorgutisi ning erinevaid seeni myys ning vaga sobralikult mulle koike maitsta pakkus. Kukeseeni siin ei kasva, need imporditakse Euroopast ja kui aus olla siis nagid need ikka vaga nassid valja. Aga Shitake seened ning 4-5 erinevaid sorti kybaratega tegelasi (mille nimesid ma ei maleta)- aga palun, varsked kui kurgikesed! Voi akki soovid hoopis, et Su salatis asendaksid kappareid marineeritud karikakrapungad? Saab.

Oeldakse, et turg on mingil maaral yhiskonna peegel. Montreali turg kinnitab seda- turg on kena, puhas, rikkalik ja hoolitsetud. Samas kui meil on turul kaimine veel ehk veidi odavam kui poes, siis siinne turg tundub olevat pigem neile, kes hindavad vaga varskeid asju ning saavad neid ka endale lubada. Supermarketid pakuvad soodsamaid hindasid aga varskusastme suhtes peab veidi jargi andma.
2,5 nadalat tagasi siia saabudes oli yks elamusi see, et puu- ja juurviljadel on enam maitset. Mango maitseb magusamalt ning avokaado lausa sulab suus. Lettidel on lopsakad salatid, gigantsed kantaluupid ning mahlased marjad (GMO-sid muide kohustust margistada ei ole ei poes ega ka turul). USA suured pollud ja kasvandused on lahedal. Samas allpoololevad salatid on just kohalikud. Bonjour madame et monsieur!

ponevat jatsu tahad kuulata?

Rhodes Trip Avec Tomisheep

Nagu varem mainitud on Montreal paras pajaroog erinevate kultuuriliste juurtega inimestest. Eelmisel nadalal oli yks monusamaid elamusi ungari, kuuba ja kanada muusikute ponev projekt. Loomulikult ei saanud ilma "ex- communist" naljadeta, siinsete inimeste jaoks on see ilmselge eksootika ning isegi naljakas aga samas ei saa neidki syydistada sellest, et kultuuriliste symbolite tahendused ajas ja ruumis on erinevad. Monikord tundub mulle, et eneseteostus on kaasaegses laane yhiskonnas olulisem kui rahvuslik paritolu ning rahvuslus. Sellel teemal voiks muidugi pikemaltki filosofeerida, aga loppude lopuks oleme me koik Inimesed ning vaga paljud tunded ja eluetapid on kultuurideylesed.

Moned minu head elamused Montreali Jazzilt:

Rhodes Trip Avec Tomisheep (Ungari, Kanada, Kuuba)

Nomo (USA). Ohtralt torusid ja tshilli ja gruuvi.

Souliline John Nemeth (USA). Mees, kes on vaga palju Junior Wellsi kuulanud ja suudab oma haalematerjali ning suupillioskusega ka teda adekvaatselt kaverdada.

Ja ei saa me labi kantrita-sektsioon. Kantri segatud bluusi ja gruuviga:
Cow- bop

Ohtusook kahele.

Kannatlikkus viib sihile! Southern flying squirrel (Glaucomys volans). Lyndhurst, Ontario in Canada.

Pre party!

Triibulised.

Dinner for two.

Brasiilia või Holland?

Minu võõrustajate elukoht asub Montreali ladina linnaosa piiril. Tegin juuresoleva pildi vist veel siis kui Brasiilia eduseisus oli, igatahes lärmi oli kuulda mitme kvartali ulatuses. Tänu kanadalaste euroopa juurtele ja turistidele elatakse ka siin jalgpalli MM-le kaasa.

Diego "el Cigala" ehk kuidas ma Theatre Nouveau Monde saalis ohjeldamatult nutsin

Tegelikult kui ausalt koik ara raakida, siis poetasin vaid paar pisarat. Aga need olid VAGA ausad pisarad.

Montreali Jazzfestival pakub nii sise kui valiskontserte ja kogu tegevus toimub taiesti kesklinnas. Valikontserdid on tasuta, et aga naha (hetke) maailmanimesid ning eksklusiivsemaid artiste, tuleb valja kaia paris korralikke summasid. Ehk siis vastavalt huvidele, rahakotile, intiimsema voi rokkfestivalilikuma venyy eelistustele, saab teha erinevaid valikuid.

Piletid flamenkomuusika tousva staari kontserdile olid valja myydud, sestap ootasin 20 minutit piletimyygipunkti nurga taga, juhuks, kui moni pilet peaks valja ostmata jaama. Krigistasin krobeda hinna parast veidi hambaid ja saingi koha teatrimaja saalis, kus istmetel puudus number 13! (12le jargnes kohe 14). Koik on rohkemgi kui paris, motiveeritud ja ootusarevuses publik, hiigelobjektiividega fotograafid lavanurkades, kontserdieelne sahin ning festivali tunnusmuusika. Juhuuuu, ma olen siin- ma olen Montreali Jazzil!

Aga siis. Suitsune lava, tasemel muusikud, kes naudivad igat lavaloldud sekundit, nii soolotades- improviseerides kui saateansambli rollis olemist. Flamenco- kitarr, kontrabass, klaver ja percussion moodustavad maitseka ning tasakaalus terviku. Diego El Cigala on vaieldamatult ohtu staar. Kohvipruunis ylikonnas, punase vesti ja lakk-kingadega hispaanlane viib meid rohkem kui kaheks tunniks flamenco ja kuuba rytmide maailma. Ja publik armastab seda kergelt narvilist, kuid ylimalt kirglikku lokkis juustega vaikest mees jaagitult. Ei ainsatki sona prantsuse voi inglise keelt, kuid ometi ka need, kes publiku hulgas hispaania keelt ei tunne, moistaksid koike, millest ta laulab. Bolerod, tangod, coplad- iga hetk on ylimalt ehe! Tahaks tantsida niimoodi, et keegi ei nae. Niimoodi, et tunneks iga sona ja iga rytmikatket oma jalgades ja kehas.
Ka minu vaike poksuja teeb uperpalle, kui tunnen ara laulu "Dos gardenias", mille enamuse maailma jaoks kuulsaks laulnud Buena Vista Social Club, neist Ry Cooderi poolt tehtud filmis.

Publik seisab yksmeelselt pysti ja teeb 5 minutit meeletut larmi vilistades, hyydes, jalgu ja kasi kokku tagudes. Band tulebki lavale tagasi lisalugu esitama, mis siinsel jazzfestivalil on tavatu (koik kontserdid lopevad planeeritud ajal)!
Un corazon, dos gardenias para ti!

Vabaohukontsert Montreali Jazzilt: Jo Hell& Red Rooster

Nendes vendades on sartsu rohkem kui rubla eest. Kohalik bluusistaar Jo Hell on tais kui tinavile kuid see ei takista teda mooda lava ringi kappamast ning taitsa rahuldavalt suupilli mangimast. Bluusiklassikalt nime votnud Montreali trio ei tee mingeid jareleandmisi ning tulistab tund aega nagu kuulipildujast teravat bluusrokki ning vahepeale paar aeglasemat lugu. Ja nad veenavad ning kisuvad kaasa. Publik aga tahab leivale (muusikale) lisaks ka tsirkust. Pole probleemi- naeme korralikku rokkstaar olemise klassikat nagu kitarrikaelaga vehkimine, ohkuhypped, laval olle joomine jne. Kui zappa- soenguga soolokitarrist lava aarel mangib ja pilliga rahva sekka hyppab, tormab rahvas parvedena tema poole, fotokate valgud sahvimas.
Kahju on sellest, et keegi lava ees ohjeldamatult ei roki. Noori on koigi siiani vaisatud kontserdite seas vaga vahe ning keskealised pigem noksutavad pead murul istudes ja peituvad fotoobjektiivi taha. Lava esistel meetritel on vaid paar kodanikku, kes end veidi vabamalt liigutada julgevad. Kamoon, Kanada. Mis toimub ????

Fabulous Thunderbirds ja Taj Mahal Montreali Jazzil

Niisiis kontserdist, mis ammu planeeritud ja mida ma kaua oodanud....

Suureparased pikselinnud a 2010 osutusid turvaliseks vanainimese- bluusiks, mis pani kyll puusa noksutama, kuid mojus, kui oleks enamus elumahlu nii artistidest kui publikumist valja imetud. Metropolise teatrimaja oli pilgeni inimesi tais, kuid isegi augustibluusil elavad kylmad ja pohjamaised eestlased enam kaasa, kui see publikum. Aga jah....pikselindudelt kvaliteetne klassikalise bluusroki tuurisooritus. Kim Wilsonil on fantastiline haal, kuid sellest on vahe- ei mingit suhtlemist ega emotsioonivahetust publikuga. Jalalt jalale tammuv rahvas elustub vaid finaaliks- Wilsoni hoogseks suupillisooloks.

Lava saetakse ymber ja siis ongi mustade meeste kord. Taj Mahal Trio alustab elektriliselt ning kontserdi teises pooles siirdub akustilisse sektsiooni, mis kindlasti on selle kontserdi parem osa. Taj Mahal karistab laulda erinevalt korgustelt, teeb nagusid, hooritab tagumikku ning kui kasib naistel karjuda, siis naised ka karjuvad. Mangib akustilist kitarri, syntesaatorit, bandzot, mitmeid hitte, millest tunnen ara "Fishing Blues" ja "Corinna". On vaatemanguline ja rahvas elab isegi kaasa. Pole yldse paha, aga midagi on puudu. Midagi, mis oli olemas paarkymmend aastat tagasi monedel teistel lavadel? Midagi, mida ei ole enam valdavalt keskealisel publikul ?

Teinekord osutuvad hoopis teised asjad "Taj Mahalideks" kui oodatud. Aga see ju teebki elu huvitavaks.

Davai tydrukud, teeme raha!

Kodumaist huumorit kah :).

Victor Wooten - bassi meistriklass Montreali Jazzfestivalil

Seda, et bass voib olla soolopill, tean alates aastast 2005. kui kaisin Parnu Jazzil ning seal astus yles basskitarride orkester. Sellist meistriklassi aga varem nainud pole, Victor Wooteni puhul on tegemist praeguse kuuma maailmanimega ning saatebandki talle alla ei jaa. Jazzfestivali minu jaoks esimene (piletiga) kontsert pakkus ohtralt emotsiooni nii muusika kui publiku poolest. Nimelt siin osatakse kaasa elada. Terve suur teatrimaja on tais kilkeid, hyydeid, vilesid ning kontserdi loppedes tousevad inimesed nii saalis kui rodudel vagagi yksmeelselt pysti :)!
Kuigi kontsert koosnes pigem kergelt progelikust jazzfusionist, siin stiilinaide viimaselt albumilt.
Andekad sonad, kas pole!

Ekstaatilised trummirytmid ning teravad servid

Kindel voib olla selles, et maailmas on vahemalt kaks rahvusvahelist keelt- muusika ja sport! Praktiseerisin tana molemat. Montreallased armastavad parke ning nendes aega veeta. Pyhapaeval pakivad kohalikud kokku oma mehed-naised-lapsed ja lemmikloomad (vaga palju koeri nagin!) ning kogunevad Mount Royali nolvale. Aktiviteete on mitmesuguseid, kes pikutab niisama, kes harrastab sportlikke tegevusi, kes tinistab kitarri ja tossab kanepiplaru. Muide kanepitossu kohtab siin koikjal, olgugi, et see on khkhm mingil maaral illegaalne, on see moningates riikides vahem illegaalne. Pargiplatsi aarel myyakse ehteid ning muid lihtsaid vidnaid.

Koige selle melu keskel mangitakse pyhapaevasel paeval trumme! Trummeldajaid on kymneid, enamikel on djembed, monel yksikul ka paris trummid ning mitmetel on koikvoimalikud sahistid. Keskel on tuumik, kes alustab mingit rytmi ning teised votavad jargi. Rytm on kohale meelitanud mitmeid tantsijaid, kes muusika saatel ekstaatiliselt oma keha liigutavad. Keskealine latiinodaam pyhib valge ratikuga higi ning plaksuta, sysimust mees laulab kova haalega ning juhatab rytmi, vananev heledapaine hipimees mangib koigile ilusatale tydrukutele kitarri. Koos mangivad ja tantsivad erinevate rasside, rahvuste ning vanuste esindajad! Koik, kes tahavad, voivad osa votta. Ja nii terve paeva. Sahistasin koristiga minagi ja Kanada sober vottis trummikoorist osa. Taielik hipiparadiis!

Jeanne- Mance pargi veerel on valjakud jalgpalliks, tenniseks, lastele turnimiseks ja vorkpalliks. Isegi bassein on, kus pisemad pargikylastajad emme- issi valvsa pilgu all lustides pardikesi ja ennast ujutavad.
Montrealis kohtab vaga mitmekesist kontingenti. Paljud, kellega tutvunud olen, on Euroopa juurtega sojapogenike lapselapsed voi alles hiljuti siia kolinud. Toesti mitmekesine. Siinkohal tahaksin sydamest tervitada Poola ja Rumeenia noormehi, kelle kaudu vorguringi koksima integreerusin ning rumeenlasi, argentiinlast, korea paritolu tyype ning kohalikke kellega mitu matsi maha mangisime. Vorratu!

Meeting the "bear who does the laundry"

Laager on pysti 1500 ruutkilomeetri suuruses looduspargis, 130 km Montrealist pohjas. On juba pime, oleme saanud tule ylesse ning grillil kypseb paar hakkliha-kotletti (ehk burgerit) ja moned kuklid. Telgi korval laual on lahti pakitud kogu mansaft toitu. Lokke aarest ohkub meeldivalt lihalohna. Korraga kostab vosast sahinat........

Laua aarele ilmuvad kaks noopsilma ja uudishimulik nina....Kisame ja karjume ja jookseme laua juurde ning ainukeseks jaljeks sellest kohtumisest jaavad hambajaljed taco- pakil. Jooksen telki, haaran oma fotoka ning toon selle lokke aarde. Liiga kaua ei tulegi uut vosasahinat oodata. Koigepealt noopsilmad, uudishimulik nina ja juba sibavadki jalad laua peal. Mu kanada sober pole mind vist kunagi nii elevil nainud. Ohtut jaab meenutama laualt varastatud kuklipakk ning see foto.

Mitmekesine Montreal

Kui peaks leidma ühe sõna millega iseloomustada linna, kus praegu viibin, siis Montreal on kindlasti mitmekesine. Kõik need erinevatest rahvustest tegelased, kes siia emigreerunud on säilitanud osakese oma rahvuslikust identiteedist. Nii leiab siit latiino kvartali, Little Italy, hinnalinna ning kõiksugu rahvaste kööke. Esmapilgul hakkab silma graffiti ohtrus linnapildis ja nii kahju kui see ka ei ole, kerjuste rohkus. Istuvad tänaval topsidega või kõnnivad kesklinnas autode vahel, põlisrahvaste esindajad peamiselt. Kuuldavasti ka 30-kraadise külmaga (samas võimalik ka varjupaikades aega veeta). Alkohol, kultuuriline kohanematus ja Kanada 19. sajandi ja 20. sajandi I poole assimileeriv poliitika on teinud kunagistest uhketest karusnahavahetajatest sotsiaalsed heidikud.

Kodulinn Tartuga seob Montreali mägi, samuti kui meil on siin linna keskel suur roheala - Mount Royal, kus kuuldatavasti lisaks hunnitutele vaadetele saab harrastada kõiksugu sporte. Pargid montreallastele meeldivad, neid leiab siin praktiliselt iga 10 minuti jalutuskäigu kaugusel ning seal on ka päevasel ajal mitmeid chillivaid kodanikke. Oravad parkides on julged ning lahutavad lahkelt meelt turistidele paraadfotodeks poseerimisega, nagu ma isiklikult eile Jeanne- Mance pargis veendusin.

Mida veel?
- 1967 toimus Montrealis World Expo ning selle tarvis ehitasid kohalikud saare!!
- Leidsin vintage kleitide poe ja imelisi kleite, millest kahjuks ilusamad minuga liiga suurepäraselt ei ühildunud.
- Kui rahakott ripuks puuga seljas, siis võibolla oleksin praegu 1972 aastast pärineva haute couture Jackie O stiilis kollase suvekleidi omanik- veel üks pood, kus müügiartikliks kunagi moelavadelt läbi käinud kehakatted.
- Jazzfestivali lavad kerkivad. Õigemini asendatakse eelmise suure festivali sildid jazzi omadega. Linn investeerib päris suure hulga raha, et suvel festivalidega turiste meelitada, mitmesuguseid festivale on järjest lausa mitu :).
- La Distillerie pubis pakutakse kokteile liitristest purkidest. Üks "väike" Mohito ja võidki olla "canned in Canada". Liigselt ei kurda.

What are you doing in Canada? What are YOU doing in Canada?!

Õlut ei smugelda. Mina kavatsen puhata. Sellel maal kust pärit Joni Mitchell, Gordon Lightfoot, Alanis Morrisette ja Bryan Adams. Väisata maailmakuulsat Montreali jazzfestivali, loodusparki, botaanikaaeda ning hängida toredate inimestega, kes mind vastu võtavad :). Matkama ka ja ohtralt muusikat- bluusi ja jatsu ja kes teab mida veel.
Eelmine aasta oli plaanis sama reis, aga lükkus edasi. Muidu oleks Jeff Becki näinud aga nüüd lähen Taj Mahali ja The Fabulous Thunderbirdi vaatama. Tuff enuff!!
Stay tuned!

In my time of dying

Kunagi olla selle loo teinud bluesman Blind Willie Johnson, siis oma versioonid Josh White 30ndatel ja Bob Dylan 1960ndatel. Ja siis jah....1975 albumil "Physical Graffiti" Led Zeppelin. Kui see album mulle aastal 1999 või 2000 kätte juhtus, pidasin seda liiga intensiivseks üle ühe korra kuulamiseks. 10 aastat hiljem on juhtunud nii, et kui peaks High Fidelity tüüpidest malli võtma ja koostama top 5 või top 10 lauludest, mida võiks mu matustel mängida, siis palun, üks neist on siin:

Asju milles eksida ei saa

Eelmisel nädalavahetusel käisin Mailaulul Genklubis. Vahvamad elamused Pastaca ning Mikk Tammepõllu ja Laur Joametsa esinemisest. Ja nüüd ma ketran juba nädalake myspace`st selle pika ja kiitsaka imelise häälega rokkari (mu meelest olemuslik-välimuslik Jeff Buckley, Robert Planti ja Jim Morrissoni triple-combo reinkarnatsioon!) muusikat. Viisid on saanud oma riimidele Alliksaar, Viiding, Liiv ja Runnel. Ja akustiline kitarr mu meelest kõige orgaanilisem pill!

Minu lemmik"Mu viimne laul" (Liiv) ja ofkoors "Asju milles eksida ei saa" (Alliksaar). Ja meeles Brides In Bloom ning Dramamama laivid. Ilma pikema analüüsita, lihtsalt kuulake Mikk Tammepõldu!

http://www.myspace.com/mikulaulab

Meie, kangelased (J-L. Lagarce)

Meie, kangelased - reklaamklipp from Tallinna Linnateater on Vimeo.

Mulle meeldib mõelda. Meeldivad seosed ja mõistatused. Ja kahtlemata meeldivad mulle etendused, mis panevad mind kaasa mõtlema, seekordne Linnateatriskäik meeldis muidugi seetõttu ka.
Suuresti Kafka tekstidest mõjutatud Lagarce`i kollaz aga toitis hoopis mingit muud metatasandit, sest olgem ausad, ilma etenduse "toimumisajalise" kontekstiga kursis olemata, oli see isegi väga hea lahendus. Oma elu ja seosed sellega jooksis peas pidevalt taustal. Kafkat pole ma kunagi armastanud, isegi mitte tolereerinud. Siingi vaid kajastatud killud.

Väga muljetavaldav oli seekord lavakujundus ja kunstnikutöö. Saali saabudes "rippusid" kostümeeritud ja grimmeeritud näitlejad vahanukkudena seintel, kust etenduse alguses alla astusid ning asusid riietuma kitsukesse puuri. Fatalistid ütleksid, et me oleme suure kunsti ehk elu marionetid ning piiratud oma piirides. Ma vist kaldun kohati olema fatalist.

Kohati ülimasse tõsidusse kalduv ning kohati koomilisse grotesksusesse laskumine, illustreeris näitlejaperekonna liikmete inimeseks olemise võlu ja valu. Groteskil loodetavasti polnud vaid publiku naerutamise taotlus (naerdi, naerdi, muidugi naerdi), minu jaoks väljendas see kohati ängi, kohati lisas see lavastusse dünaamikat ja orgaanilisust.

Pea iga tööinimene annab läbi igapäevatöö oma nime teatud sündmustele, kirjatöödele ja vahest isegi elustiilivalikule. Näitleja annab rollidele oma näo, hinge ja keha. Niimoodi meenubki Andres Raag minuealistele lastesaatest ning Piret Kalda punase klounininaga etendusest "Armastus kolme apelsini vastu".

Minu jaoks meeldejäävam roll Anu Lambilt, proua Tšissiku osas. Küpse naise eneseteadlikkus ja ilu selgrootu ja sõltuva noore armuja tõrjumisel lõid mu II vaatuse lõpus pahviks. Ja ma tõesti saan aru, miks Andrus Vaarik Eesti Teatri Aastapreemiaga parimale meeskõrvalosatäitjale pärjati.

Peas kumiseb I. Kalmani stseene sidustanud muusika ning näitlejate (elu- ja loomekaemuslikud?) ohked. Tahan veel...teatrit ja leiba.

What`d I say

Tom Jones kaverdab Ray Charlesi. Midagi pole öelda :)!

NO99 kasvatab intelligentidest kodanikualgatajaid?

Kui NO99 etendatud erakonna suurkogul Tarand lavale hüppas ning Ojasoo kõrvale Allar Jõksi kandidatuuri esitas, mõtlesin ma, et noh...misasja nüüt...lähebki lahti või ? Enne seda muidugi lisas kaalu Tehnikakõrgkooli professori uut erakonda toetav ning asutamakutsuv kõne. Tiksusin erutuses mõtetega kaasa kui Jõks väga aruka ja asjaliku kõne maha pidas ning jäin ootustärevalt esimehe valimise sms-hääletust jälgima.

Kas tõesti see juhtub siin ja praegu? Emotsioonidest ülesköetud kultuuri- ja meelelahutuselembene publik, kelle meelt Ühtse Eesti algatatud nädalaid kestnud diskussioonid ning valimiskoolid on köitnud on piisavalt küps, et minna kaasa uue poliitilise jõu asutamisega. Teater on suurepärane meetod, saamaks tõenäolisemalt keskmisest ühiskonnatundlikumat ja aktiivsemat publikut kaasa mõtlema ja kaasa ütlema. Näitleja võib öelda ja mängida mida iganes ja seda näitlejad ka tegid, nõudes kõnedes 60 000 kroonist emapalka, fosforiidikaevandamist ning saates kõiki ja kõike p....e. Kunst aktiveerib ühiskonda.

Petsid ära ka minu.

Etenduse lõpus valimised võitnud poliitretoorikust lavastajaks tagasi/ ümber kehastunud Ojasool on õigus. Ei ole võimalik asutada uut poliitilist jõudu ning siis oodata, et riigiasjad kardinaalselt muutuksid. Jõksi kõne oli neutraalne ning vägagi veenev, samas polnud ka tema esitus vaba loosungitest ning metafooridest, mis on omased poliitilisele diskursusele. Oleme näinud Res Publicat, näinud rohelistega viimasel ajal toimunut. Ja nii ongi. Sestap pani Ojasoo inimestele südamele, et juletaks ise oma arvamust avaldada ja muutusi algatada ning midagi ise ära teha. Seega jookseb siit minu jaoks selgelt välja kodanikuühiskonna arendamise projekt.

Loodetavasti kõik plakatitel, kolumnides, telesaadetes toimunu teenis lisaks etenduse reklaamkampaaniale ka kodanikuühiskonna arutelude algatamise eesmärki. Terav infotainment ja poliitsatiir olid enne etendust nii mitmetasandilised, et pakuvad igale sotsiaalsele grupile midagi. Samas mis saab peale etendust? Lehed kirjutavad, arvamusliidrid kommenteerivad, blogijad blogivad, Lenna Kuurma on veel populaarsem kui varem- kuid kas Eesti enamasti vaid "tarbija" rolli täitev inimene muutub enam "kodanikuks"? Kas kunst aktiveerib ühiskonda - elame näeme!

Kas NO tegi kõike oma jõududega ? Pigem on tunda tugevad taustajõud PR-s ja reaalse olukorraga kursisolemises. Kontseptsioon on tõenäoliselt teatri algatus, kuid ma ei imestaks kui see oleks toetust saanud Kodanikuühiskonna Sihtkapitalilt või mõnelt sarnaselt rahvusvaheliselt fondilt. Kogu Ühtne Eesti võiks huvi pakkuda akadeemilises sfääris nii teatri-, poliitika- kui kommunikatsiooniuurijatele. Kogu projekt väärib kindlasti tuumakat analüüsi.

Loodan, et avalikustatakse kogu ürituse eelarve, sest hirmhuvitav oleks teada saada milliste jõudude ja ressurssidega taoline asi ülesse ehitati ja manageeriti.

Võimas!

Ainult pärast pimedat...

Hüpnotiseerivat aastast 1995 !

Seal kus rongid veel käivad

Tallinn- Tartu.

Aknad.

"...tee meid igavikku viib".

*Aitäh statiivilaenajale, aitäh kaaspildistajale!

Kevadine vihm, Saku sümboolikaga tooted ja sirelivein

4 inimese kasutud faktiteadmised erinevatest kümnenditest on teatud tingimustel konverteeritavad 4ks Saku logoga kotiks, T-särkideks ja karastusjookideks ja khmm....Saku karastusjookideks. Tingimuseks on osavõtt tudengipäevade ajal pop- ja rockmuusika teemalisest mälumängust.
Aitäh korraldajatele, väga huvitav ja pingeline oli! Raskeroki riffidest kuni 90ndate kohutavtümakani. Aitäh meeskonnakaaslastele, kelle süstemaatilised teadmised ja konnektsioonioskused lõid mõnusa õhkkonna (aitäh ka meeskonda võtmise eest tingimustes, kus enam oma võistkonda registreerida ei saanud :)). Ja nii tore, kui saab puhtsüdamlikult vaielda kellegagi, kes laulu mingil hetkel originaalis ja mis filmis esitas, niimoodi, et ülejäänud seltskond ei vaata sel ajal aknast välja, pöörita silmi ega haiguta igavusest vaid elab pinevil silmil kaasa. Kelle interpretatsioon Coheni "Hallelujah" `st kõlab?

Jeff Buckley töötlust sellest loost peetakse parimaks ja ma tõesti nõustun. Interpreteerijaid on palju- tuntumad ehk John Cale, Rufus Wainwright ja KD Lang. Igal ühel oma veidi Coheni algsest loost erinev fookus.
Minu jaoks esindab Buckley kergelt melanhoolseid sensitiivseid emotsioone, kuid samas on tema debüütalbum "Grace" (1994) kuidagi sisemiselt puhastav ja tasakaalu loov. Ideaalselt sobiv heitlikku ja rahutusse varakevadesse.

Aga Jeff Buckley esituses laul, mille esmaseks esitajaks Elkie Brooks ja tuntuks lauljaks Nina Simone.
Nii tüüpiline rahutule hingele- kui kased on imeliselt ja vihmavärskelt hiirekõrvul, siis tuleb ikka uimastavatest sirelitest unistada :).

Kirjad Venemaalt

Kas teie tahaksite lugeda raamatut, mille kaanel on suur punane pilt Putinist? Mina ei tahtnud, see pigem ebahuvitas mind nii palju, et isegi ma raamatuarvustust kuskil lehes läbi ei lugenud. Tont teab, mida ma kartsin- mingit igavat ja kuiva poliitanalüüsi?
Ja nüüd siis ma lugesin selle läbi, hääde inimeste soovitusel ja olen sunnitud oma eelarvamuslikkuses pettuma. Samas, mis teha- raamatu kujundamisel on turunduses väga suur roll. Nimelt tähelepanu äratada, intrigeerida, lugema kutsuda. Marju Lauristini hiljuti välja antud raamat "Punane ja Sinine" on näiteks nii koleda ja igava kujundusega (mis ei võrdu akadeemiliselt viisakas), et ostu sooritamisel tuli tõrgetest üle olla ja sisukuse peale mõelda. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.

Jaanus Piirsalu "Kirjad Venemaalt" on reportaaziraamat- segu ajaleheartiklitest ja blogist. Kirja pandud kergestiloetavas stiilis ja selliselt sõbramehelikult distantsilt. See on nagu sõber, kes Sulle oma hiljutisest reisist teetassi ja küpsiste kõrvale videvikutunnil vestab. Nüüd on mulle lähemal Põhja-Kaukaasia, Burjaatia, Tšetšeenia, Gruusia ja kõik need kauged kandid ja rahvad, millest me vaid ükskuid tihtipeale nõukogudemaigulisi kildusid pusleks kokku paneksime. Ja kõik need inimesed, kellega ajakirjanikust autor kohtus ja vestles. Minu maailm sai suurem ja laiem.
Vissarionlased, "väikeste kohtade" kaevandus- ja naftalinnade külaelu ja selle korraldus, Baikaliäärne buda munkade klooster. Ringiliikumiseks vajalikud propusk`id, kohalikud raha- ja võimumehed, naftalinnade "Lasnamäed", miilitsakontrollid, põlisrahvaste hääbumine, palgad siin ja teiselpool suurt Venemaad- kõigi nende teemadega saab lugeja kurssi. Lisaks sõbralikku huumorit, imestamisi, sõjatraagikat ning pinevaid olukordi. Ja ehtsad ja lihtsad inimesed!
Piirsalul on hästi arenenud sotsiaalsed oskused, et kohalikega suhelda-suhtestuda ning küllaldaselt elu- ja ilumeelt, sotsiaalset närvi ja loojutustamisoskust, et kohatud inimesed ja paigad raamatupeatükkideks vormida. Mõnus lugemine.

Inimesed, soovitage teistele ikka häid raamatuid!

Et jätkuks hoogu!

Marju ja Andruse flirt aastast 1985. Ai samba!
1-a-2, 2-ja-2.....1-a-2, 2-ja-2.....