Pilt: www.linnateater.ee
Tegelikult tegi seda ikkagi Tammsaare...ehk siis tema loodud üliõpilase tegelaskuju. Mina käisin vaatamas Draama festivali raames Linnateatri etendust "Ma armastasin sakslast" (aitäh, Uku!). Nähtud tükis olid osades Ursula Ratassepp, Tõnn Lamp ja Kalju Orro. Lavastajaks Elmo Nüganen.
Napimaist napim lavakujundus lubas peensusteni keskenduda tegelaste omavahelisele interaktsioonile. Olgem ausad, Tammsaare puhul ongi tõenäoliselt tarvilik lavastus, kus keskmes ja olulisim oleks tekst. Seega paar tooli, korra laval käiv kohver ning rohkem polegi tarvis, et anda edasi lihtne kuid traagiline ühe armastuse (psühholoogiline!) anatoomia ja ajastu vaim.
Ursula Ratassepa baltisaksa tüdruku aktsent oli väga usutav ning tema tundub mu meelest enam sobivat sellesse rolli kui ta duubel Külli Teetamm (kuigi just teda Linnateatri näitlejad parima naisnäitleja kolleegipreemiaga esile tõid). Kuigi ma pole teda selles rollis näinud, ei kujuta alati habrast Teetamme Erikana ette. Tõnn Lamp kiirelt vaimustuva tudengipoisi rollis pakkus nüansirohkeid emotsioone ja miimikat (ja kõik pikad sirged mehed võiks tänapäeval kohustuslikus korras mantlit kanda!!) Mida Linnateatri kohta öelda- paigas lavastus, harmoneeruv muusikaline kujundus ning tugevad näitlejatööd. Ja minul klomp kurgus ja pisarad nirisemas etenduse lõpus. Mis on tavaliselt hea ja kordaläinud etenduse tunnus!
Tammsaare "Ma armastasin sakslast" 30-ndad oleks tänapäeval ekstreemumite- ekstreemum, kus kuudepikkuse kurameerimise ning abiellumisplaanidega ei jõuta isegi suudluseni, kuid samas käivad suured tunded üle pea. Samas tulevad selle taustal eriti esile tänapäeva suhete kiired algused ning kiired läbipõlemised, kus ilma, et oletaks jõudnud kaaslast tundmagi õppida on juba tee üksteise sängidesse leitud ning laiali mindudki. Aeg kui defitsiitväärtus omandab suhete kontekstis võika konteksti. Ühiskonnakriitik minus pärib, et mille jaoks meil siis üldse aega ning enese- ja teiste teadvust on?
Draama festivali südaöise etenduse "Peavahetus" jaoks mind enam ei jätkunud ja ausalt öelda, selle absurdi ma ka ei hoomanud. Minu pea oli I vaatuse ajal peamiselt silmad kinni sõbra õlal ning teise vaatuse ajal kodus padjal. Hea vähemalt, et veidi lauldi. Igavam etendus ever oli vaid MTÜ R.A.A.A.M näidend "Under". Au see mulle ei tee, aga nüüd olen kaks korda peale I vaatust teatrist lahkunud. Aga aeg on defitsiitväärtus ja sel hetkel tundus uni rohkem väärt kraam olema :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar