Kui NO99 etendatud erakonna suurkogul Tarand lavale hüppas ning Ojasoo kõrvale Allar Jõksi kandidatuuri esitas, mõtlesin ma, et noh...misasja nüüt...lähebki lahti või ? Enne seda muidugi lisas kaalu Tehnikakõrgkooli professori uut erakonda toetav ning asutamakutsuv kõne. Tiksusin erutuses mõtetega kaasa kui Jõks väga aruka ja asjaliku kõne maha pidas ning jäin ootustärevalt esimehe valimise sms-hääletust jälgima.
Kas tõesti see juhtub siin ja praegu? Emotsioonidest ülesköetud kultuuri- ja meelelahutuselembene publik, kelle meelt Ühtse Eesti algatatud nädalaid kestnud diskussioonid ning valimiskoolid on köitnud on piisavalt küps, et minna kaasa uue poliitilise jõu asutamisega. Teater on suurepärane meetod, saamaks tõenäolisemalt keskmisest ühiskonnatundlikumat ja aktiivsemat publikut kaasa mõtlema ja kaasa ütlema. Näitleja võib öelda ja mängida mida iganes ja seda näitlejad ka tegid, nõudes kõnedes 60 000 kroonist emapalka, fosforiidikaevandamist ning saates kõiki ja kõike p....e. Kunst aktiveerib ühiskonda.
Petsid ära ka minu.
Etenduse lõpus valimised võitnud poliitretoorikust lavastajaks tagasi/ ümber kehastunud Ojasool on õigus. Ei ole võimalik asutada uut poliitilist jõudu ning siis oodata, et riigiasjad kardinaalselt muutuksid. Jõksi kõne oli neutraalne ning vägagi veenev, samas polnud ka tema esitus vaba loosungitest ning metafooridest, mis on omased poliitilisele diskursusele. Oleme näinud Res Publicat, näinud rohelistega viimasel ajal toimunut. Ja nii ongi. Sestap pani Ojasoo inimestele südamele, et juletaks ise oma arvamust avaldada ja muutusi algatada ning midagi ise ära teha. Seega jookseb siit minu jaoks selgelt välja kodanikuühiskonna arendamise projekt.
Loodetavasti kõik plakatitel, kolumnides, telesaadetes toimunu teenis lisaks etenduse reklaamkampaaniale ka kodanikuühiskonna arutelude algatamise eesmärki. Terav infotainment ja poliitsatiir olid enne etendust nii mitmetasandilised, et pakuvad igale sotsiaalsele grupile midagi. Samas mis saab peale etendust? Lehed kirjutavad, arvamusliidrid kommenteerivad, blogijad blogivad, Lenna Kuurma on veel populaarsem kui varem- kuid kas Eesti enamasti vaid "tarbija" rolli täitev inimene muutub enam "kodanikuks"? Kas kunst aktiveerib ühiskonda - elame näeme!
Kas NO tegi kõike oma jõududega ? Pigem on tunda tugevad taustajõud PR-s ja reaalse olukorraga kursisolemises. Kontseptsioon on tõenäoliselt teatri algatus, kuid ma ei imestaks kui see oleks toetust saanud Kodanikuühiskonna Sihtkapitalilt või mõnelt sarnaselt rahvusvaheliselt fondilt. Kogu Ühtne Eesti võiks huvi pakkuda akadeemilises sfääris nii teatri-, poliitika- kui kommunikatsiooniuurijatele. Kogu projekt väärib kindlasti tuumakat analüüsi.
Loodan, et avalikustatakse kogu ürituse eelarve, sest hirmhuvitav oleks teada saada milliste jõudude ja ressurssidega taoline asi ülesse ehitati ja manageeriti.
Võimas!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar