Elulooraamatud on jätkuvalt popid ning Eesti väidetavalt mõjukaim rokkansambel ja selle solist pakub ainest seekord isiklikumal tasandil kui kunagi varem. Endise Kroonika ajakirjanik Paavo Kanguri Urmas Alendri lähedaste ja kaas-muusikute intervjuude põhjal kokku pandud raamat lisab muusiku pühaku-staatusele uusi dimensioone. Ruja muusikud laiema avalikkuse ees pedestaalile tõstnud Sauteri "Roostevaba raamatu"(1999) tekstide abil räägivad Kanguri raamatus need, kes uues raamatus sõna võtta ei soovinud - Rannap ja Kappel näiteks. Vaikivad hea sõber Tiit Haagma ja kasupoeg ning tütargi on napisõnaline.Raamatu esimeses pooles valdasid mind vastakad emotsioonid ning võis ka öelda, et uudishimu esialgu tappis kassi. Raamatus avaneb keeruline isiksus- lõbus, tundlik intelligentne. Samas mõned personaalsed luuleread ja kirjad ning liigne eraeluline inetu must pesu sektsioonis naistelembus raputasid mu olemasolevat idealiseeritud kuvandit kergelt melanhoolsest poeedist.
Jah, selleks, et emotsionaalselt võimsalt laetud tekste kirjutada ja usutavalt laulda, peab neid läbi elama ja tunnetama. Minu ööratu respekt mehe vastu, kes suudab laulda nii Üdi sõnadele roostevaba eestikeelset rokki, kui enese tundelis-lüürilisi palu veenvalt ja liigutavalt. Ja kes defitsiidiaegsetel 80ndatel õmbleb endale ja naisele teksapüksid ning lastele kombinesoonid või kes Garšneki(?) mälestuste kohaselt ei saatnud kedagi otse "p...e", vaid kostis intelligentse inimesena häirijale elegantselt "mürk olete" :). Aga....selle andekuse ja karismaatilisusega on kaasas palju petmist ja muid valusaid emotsioone (keevalisus, enesetapukatsed, kõrvalehüpped jne). Naised andsid andeks ning osaliselt tänu nende armastanud naiste meenutustele raamat ka kokku on saanud. Kangur ütleb tagakaanel, et raamat on armastusest ja rokist. Ju siis nii on. Aga mina ei ole kindel, et mulle meeldib, et Alendrist tehakse ühtlasi keerulise isiksuse avamise egiidi all kroonika-staar.
Raamatu lisand-väärtuseks on muidugi lõigud Ruja päevikust ning suurepäraseid näiteid leiab siitki, kuidas sündmused ajas ning erinevate inimeste nägemuses muutuvad. Kellele on pühendatud "Sõbra käsi" või "Rahu"? Kes õmbles Alendri teksatagumikule 1988 a Tartu muusikapäevadeks sirbi ja vasara? Kas teate, et boheemliku väljanägemisega Urmas Alender oli tegelikult suur korraarmastaja?
Kokkuvõttes: oli huvitav ja veidi valuski. Annan andeks kui armastav naine kunagi. Nagu ütleb "Parandamatu" Üdi sõnadele : "Me selles laulus ei tee parandust".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar