Oodates kevadet: Randalu ja Epliku Kooskõla Tartus

Juba sellest hetkest, kui ma Vabariigi aastapäeva kontserdil teleri ees lugu "Nähtamatus" kuuldes minutiteks liikumatuks tardusin, olen ma tahtnud jõuda Vaiko Epliku ja Kristjan Randalu kontserdile. Kevadel oli KUMU kontsert välja müüdud ning seega alles nüüdses novembris jõudsin kohale.

Mis saab siis kui kohtuvad kontsertpianist ning kõikide teismeliste libahuntide ja kooljate libarebaste kaitsepühakust (eksperimentaal)muusiku hääl ja viisid? Pop, jazz, improvisatsioon ja geniaalsed meloodiad sulavad huvitavaks kooskõlaks. Kui sellele liita veel TÜ aula valge klaveri ning aulalühtrite pidulikkus ning Epliku kergelt kohmetu kodusus publikuga suhtlemisel, toimub midagi väga eripärast ja eksklusiivset. Randalu seaded ning klaverisoolid annavad popmeloodiatele läikivama lihvi ning rõhutavad tahke, mis neis varem pigem varjus olnud.

Ei tasu alahinnata Eplikut ka sõnasepana. Eliidi esimeselt plaadilt pärit esitamisele tulnud "Taevad" ning Neljandalt küpsed "Nähtamatus", "Sinu Jälg" ja "Kevadeootus" on värskendavalt ilusad oma lihtsuses, südamlikkuses ning Epliku esitluslaadi sisendusjõulisuses. Mida aulakontserdile vaid võiks ette heita on see, et oli hetki, kus värsid ja Randalu klaveri ning Epliku kitarri saatemeloodia jäid liigse "keemiakombinaadiga" heliefektitsemise varju.

Artist on alati alasti, vähemalt kas publikule näiliselt või siis nii palju kui ta ise tahab publiku ees alasti olla. Vaiko Eplik oli Tartu kontserdil enim avali kui varem, kuid siiski kajab Eestis ilma teinud solisti ja helilooja kohmetust pedaalinäppimisest kohati seesama kooljas libarebane, kes öises Rapla linnas amokki jooksis. Vaikselt ja heleda varjuna, aga ta on seal nüüdseks enesekindlama noore küpse mehe sees olemas. Keegi (eriti kunagised teismelised libahundid,) ei pane pahaks, sest ilma selleta ei oleks meil taolist lüürikat ja muusikat.