Ja nüüd siis ma lugesin selle läbi, hääde inimeste soovitusel ja olen sunnitud oma eelarvamuslikkuses pettuma. Samas, mis teha- raamatu kujundamisel on turunduses väga suur roll. Nimelt tähelepanu äratada, intrigeerida, lugema kutsuda. Marju Lauristini hiljuti välja antud raamat "Punane ja Sinine" on näiteks nii koleda ja igava kujundusega (mis ei võrdu akadeemiliselt viisakas), et ostu sooritamisel tuli tõrgetest üle olla ja sisukuse peale mõelda. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.
Vissarionlased, "väikeste kohtade" kaevandus- ja naftalinnade külaelu ja selle korraldus, Baikaliäärne buda munkade klooster. Ringiliikumiseks vajalikud propusk`id, kohalikud raha- ja võimumehed, naftalinnade "Lasnamäed", miilitsakontrollid, põlisrahvaste hääbumine, palgad siin ja teiselpool suurt Venemaad- kõigi nende teemadega saab lugeja kurssi. Lisaks sõbralikku huumorit, imestamisi, sõjatraagikat ning pinevaid olukordi. Ja ehtsad ja lihtsad inimesed!
Piirsalul on hästi arenenud sotsiaalsed oskused, et kohalikega suhelda-suhtestuda ning küllaldaselt elu- ja ilumeelt, sotsiaalset närvi ja loojutustamisoskust, et kohatud inimesed ja paigad raamatupeatükkideks vormida. Mõnus lugemine.
Inimesed, soovitage teistele ikka häid raamatuid!
1 kommentaar:
See on tõesti väga mõnus lugemine nagu ka Piirsalu blogi. Seega, kaanepilt mind sedapuhku ei heidutanud. :)
Postita kommentaar