pühapäev, 25. oktoober 2009

Ühes väikses Eesti linnas?

Anneli Tuulik ja Marius Peterson. Foto Harri Rospu, www.theatrum.ee

Sügis on vaieldamatult aeg, kus kõige kergemini tekivad eksistentsiaalsed mõtisklused. Taevas nutab, lehed langevad ja päike on puhkusele ära sõitnud. Sestap sobib ka Jevgeni Grišhkovetsi näidendit "Linn" just sügisel vaadata. Ühtlasi soovin kõigile elutervet doseerimist enesesse ja maailmasse süüvimisel.

Spliin ning pettumine olemasolevas. Mees teab, et ta tahab ära. Naine ei mõista, sõber ka mitte. Isa on selle läbi elanud ning teab, et see läheb mööda. Mees ei kuula.
Miks me elame ning kas kuskil on parem kui siin? Kas naastes on juba ära käidud ning pole enam lootustki siit lahkuda? Mis hetkest on eksistentsialism ülim egoism? Kas enda eest saab ära põgeneda?

Ma ei ole klassikalise vene kirjanduse fänn, mul on raske süüvida nendesse pikkadesse tihedatesse monoloogidesse ja mõtisklustesse. Olen vist juba otsapidi oma aja inimene, kesise süvenemisvõimega, plinkivate reklaamide ning minuti pealt mõõdetud superstaarisaate formaadiaegne. Sestap oli ka esimene vaatus raskepäraselt talutav, teine pakkus see-eest enam dünaamikat, ka temaatiliselt. Kõige enam nautisin etenduse finaali - isa ja poja, Marius ja Lembit Petersoni dialoogi. See oli nii ehe ja pisidetailideni paigas, nagu oleksingi sattunud päriselus kohtumist kõrvalt piidlema.

Isa ja poeg. Foto Harri Rospu, www.theatrum.ee

Theatrumi blackbox on pisike ning intiimne, kokku mahtus vist saali ligi 30-35 inimest. Kogu etendust ümbritsevaks raamiks on kohver, kust ilmuvad järgneva stseeni rekvisiidid ning stseenide sissejuhatajaks on (takso)juht. Kohvrit pakitakse mitmeid kordi lahti ja kinni.

Eksistentsialismis on omajagu tragikoomikat. Kas me oleksime õnnelikud päris ilma- tõenäoliselt mitte, kogu aeg ju mõtestame maailma, milles elame. E-ohtrus tõenäoliselt aga tähendaks uppumist omaenese sisekaemusse ja välistaks dialoogi teiste indiviididega (oleks tõeline egoism?) Seega annab püüdlus paremini elada ja hakkama saada vahepeal hoopis vastupidise efekti. Kas peategelane Mees oleks õnnelikum, kui ta usaldaks rohkem tulevikku ning loovutaks osa vastutusest end ümbitsevatele lähedastele?

Mees sõidab jaama, seisatab lõpuks, kohver on käes. Aplaus. Etendus on lõppenud.
Lavastaja ei näita meile vähematki märguannet, kas ta läheb või jääb. Otsustab igaüks ise.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Taname huvitavat teavet