Tapatöö jumal

Jüri Aarma ja Sulev Teppart prantsuse pereisadena omavahel (http://www.draama.ee/)

Sel aastal ei jõudnud kahjuks tutvuda etenduste sisuga ja ajagraafikuga ning nii jõudsin festivalil Draama vaatama vaid ühte etendust. Kuressaare Linnateater tõi lavale Y. Reza etenduse "Tapatöö jumal"

Maailma praeguse hetkel mängitavam prantsuse dramaturg (http://www.draama.ee/ andmetel) ei ole end hoidnud teravate olukordade leidmisel tagasi. Pooleteise tunni jooksul jõuavad 2 abielupaari muutuda humaansetest tavapäraviisakatest salvavateks, laamendavateks ning silmakirjalikeks väikekodanlasteks. Alguses kindla ja toetavana näivate suhete taha on peidetud viha ning ohtalt allasurutud emotsioone. Niimoodi moodustub laval pidevalt konfliktiduosid, -kolmnurki ja nelinurki. Halenaljakad, kriiskavalt koomilisi ning valusalt iroonilisi. Elust äratuntavaid. Mõttesse jääb tiksuma, et liiga tihti hoiame ees maske ning varjame, seda kes me tegelikult oleme, et näida paremad inimesed. Aga mis on selle hind?

Nautisin näitlejate lavastuslikku dünaamikat ruumis- kuidas tekkisid vastadused ning (sala)liidud. Aarma mängitud advokaadi tüpaazi, etenduse kiiret tempot. Mõistan hästi miks Reza on nii populaarne- etendus, mis oma teravmeelsusega ja äratuntavusega lahutab meelt. Ma ei ütle, et minu hinnang on väga hea, kuid hea võib selle etenduse kohta küll öelda. Näitlejatööd olid tasemel, vaid Piret Rauk tundus nelikus teistele näitlejameisterlikkuses veidi allajääv.

Peale etendust Tallinna poole bussis loksudes istus paar istmerida tagapool kergelt tukkudes Kersti Kreismann. Näitlejat tavainimesena olukordades näha on kummastav, kuidagi harjumatu. Ei punaseid kardinaid, hoolega artikuleeritud kõnet ega prozektorivalgust. Nagu Tema poleks samuti inimene, keda kodus ootavad pesemata nõud ja väljaviimata prügiämber, vaid marionett, keda aegajalt linnarahva meelelahutuseks näidatakse. Ju siis näitlejaametiga kaasneb teatav ebamaisus.