Ma olen alati mõelnud, et millal pardid magavad. Ma ei ole seda kunagi näinud ning keegi pole mulle sellest rääkinud. Täna poest tagasi tulles möödusin pargis tiigist, seisatasin viivuks ja ennäe imet- seal nad olidki. Nokad 180 kraadi pööratud ning tiivasulgede vahele topitud, aeglaselt läbipaistmatu rohelise tiigivee peal hulpimas. Pargis ei olnud kedagi. Ei ühtegi koeraga jalutajat, käratsevaid asotsiaale või pargipingil amüseerivaid noori.
Nüüd ma siis tean.
Metsaülikoolist tagasi jõudes on mind taas tabanud "festivalipohmell". Hulga toredaid teadmishimulisi ja ühiskonnahuvilisi (noori) inimesi läks laiali peale neli päeva kestnud üritust. Ohtralt sotsiaalset energeetikat, ajupotentsiaali, lõbusat laulu ja tantsu ning hulga avastusi iseenda kohta. Tahaks neid ükshaaval üles otsida ning enamgi suhelda. Hetkel pole siin kriitikale kohta.
Nüüd ma siis tean.
Metsaülikoolist tagasi jõudes on mind taas tabanud "festivalipohmell". Hulga toredaid teadmishimulisi ja ühiskonnahuvilisi (noori) inimesi läks laiali peale neli päeva kestnud üritust. Ohtralt sotsiaalset energeetikat, ajupotentsiaali, lõbusat laulu ja tantsu ning hulga avastusi iseenda kohta. Tahaks neid ükshaaval üles otsida ning enamgi suhelda. Hetkel pole siin kriitikale kohta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar