"Armastusega naiste, meeste, laste, looduse, maailma ja iseenda vastu." Nii seisab näitleja Riina Maidre ja kunstniku Maike Londi loodud ja näideldud etenduse "Post-Uganda" kavalehel. PostUganda tähendavat näitlejate sõnul empaatiajärgset aega, pigem aga ei võidutse etenduses empaatia üle emo vaid ego.Polnud lõhnagi feminismist, psühhoanalüüsist ning igapäevahüsteeriast. Algsest ideest, (kas alguses kandev idee oligi üldse olemas?) on arenenud midagi temaatiliselt kulunud etüüdide ning lo-fi esteetika segust. Elektro ja sündisaundid on popid ning kõiki käsitletavaid teemasid oleme me juba kuulnud või näinud. Okei, ikka on lõbus kui põhjajoonud kauboi oma "beebit" taga nutab, petvat meest tapmisega ähvardada või piisavalt punk kui laval mikrofonijalaga vehkida.
Kuigi etendust tutvustavas turundustekstist võiksime aimata terviklikku sisu ehk naisteajakirjade edulugudele omast meestepeedistamistki, tegelikult....Girls just wanna have fun! Las nad siis lõbutsevad, taolises meelelahutuslikus alternatiivteatris on see vägagi lubatud!
Aga äkki meie elame veel PreUgandas, kus taoline kuulutatud "ma lõbutsengi ainult" egoism on liiga uskumatu ning pigem tundub taanduvat oskamatuseks ja viitsimatuseks, millegi tõsisemaga tegeleda? "Millegi tõsisema" paradigma-okas ei lase mul pikalt tunda rõõmu Riina naiivsetest punastamistest suvalise saalisistuva noormehe ärarääkimisel või Maike kõhnast punases kleidis kehast enamasti maskuliinseks loetavas kitarristirollis (selle etenduse parim ja esteetilisem elamus!!).
Ma ei ole veel valmis. Veel.
1 kommentaar:
Postita kommentaar