Mõned killud:- Kõige parem pizza oli mitte restoranis, vaid hoopis Garda järve ääres Malcecine linnakeses tänaval imepisikeses ahjuga poes müügil. Tõenäoliselt omanik ja abiline ise küpsetasid ning pizza margherita (põhi+ tomatikaste+ juust) sai kiirelt lisandiks salaamit, oliive, baklazaani ning lipsas tagasi ahju. Garda ääres istudes söödud tuunikala ja sibulaga pizzalõigu maik on siiani meeles.
- Astusin postkaardid või sidrunilikööri Limoncello pudel näpus pisikesse ärisse sisse, et maksta. Ise kuumusest kergelt lääbakil, juuksed mütsi all sorgus, jalas lühkarid ning plätud. Kui kohaliku meesmüüja silmad särama ja nägu vaimustuslikult lahkeks läks, pidin äärepealt oma selja taha kiikama, et mis Seeba kuninganna nüüd sisse astus. Taipasin, naeratasin, maksin, naeratasin, tänasin ja läksin oma teed. Naeratades.
- Parma linnas oli väga tore. Peamiselt selle pärast, et seal oli imevähe turiste. Ei näinud turistitänavat, kus alesildid butiikide akendel ning puidust pinocchioid ja muud träni müüvad suveniiripoed. Toomkiriku esisel väljakul linna keskel laperdasid tuvid ringi, mõni üksik pildistaja ja jäätiselimpsija ning linnatänavatel ajasid enamasti kohalikud oma igapäevaseid käike. Oma valge kleidi, mille ostmise kinnisidee mul Itaaliasse sõidul tekkis, sain ka Parmast.
- Tundsin siirast meelehead Canazei hotellis (Dolomiitides) hommikusöögilaualt leiba meenutavat sepikut leida ning lapsikut rõõmu Tartus oma hambaid musta leivaviilu lüües. Paninid ja foccaciad ja kõikvõimalikud sai-võileivad, mis Itaalias populaarsed on esimestel kordadel maitsvad, rukkileiva vastu nad aga ei saa.
- Algul tundus veider ja kohmetukstegev, kui inimesed Itaalias tänaval vastu naeratasid ning isegi vahel teretasid. Tagasiteel alates Tšehhi tanklast oli kuidagi kurbki tagasi "reaalsusesse" jõuda.
- Astusin postkaardid või sidrunilikööri Limoncello pudel näpus pisikesse ärisse sisse, et maksta. Ise kuumusest kergelt lääbakil, juuksed mütsi all sorgus, jalas lühkarid ning plätud. Kui kohaliku meesmüüja silmad särama ja nägu vaimustuslikult lahkeks läks, pidin äärepealt oma selja taha kiikama, et mis Seeba kuninganna nüüd sisse astus. Taipasin, naeratasin, maksin, naeratasin, tänasin ja läksin oma teed. Naeratades.
- Parma linnas oli väga tore. Peamiselt selle pärast, et seal oli imevähe turiste. Ei näinud turistitänavat, kus alesildid butiikide akendel ning puidust pinocchioid ja muud träni müüvad suveniiripoed. Toomkiriku esisel väljakul linna keskel laperdasid tuvid ringi, mõni üksik pildistaja ja jäätiselimpsija ning linnatänavatel ajasid enamasti kohalikud oma igapäevaseid käike. Oma valge kleidi, mille ostmise kinnisidee mul Itaaliasse sõidul tekkis, sain ka Parmast.
- Tundsin siirast meelehead Canazei hotellis (Dolomiitides) hommikusöögilaualt leiba meenutavat sepikut leida ning lapsikut rõõmu Tartus oma hambaid musta leivaviilu lüües. Paninid ja foccaciad ja kõikvõimalikud sai-võileivad, mis Itaalias populaarsed on esimestel kordadel maitsvad, rukkileiva vastu nad aga ei saa.
- Algul tundus veider ja kohmetukstegev, kui inimesed Itaalias tänaval vastu naeratasid ning isegi vahel teretasid. Tagasiteel alates Tšehhi tanklast oli kuidagi kurbki tagasi "reaalsusesse" jõuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar