kui ma oleksin autoomanik vol 4 kordussaade

Olles alles hiljuti omandanud juhendatud vaatluse tulemusel terminid nagu tagumine tuuletiib, ilukilp ja valuveljed, ei anna ma veel autopedet välja...
Luban areneda.

Seniks aga ilma lumemütsita iludus Pepleri uulitsast.

So bitter and so sweet

17. detsembril jõudis lõpuks Tartusse kontsert, mida juba kevadisest jazzkaarest ootasin. Tookordses kavas oli see esitusel Tallinnas ja Türil, kuhu peaaegu pidasimegi plaani sõbrannaga sõita. Peaaegu olimegi valmis ekstreemseks sinnasõiduks ühistranspordiga, kuid loobumisepõhjuseks sai öömaja puudus. Türil ei suutnud me leida ka majutusasutusi ning Tallinna kuupäev kuidagi ei sobinud.

Liisi Koikson – Tribute to Joni Mitchell.

Tegemist siis Liisile armsa lauljatari loomingu tõlgendustega Siim Aimla ansambli saatel. Selgituseks veel, et Joni Mitchell on aktiivne artist olnud alates 60-ndate aastate teisest poolest kuni tänaseni. Võitnud 5 Grammyt ning nomineeritudki omajagu kordi, sel aastalgi on ta Grammy nominentide hulgas kategoorias parim pop –instrumentaalesitus (One week last summer). Pikaajaline laululooja ja sõnadeautor on tegev ka maalikunsti vallas ning on ennast pigem nimetanud maalikunstnikuks, kellele muusika on hobiks.

Mina olen peamiselt tuttav Joni Mitchelli loomingu esimese poolega, seega olid kontserdil kõlanud jazziseaded nagu “God must be a boogie man” ja “Down to you” küll väga nauditavad, kuid kõige enam emotsiooni sisaldasid minu jaoks tema esimestelt albumitelt. “Big yellow taxi”, mis on tõenäoliselt Mitchelli tuntumaid lugusid ning läbi selle, et 4-5 aastat tagasi Counting Crows koos Vanessa Carltoniga selle raadioeetrites vägagi popiks laulsid; Raun Juurika sündisaundide poolt saadetud õhuline toost armastusele “A case of you” ning kontserdil lisaloona kõlanud “Both sides now”. Viimane kõlas Marek Taltsi akustilise kitarri saatel ning on Joni Mitchelli üks esimesi laule, meloodialt ja sõnadelt küll väga lihtne, kuid samas väga küpse sisuga.

Oleksin pigem oodanud akustilist lähenemist, üksikutes kohtades hakkasid veidi häirima bändi seaded, mis kippusid meloodiat ning sõnumit hakkima jazzile iseloomulike pillimeeste soolodega. Ainult akustiline kava poleks kindlasti nii palju väljendusvõimalusi pakkunud ning jäänud kokkuvõttes liialt nostalgitsemiseks. Kokkuvõttes oli kõik kena ja maitsekas ning taustavokaal (Marvi Vallaste) lisas meeldivaid kõlasid ja uudsust. Koikson on ainus, keda kujutan ette Joni Mitchellile tribuutkava esitamas, esiteks sarnasus hääleliselt ( Mitchell on suitsetaja ning tema hääl on muutunud päris palju madalamaks aastakümnetega, seega see võrdlus enam alates 90-ndate loomingust ei kehti) ning laadilt- kerge nukratoonilisus ning mõtlikkus. Mis tegi kava huvitavamaks oli lauljatari enda sissejuhatus ja sissevaade esitatavatesse paladesse. Nii sai publik aimu keskkonnatemaatika olulisusest Mitchellile, tema hipiiidoliks olemisest ning laulude sündimise taustast. Loomulikult tõlgendab igaüks kuuldavat nähtavat lähtuvalt enda vaatevinklist, kuid vahel on oluline ka teada tausta, mis on antud pala või teose inspireerinud.

Komplimendid veel Liisile kena ja lihtsa musta kleidi eest, mida ilmestasid veelgi mirellemathieu`lik uus soeng ning läbipaistvad kerajad kõrvarõngad (mille ma iga kell rõõmuga omastaks).

Muide, mis veel oluline lisada on see, et peale kontserti palus jazzkaar.ee ajakirjanik mult arvamust kontserti kohta. Rõõmuga ma selle andsin aga täna nende kodulehte uurides, leian ma, et mu nimeks on saanud Maarja ning ka sõnu on mu suhu pandud kohati täitsa teisi, kui neid diktofoni laususin :D. Mõte on küll olemas minu oma, aga selliseid laused ning sellises sõnastuses ma küll öelnud ei ole. Kerge näpuviibutus siinkohal! Meile koolis õpetatakse küll, et kui on tsitaat siis on tsitaat ja kui on kokkuvõte siis tuleb öeldagi, et on kokkuvõte.

Joni Mitchelli maalid
biograafia
Kuulamiseks/ vaatamiseks aga mu lemmikuid: A case of you ja Both sides now

It`s been a long time since ... !!!

Eile oli ajalooline päev- 10. 12. 07. Küsite miks? Vastan:

O2 Arena, London
Led Zeppelin ehk Robert Plant, Jimmy Page, John Paul Jones, Jason Bonham (kadunud John Bonhami poeg)

Concert set list follows:
Good Times, Bad Times
Ramble On
Black Dog
In My Time of Dying
For Your Life (first time ever played live)
Trampled Under Foot
Nobody's Fault but Mine
No Quarter
Since I've Been Loving You
Dazed and Confused
Stairway to Heaven
The Song Remains the Same
Misty Mountain Hop
Kashmir

Encore
Whole Lotta Love
Rock and Roll

PÖFF

Kokkuvõte pole saadaval. Postituse vaatamiseks klõpsake siin.

Zavoodi taga (kui ma oleksin autoomanik vol 5)

Eelmisel reedel käisin öösel uitamas. Mida võib leida zavoodi ja botaanikaaia tagant, kui ronida ülesse lumisest mäest ning turnida veidi müüride peal? Olge minu silmad:

parim kingitus

Käisin täna pöffil vaatamas dokumentaalfilmi staar-fotograaf Annie Leibowitzist. Koju jalutades mõtlesin päris pikalt fotode olemuse peale. Mõningad mõttekäigud tuletasid meelde ühe vahvaima sünnipäevakingituse, mis mulle on kunagi tehtud.

See oli mõned aastad tagasi, kui mulle toodi üks ca 30 sentimeetrise läbimõõduga papist ja teibist punane kera, mis meenutas hiiglaslikku kirssi või õuna. Keral oli vars, mille küljes rippus leht ning kaardike, mis sõnas “Söö mind”. Ma siis mõtlesin, et ahah nojah, väga vahva…ikka ja hea meelega söön puuvilju ja asetasin selle lauale. Mingi aja pärast hakkas see mind piinama ning keerutasin punast kera ühte ja teistpidi käes ning veendusin, et ainult papist koosnemiseks on see liiga raske. Veidi kahetsust vormi rikkumise pärast, pusimist paberinoaga ja juba paistiski midagi, mille pärast ma kingitust sööma pidin. Mulle pole kunagi kinkeraamatud meeldinud. Need sisaldavad tavaliselt lame-magusaid laste ja loomapildikesi. Sõnumeid, mis õpetavad elama ja õnnelik olema ning jagavad läbi tarkade inimeste sõnade kogu maailma tarkust. Neid on lihtne riiulilt haarata ning pakkida lasta, kui midagi muud ei hüppa pähe.

See aga oli raamat naeratustest!!! Inimesed erinevates rassides ja vanustes. Iga pilt räägib oma loo. Mulle kingititi raamatutäis naeratusi :).

Ja siin on Teile üks.

Pruudid õites

Käesolevaga tervitan kõiki uusi ja vanu autopedesid, sest viimaseid postitusi vaadates, paistab et olen isegi üheks muutumas :P.

Tõestamaks, et tegemist pole autoblogiga, jätkan kultuuriradasid, juhtides teie tähelepanu ühele Eesti muusikamaastiku tõusvale tähele- Brides in Bloom. Minu arvates tõusevad nad juba mitu aastat, kuid nüüd on veel üks märk maha saadud - teise plaadi näol. Heliteose pealkirjaks on Love Criminal, mille nimilugu on võimalik kuulata nende maispeissist. Soovitan soojalt ka lugu nimega Fall from Grace oma kõlaritest läbi lasta.
Kuna raadiot ma ei kuula, siis ei oska ennustada kui mängitav see plaat on, kunagi oli aga nende "No Excuses" raadiohitt küll. Kindlasti on nende polulaarsuses kaasa mänginud ka see, et oma esimese albumi jagasid nad tasuta välja veebis. Promo on neil igatahes korralik (siinkohal kõnelevad palju nende maispeissi ja kodulehe näited :) )!

Neljapäeval esines Brides in Bloom EAÜS-i Reproduktiivtervise töögrupi korraldatud heategeval üritusel Genialistide klubis, kaasesinejateks akustilise folkroki kollektiiv Alias ning folk-metalit (metal-rokki?) viljelev Nikns Suns.
Kokkuvõtlikult võiks siis õites pruutide kohta öelda, et nad segavad nauditavaks kompotiks tänapäevase roki ning nn vanakooli roki (enamasti 70-80-ndatel aastatel loodudkraam). Nagu enamus nende loomingustki on noormehed väga elavad oma lavaolekus. Solist Mikk Tammepõllu väljanägemisest õhkub Planti-ja-Morrisoni-segust energeetilist tunnetust. Ballaadides moondub see justkui Jeff Buckley`t meenutavaks emotsionaalseks ja sugestiivseks vooks. Müstika. Komplimendid Taavi Langile fantastiliste bäkkvokaalide eest.

Üllatus sel kontserdil oli töötlus kunagisest Apelsini loost Sügistuuled. "Laske moosekant pisut pikutab, kui kord sügis on käes, siis suvest võib vaid unistada..."

Paremat ülesvõtet mul ei ole, sest lähtuvalt Murphy seadustest, kustub fotokas just siis kui on süvenenud plaan, tungelda lavaette "lähivõtteid" tegema. Aga parem see ja oma kui mitte midagi. Kes Brides in Bloomi lähemalt silmitseda soovib, siis palun.

Ja olgem valvel kodanikud! Pimedad ööd on linna jõudnud!

kui ma oleksin autoomanik vol 4

Lumi on ilus ja äärmiselt äge, et see nüüd lõpuks ka püsivamalt maha tuli. Siin aga ainukene olukord viimaste päevade jooksul, mis pani mind lume sulamist soovima....
Kange tahtmine oli teist sinitriibulise kindlaga patsutada, kuid ma polnud kindel, et jõmpsikas mitte selle peale kõva kisa poleks tegema hakanud.


Minid on mind vist kummitama hakanud :). Eile öösel kodupoole kõmpides, trehvasin pildiloleva tumesinist venda. Otse kesklinnas, Barclay hotelli ees, puhkas ta kenasti lumemütsi all päevakärast.

3 põhjust miks mul ei ole oma autot

Kui mu bloogis oleks põdemissektsioon, siis kirjutaksin ma siia ühe loo.

Lugu räägiks sellest, kuidas täna tundsin, et võiksin käituda nagu mõni filmitegelane, kes oma ettekujutuses kellelgi silmad välja kratsib või vastu vahtimist annab ning samal ajal reaalelus piinlik olukord jätkub jätkub jätkub.

Lähtuvalt minu aasta noorema sugulase arvamusest, kes mind pungil toidukotiga peale juhuslikku üksteise-otsa jooksmist Selveris oma autos koju sõidutas, on kolm põhjust, miks mul ei ole oma autot ( ja noh ei peakski olema ju):

- ma elan ju üksi ja ei söö eriti palju;
- mul ei ole meest ja last, keda kuhugi oleks vaja sõidutada;
- ma elan peaaegu kesklinnas ja võin ju alati jala minna kesklinna sõbrannadega pidutsema;

Kuidas üldse on võimalik elu ilma mehe, lapse ja autota? Ma vist olen siiani millestki väga olulisest täiesti valesti aru saanud.

Aga kuna piparmynditeel ei ole põdemissektsiooni, siis ma ei kirjutanud seda lugu siia, eksole !

usaldage oma vaistu, kodanikud ehk kui ma oleksin autoomanik vol 3

kui teie vaist ütleb teile hommikul enne kodust lahkumist, et mingitel irratsionaalsetel põhjustel oleks tarvis fotoaparaat kotti pista, siis usaldage teda.
Mina pidin lõuna ajal koju tagasi kõmpima, et jäädvustada järgmist....

poseerib Renault 4 GTL

Hard rock on surnud! Elagu hard rock!

90-ndate lõpul laulis Lenny Kravitz, et rokenroll on surnud. Aegajalt tunnen nii minagi, eriti kui laibast pruudile üritatakse nii siin kui seal elu sisse puhuda- ja no mitte ei õnnestu. Vahel aga selgub, et pole ta surnud midagi, elab ja hõõgub. Aegajalt lööb lõkkelegi. Tuleb teine ainult ülesse leida.

Mina leidsin! Reedel Genialistid klubist, kus ürituse "Noorte Hääl" raames astus ülesse Tallinna punt Speed King. Poisid on veel päris noored ning tõmbenumbriks olnud Vermona elektriorel on tõenäoliseltki isadelt päranduseks saadud, aga omaloomingu ja vahetu olemisega ehedamad kui vanameistritest koosneva Led R. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et üle pika aja polnud ma kontserdijärgsel hommikul lihastes piimhapet tundnud. Ja see polnud mitte paha tunne :).

pildil ansambel Speed King, klõpsas Rait Tuulas ühel teisel kontserdil

enda kohta ütlevad poisid järgmist(refereering myspace`st):
"I think our specific sound derives from our old-school Vermona electric organ. It's often said that music and style repeats itself after thirty years and the old traditions come back to life. We hope that we can give a sufficient contribution to revive the seventies and pay our utmost respect to the immortal rock and roll dinosaurs of that time. Our greatest heroes are Deep Purple, Led Zeppelin and Black Sabbath. Having mentioned these three, I have to add Focus, The Beatles, Uriah Heep, The Sweet and The Doors. And, of course, no one can escape from the influences of Queen and Pink Floyd."

Mis on hard rock? Rokipeerud tõenäolisemalt pikemat seletamist ei vaja, muudele loomadele ütleks nagu nagu filmis Spinal Tap kitarrist Nigel Tufnell: tegemist on rokenrolli ja bluusi ristandiga, mida mängitakse väga kõvasti!
Aga nagu vanarahvas ja Hannes Luidalepp ütlevad: vähem möla- pikem samm.

Kuula Speed Kingi

PS1 : Kui keegi nuputab, kelle poeesiat on kasutatud loos "Kas ma Eestit unes nägin", siis selleks on Juhan Liiv!
PS 2: Aitäh Miale, kes mu tähelepanu antud kontserdi toimumisele juhtis

Kui ma oleksin autoomanik vol 2

Miks mulle meeldib eesti estraad

Kõigepealt peaks siin veidi ka selgitama, mida ma eesti estraadi näol silmas pean. Nuude, Borka ja Oruka “tulipunased-kivist-inglid-roosid-meri-ja-tuul” unustage kohe parem ära. Pigem pean silmas 60.-70. ndate lõpus loodud palasid ning Horoskoobi saadet. Seda poppi mida loodi siis ning ka osaliselt 80-ndate alguses. Ka eesti noore biitmuusika mõned palad võiks kohati siia alla liigitada (ärge nüüd nihelege palun Biitpiraatide kogumikku kuulanud! Ma ütlesin “mõned” ja “kohati”).

Erinevalt enamikust tänapäeval sündivast lüürikast kasutati siis kogenud sõnameistrite loomingut. Siit tulenevalt siis ka üks aspekt: mõttekad sõnad, mis räägivad meile mingit lugu ega ole teatud sihtgrupile sihipäraselt pealeminema turundatud, samas armastuslaulud vist läksid kaubaks siis ja lähevad nüüd, aga kui sisu võrrelda on erinevus oi kui suur. Eurovisiooni vaadates (esteet k..i-peadele: ma vaatan tähtede tantsusaadet ka muide!) tundub nagu olekski kõik üks ja seesama laul, nii vähe on neid palu, mis oma lüürikaga millegis eristuvad. Ja olgem ausad, kes see viitsibki seda emotsionaalset a la “ma tahan sind, sa vajad mind, milleks meile küll see mäng” soigumist ära kuulata. Mina ei viitsi igatahes.

Kuidagi hakkab vastu ka see produtseeritus ja turunduslik kalkuleeritus, millega publikut püütakse. Aga samas oleks vist ka veidi naiivne arvata, et kõik lood, mis sõna ja viisimeistrid aastakümneid paika panid alati mingit püha üritust ja emotsiooni kajastasid. Mine tea. Mulle tunduvad nad igatahes usutavamad ja sügavamad.
Mitte, et ma nüüd väidaksin, et tänapäeval heade sõnadega lugusid ei tehtagi. Kindlasti tehakse. Igatahes nende kontsentratsioon tundub suhteliselt väike olevat või njah…olen mina lihtsalt lootusetult vanamoeline inimene.

Elame ajastul, kus on terve möödund aastasaja muusikaline looming kättesaadav ning seega ohtralt erinevaid aspekte ja võrdlusmomente- midagi igaühe jaoks. Võimalused oma kõrvu küllaltki erineva kraamiga nuumata. Ega siis liiga palju estraadi pole ka hea kuulata, läheb kohe liiga roosaks kätte. Aga siis saab ju kohe muust oopusest valida :).

Ühesõnaga kokkuvõtlikult on estraad hea ja meeleolukas meelelahutus, mis täidab mitmeti ka eskapistlikku funktsiooni. Seda saasta ja melanhooliat on teinekord argielus küllalt ning see rõõm ja energia (kuigi ma tegelikult tean, et see on osaliselt võlts ja isegi naiivne) kandub sellist muusikat nautides kuulajasse üle.

Tsiteeriks siinkohal veel Uno Loobi lauldud sõnu (kahjuks sõnade autorit hetkel ei tea):

“Muusika on rõõmu jaoks, vanade ja noorte jaoks!
Mis meil üle jääks, kus küll ilu näeks, kui kord laulud ilmast kaoks?
Muusika on rõõmu jaoks!
Ta ainult kinni püüa, kinni püüa, kui veel oled noor
Ta enda juurde hüüa, juurde hüüa, et siis minna koos!”

Tallinn 1970

“Teretulemast võistluskontserdile Tallinn 70 ! Üksteist aastat järjest kõlavad Estonia kontserdisaalis vana aasta õhtul uued laulud ja muusikapalad. Ja teil head kuulajad on võimalik otsustada missugused te võtate kaasa uude aastasse.“

Sissejuhatus (P. Saul)
Ei, te ei ole sattunud vaatama mõnda 50-ndate aastate Hollywoody filmi. Tegemist on endiselt Estonia kontserdisaali ja Peeter Sauli juhatatud orkestriga.

Palus pohli punetab (Naissoo- Saar)
“…aga ööd on uneta…” kostab unelev bossa noore ja sumedahäälse Marju Kuudi esitusel. “…ei saa mõtted magada, ei saa” ning ka see sume unistus ootab ja igatseb, et tuleks taas keegi, kellega “õitseb õhk ja laulab liiv ja suvi seisab hetkeks”.

Meremuinasjutt (Naissoo- Beekman)
Valsitaktis lugu viib meid meid purjekate ja meremeeste seltsi, kes unistavad valgetest purjedest ja sinistest rannikuviirust. Ja tormidest suurtest ja kurjadest ja karidest kraapavast kiilust. :)

Armunud mees (Oit- Karmo)
Totaalne hittlugu, mille lõpuosas kõlav gruuvi saksisoolo muudab lisaks šarmikas-särtsakale Helgi Sallole selle loo veelgi vürtsikamaks. Kergete kiljatuste vahele. Absoluutselt andekad on siinkohal sõnad, mis mõnele lugejale ehk kindlasti tuttavad tulevad ette ühe Tartu muusikalise kollektiivi repertuaarist ;).

Armunud mees on üks naljakas mees 2 X
Ta ?…… …………? ning tähtis nägu ees
Armunud mees on üks imelik mees 2x
Ta unustab maised asjad ja hõljub pilvede sees

Ei iial ta torise, diivanil norise nagu meestel moeks
Ei iial ta urise, toiduga nurise ning ei lehte loe
Seepärast armunud mees on üks hinnatud mees, jaja!
Sest armunud mees on üks hinnatud mees

Armunud mees on üks naljakas mees 2x
Tal alates pulmapäevast on tähtis nägu ees
Armunud mees on üks imelik mees 2x
Ta kunagi kuigi kaua ei hõlju pilvede peal

Siis peagi ta toriseb, diivanil noriseb nagu meestel moeks
Ta meeleldi uriseb, toiduga nuriseb ning vaid lehte loeb

Seepärast armunud mees on üks hinnatud mees
Sest armunud mees on üks hinnatud mees

Nii kaua kui jääb ta selleks, ja on üks armunud mees 4x

Tantsima ! (M.Hunt)
Sheik –sheik- sheik –sheik –sheik- sheik –sheik
Kuulutab rõõmu noorusest, armastusest ja tantsimisest! Vello Orumets ja neiud hüüavad
“ Tantsima tantsima tantsima nüüd kutsub meid kõiki, kõiki see viis,
Tantsima ruttu, sest kevadöö meilt hommik peagi viib!” ja saalis lippab ringi Amori-poiss.

See on mu laul (Ojakäär- Promet)
Kurvameelne valss. Siinkohal on meloodia tonaalsus ning rütm ja selle loo lugu öeldud juba nende sõnadegagi. “Mul on üks laul, mida keegi ei tea ja teised seda teadma ei pea. Hall on mu laul, on kõle ta viis, kui süda on lõhkemas ta tuleb siis“.
Ka Marju Kuut on siin hoopis teise kõlaga, kui teda tema kuulsamakslauldumatest paladest (näiteks Raagus sõnad) teatakse.

Sa minu kauge kallas (Kõrver- Kesamaa)
Taaskord valss, kuid seekord keerutab meid Voldemar. Veidi liiga ilutsevad sõnad. Sellel kogumikul paraku minu jaoks kõige kaugemaks jääv pala. Aga valss!

Ma pean sind südamega kuulama (Oit- Saar)
Ammuilma klassikaks saanud värsiread, mida on päris paljud erinevad artistid tõlgendanud. Seetõttu on see ka kuulajale- lugejale tõenäoliselt kõige tuttavam lugu.
Tõesti, liiga palju õhku õhkub sõnadest, liiga palju pagemist on pilkudest, liiga palju eksimist on hetkedes, liialt palju karedust on kätes, et hoida kedagi väga väga erilist. Kõiges tuleb südant kuulata ja kaasata!

Kummutame kuldset kruusi (Taniel- Luik)
Mõned vaimukad nõuanded, mida Andres Otsa kehastatud topsisõber võiks soovitada nii mõnelegi tänapäevasele trimpajale. “Esimene viin on vih(g?)a, teine tundub tuline, aga kolmas kruus on kuldne, neljas naerunäoline. Viies viin viib viisakuse, kuues kiusab kurjustama, seitsmes sõge sõeluma, kaheksas karvu katkuma”

Ja ega üks lõbus trimpaja pole ometi siis joodik: “kalli kambrisse ma kaon kohe pärast kolmandamat “! Iga naine teeb siinkohal omad järeldused :P.
Sündimees selles loos on Doorsi sündimehe Ray Manzareki “Vend”.

Lorilaul (Oit- Parve)

Eesti rahvas ei saa ilma lori ajamata. Seekord on lugu lõbusatest pulmadest, kus nii mõnigi asi kisub minema vastupidi Dagö ridadele “sest ju plaanitud oligi nii, milleks kurvastada”. Aga ei kurvasta selles polkas needki pulmalised!

Kasatšok (Lipand- Karmo)
“Õhtud pikad ja sumedad, patsid pikad ja sumedad..”
Kutsutakse tantsima neide, kel kärsitus jalgades. Ja kutsujaks bravuurikas noorsand Vello “mina üksi neiud, ei ole kollanokk, näitan teile, mis ma võin kui kõlab kasatšok”, vokaalselt saadavad teda Lained.
Läheks isegi ;)!

Roheline taevas (M.Hunt)
Rõõmus ja hoogne biitpala, kus hullutav saksofon paneb kohe iseenesest jalad tatsuma ja puusad liikuma. Suurepärane finaal nii ühele kontserdile kui vinüülplaadile.
Minu kõrvus kumiseb see juba päris mitmendamat nädalt. Kahju, kallid sõbrad, et helisid ei anna siia kanda….aga tulge mulle külla ;)!

“Nüüd seisan akna all oodates millal sa tuled
Ootan ma sind ja aeg tukkuvat näib
ei pole palju vaja mul rõõmu et tuua
mu kõige suurem rõõm koos sinuga käib”

laia ringi küsimus

Kindlasti oled vahel tundnud, et tahaks "kraani kinni keerata". Või kas oled?

Mis Sina arvad? Võib läheneda üldfilosoofiliselt, puhtpraktiliselt, diskursiivselt, fenomenoloogiliselt, sotsiaalkonstruktivistlikult...kuidas aga soovi on.


Kas inimese elu oleks lihtsam, kui ta vähem mõtleks?

konnasilmad ja kommunaalmaksud

korraga libises üle Tommy näo vari.
"Ma ei taha kunagi suureks saada, " lausus ta kindlalt.
"Mina ka mitte," ütles Annika.
"Ei, see pole midagi väärt, " sõnas Pipi."Suurtel inimestel pole kunagi midagi lõbusat. Neil on ainult kuhjaviisi igavat tööd, ja pentsikud riided, ja konnasilmad, ja kumminaalmaksud."
"Kommunaalmaksud on nende nimi," tähendas Annika.
"Üks kama kõik, " arvas Pipi. "Ja siis on nad läbinisti ebausklikud ja mõtlevad igasugu tobedusi. Nad usuvad, et tuleb suur õnnetus, kui mõnikord juhtud süües nuga suhu pistma ja palju muud sellesarnast."

"Pipi Pikksuka lood"
Astrid Lindgren

…kes soojendaks aga mu laule?

Eestis on vähe aastaid dzässimaastikul püsinud püsinud artiste. Üks nendest on Hedvig Hanson, kes eile koos Andre Maakeriga kontserdi esimese bloki lõpetas. Artistidepaar ei vaja loodetavasti pikemat tutvustust, ölgu öeldud vaid see, et Maakeri näol ei ole tegemist mitte Hedvigi saatekitarristiga, vaid täiesti võrdse lavapartneriga. Nagu päriseluski moodustasid kaks artisti ka laval teineteist täiendava terviku.

Läbivaks teemaks oli seekord sügis, seda ilmestasid lauljatari sisenemine vahtralehekimbu saatel ja lehtede pillamine, ka seekordne repertuaar oli sügisene. Üllatuslik avalugu peale pikka kitarrisissejuhatust oli Kikerpuu “Taas punab päiksepaistes pihlapuu“, mis Hedvigu sõnul üks kahest esmaesituses kõlanud laulust sel kontserdil. Veel meenub Naissoo “Palus pohli punetab” ning hispaaniakeelne lugu, mille autor mul kahjuks kõrva ei jäänud. Viimane pakkus erilist väljendamisvõimalust pigem kitarristile. Kui enamus imestasid, kuidas Maaker korraga üksinda ühest kitarrist nii saadet kui meloodiat välja võlus, siis tähelepanelikumad võisid tema ees silmata pedaalidepaneeli ning monitori varjus seisvat Mac`i.

Hedvig Hansoni omapärased improvisatsioonid täiendavad suurepäraselt võõrkeelseid lugusid, kuid eesti klassika esitamisel mõjuks paremini veidi vaoshoitum minimalistlikum lähenemine. Hoolimata sellest on selline lähenemine stiilipuhas ning häirib siinkõnelejat tõenäoliselt seetõttu, et oleks tahtnud keskenduda nendele ilusatele sõnadele ning lasta neil laulu lõpuakordides peas kumada.
Minu arvates on Hedvig üks Eesti kõige naiselikumaid lauljaid. Oma pehmeid ja sujuvaid heliväljendusi saadab ta graatsilise käteliikumisega, mis samuti edastatavat emotsiooni kannatavad. Küps noore naise ilu väljendub ka kerges vormikuses ning romantilises stiilis riietuses.

Ehk olete isegi nii mõnigi kord kogenud kontserdil seda hetke, kus mõistate, et miks just praegu siin olete? Minu jaoks juhtus see, kui esitusele tuli teine duo esmaesituses kõlanud pala “Jää kauaks mu juurde”. Tegemist on Heini Vaikmaa looga, mida kunagi esitas Mahavok, solistiks Marju Länik. “Meil loikudes juba kaanetab jää ja lehed on lennanud puudelt…” Mäletate ehk? Suurepärane näide sellest sellelt kontserdilt, et super esituseks pole vaja midagi peale kitarri ja hääle! Tundus, nagu olekski see lugu Hedvigile esitamiseks kirjutatud. Länik tundub selle esituse kõrval kuidagi eriti jäine ja puine. Palju oleneb esitajast ja õigest kastmest roal.

Lionel Hampton on Tartus popim kui seks…

Sel aastal viiendat korda toimuv RainbowJazz festivali raames toimus kolm kontserdiblokki ning noortekonkurss. Käisin 12. oktoobri kontserdil, sest kontserdimaja stendil olev kuulutus siiasaabuvast kolmest ameerikamaa bluusileedist ei andnud mulle rahu selle nägemise hetkest saadik. Küsisin pileti just “The Tree Ladies of the Blues” kontserdile ning taipas pärast, et sellega kaasnevad ka The Frits Landesbergen Quartet (Holland), Duo Hedvig Hanson& Andre Maaker ja Andy Emler Trio (Prantsusmaa). Kuigi saal oli kolmveerand-täis on Tartus olemas täiesti arvestatav dzässipublikurakuke.

Hollandlased tulid lavale küllaltki klassikalises jatsbändi koosseisus- klaver, kontrabass, trummid, mida ilmestas vibrafon ! Nauditav ja energiline omalooming, veidi tuntuimat vibrafonimängijat Hamptonit ning teised huvitavad töötlused. Bändi juhtfiguur Landesbergen oli küll kergelt närviline alguses, kuid sulas peagi. Klassikaline jazz :)!

Kontserdi esimeses pooles esinesid veel Hanson& Maaker, kuid nendest tahaksin veidi pikemalt hiljem muljetada.

Teine blokk vastandus koheselt esimesele esinejale ning oli oma olemuselt modernne ja uudne. Prantslaste mõneti alguses Cinematic Orchestrat meenutavad (kuid palju palju intensiivsemad) pikad ja voogavad helimaastikud vaheldudes improvisatsiooniga. Algul oletasin, et nad ei valda inglise keelt ning seetõttu lood järgnevad üksteisele pidevas voos, aga see polnud omaette eesmärk. Andy Emler viskas mõnusat vahetut huumorit, kuid ei suutnud muidugi ka hoiduda klišeest, et Eestis on väga väga palju ilusaid tüdrukuid ning seetõttu nad nautivat siinviibimist veel eriti (on siis vahe teiste riikidega nii märgatav ? viisakus ennekõike, eksole ?). Prantslaste improvisatsioonilust muidugi oli täiesti omaette oopus. Midagi sellist ei näe siin tihti. Triot tervitati intensiivse käteplagina ja jalgadetüminaga.

Ootusärevus kõrgele kruvitud seati ümber lava ning kolme daami asemel tuli esialgu lavale neid saatev trio- ungarlane ning 2 musta meest. Tore, svingib, no okei. Ja siis ..ja siis….tulid kolm….hmmm….daamideks ma ei oleks esialgu julenud neid nimetada….ütleme nii siis, et kolm keskealist väga maitsetult punasesse riietatud naisterahvast (üks kostüüm kannatas veidi kriitikat). 2 neist erepunases kullaga tikitud rüüdes, üks tumedamas punases kostüümis ning kõigil suled peas! Kallid naissoost sõbrad, kui kunagi jõuate kuldsesse keskikka ning teil on tarvis stiilipeol lõbutüdrukut kehastada, võin lähtuvalt nähtust ideid anda :).

Otseloomulikult ei puudunud kontserdikavast mitmekordsed daamide ning taustabändi tutvustused. See ongi showbiz` - ohtralt svingi, laval üksteise promomist, teatraalsed kostüümid ning demonstratiivsed poosid. Artistid resideeruvad tegelikult juba aastaid Saksamaal, vaestele idaeurooplastele kõlbab bluusi pähe küll.

Kui kõrvale jätta see veidi häiriv fakt, et tegemist oli pigem show-ga kui kontserdiga, oli vokalistid tasemel. Saime kuulda igaühte solistina ning kolmehäälset ansamblit!. Boonuseks loeks ka veel selle, et repertuaari valitud lood olid vanad (mitte mingid ära leierdatud klassikud- kuigi Nobody Knows you when you`re down and out on Claptoni unplugged kindlasti massidesse viinud) ning õdede vaaremade repertuaarist: Ma Rainey, Dinah Washington, Billie Holiday ja Bessie Smith. Iga soololoo ette tutvustasid bluusidaamid veidi ka loo esmaesitajat (või kuulsaks lauljat). Kui bluusidaam jutustas Bessie Smithist.ning mainis väga rõõmsalt ja äraolevalt, et talle olla väga meeldinud seks ning mehed ja naised. Hiirvaikus saalis. Tõenäoliselt pettunud publiku reaktsioonitusest päris ta “Tartu, do you know sex???”. Kahin ja vaikus saalis. Isegi Fritz Landesbergeni “Does anybody know Lionel Hampton ?” sai mõned hõiked vastuseks. Päris naljakas hetk :D.

Aga üldiselt oleks oodanud midagi khmm…väljapeetumat. Ja bluusiks ma seda päris ka nüüd ei nimetaks. Ainuke adekvaatne bluusinumber oligi “õdedest” kõige madalama häälega Joan Belli “Saint Louis blues”, mis kahjuks ka loo lõpus svingivaks karglemiseks kätte kippus minema. Oma mööda selga allajooksvad külmavärinad sain ma selle loo ajal igatahes kätte! Tuleb tõdeda, et hoolimata kohutavast maitsest ning draamatilistest poosidest oskavad mustad mutid bluusi laulda! Kui kuskil veel mõni neist peaks “sinist pigistama”, kutsuge Meiesaar :)!

Georg

Hoolimata sellest, et nooremal põlvkonnal seostub nimi Georg Ots peamiselt Saaremaal asuva SPA-ga , hoiab vanem kunagist rahvalemmikust lauljat kõrgelt oma mälestustest au sees. Seepärast on ka tänases postimehes filmi kommenteerides suutnud Georg Otsast tehtud filmis leida mitmeid erinevaid vaatepunkte. Minul varasem sügav isiklik kokkupuude Otsa loomingu kohta kahjuks suuremas osas puudub, elamise aastad on ka teised ning eile kinotoolist tõustes mõtlesin, et ahah….siuke lugu nüüd oligi.

Kas tõesti polnud Mati Põldrel kuulsast lauljast paremat lugu kirjutada ning pidime lugu nägema jutustatuna Otsa kergelt hüsteerilise (ning tõenäoliselt ka alkohoolikust) teise naise poolt. Või millised käärid käisid filmi kallal enne selle kokkulõikamist, et mingit väga säravat narratiivi siin ei olnudki?
Püstituvad nii mõnedki teised küsimused.
Kuhu kulutati filmi valmimisel need ajakirjanduses kordi korratud miljonid ? Tõsi küll, et kostüümid, interjöörid ja olustik oli vägagi elustikutruu ning üllatusliku emotsiooni lõid vana foto või/ja mustvalge pilt, mis järkjärgult värvid sai ning seejärel värvifilmina jätkus.

Anastasia Makejeva palkamine Otsa naise Asta rolli tundus turundusliku maiguga trikk, pidades silmas filmi tulevast levitamist ka Venemaal. Vaevalt, et Eestist poleks leitud näitlejatari, kes oleks sobinud mustlasverd Astat kehastama, kuigi ka Makejeva roll oli nauditav (tegelaskuju ise enamasti mulle ebameeldiv). Sama loogikat arendades võiks väita, miks valiti Caesari rolli Renars Kaupers… Rahvusvahelist mõõdet viimasega lisaks võideti, aga kas ka midagi muud?

Asta sõnas mitu korda, et just tema lõi Georgi sellisena, nagu ta tuntuks sai. Kuidas täpselt, see aga ei selgunud. Mõjutusi võis olla ainult selles, kui endine rindenaine teatri kunstinõukogusse kuulus ning sealtkaudu mõnda rolli oma mehele võis upitada. Rohkem ei tundunud sellel mõõtmel vaatajale avalikustatud sügavust olema.

Linateos oli pigem suhtedraamana kui muusikafilm, aga niimoodi vist mõeldud oligi. Kõikide peades ju on teadmine, et Ots oli suur laulja, tema eraelust aga eriti ei teatud. Mu isa mainis, et Tallinna inimesed olla teadnud, et mingi jama selle Otsaga oli koguaeg, aga mis konkreetselt toimus, sellest avalikkuses tol ajal ju ei räägitud. Ju siis see tundus laia publikuhaardega filmi keskseks liiniks kõige sobivam. Eriti ei erutanud, sorri….

üks päikseline sügispäev

kui pilvepiir on silmapiiril

sekundid enne rünnakut ülevaltpoolt

viljakusanum

kuidas hoida okaslooma?

Nii pehme, karvane!

Kui ma koju saabun jookseb ta mulle ukse peale vastu. Kui ma teda kutsun, siis ta tuleb joostes minu juurde ning teda silides hakkab ta rahulolevalt norisema. Eriti meeldib talle vile peale kohale joosta. Öösel ronib ta mu jalutsisse, otsekui mulle märku andes, et nüüd on aeg teki alla kobida. Praegu istub ta mu !turja peal.

Hoolimata sellest, et meie arvamused laua peal käimisest, kappidesse pugemisest, vinüülimängija peal lamasklemisest, õppimise ajal konstantsest kräunumisest, lillevaaside püstipüsimisest, õhtu läbi šampanjakorgi mööda põrandat lõgistamisest ja öösel mööda tuba ülehelikiirusel tormamisest erinevad kardinaalselt, on mul ülihea meel tema külaliseks olemisest :).

Njäuh!

sügisball

Käisin juba nädal ja veidi rohkem tagasi sügisballi vaatamas. Mulle meeldis. Hoolimata sellest, et oli pisut hirmutatud kaaskodanikest, kes hoiatasid, et tegemist on masendva filmiga. Ei olnud kokkuvõttes nii väga midagi. Saalitäis inimesigi muheles/ naeris päris mitu korda.
Vaat siis selline ongi meie elu. Omaenda kivist linnas ei oska me olla õnnelikud.

Sügisballist on päris palju seoses nii selle auhindamisega kui ka parima võõrkeelse filmi Oscarile kandideerimisel “Klassile” allajäämisega kõneldud. Ei hakka mina seda siin tegema, pigem tahaksin tähelepanu juhtida mõnele väiksele detailile.

Nimelt ühele ilmselgelt kaasaegses meedias romantiseeritud kujundile. Seda tegevust harrastavad endassse sulgunud tehasetöölisest üksikema Laura , kord inspiratsioonihoos kord mustas pohmell-masenduses kirjanik Mati ning mitmed teisedki tegelased. Kas olete kunagi mõnes filmis näinud rõõmsaid või ekstaatilisi suitsetajaid (ööklubi narkouima stseenid ei loe)? Tänapäeval (kunstis )on suitsetamine saanud eksistentsiaalsuse väljenduse ja üksinduse tundemärgiks. Vaevalt on tegemist ainult selle linateose fenomeniga?

Hall udu kulgeb ruumis alati ülespoole ning meist kaugemale luues müstilise efekti ning sigareti lähedus rõhutab naiste kaunikujulisi värvitud huuli ja graatsilisi randmeid. Filmilinal lõhnamolekulid ei levi.

Kas tahate isegi sügisballi maiku keelele saada? Hoolimata sellest, et õues on väga soe ja päiksepaistelisel Toomel on võimalik päevasel ajal lehtedes sahistada, on see võimalik. Laadige endale i-podi, cd-pleierisse Sven Grünbergi “Ball” (mis ka filmi lõpus kõlas. Tugev põhjus kinos vaadata ka tiitrid lõpuni!), pange selga veidi vähem riideid kui praegused ilmaolud nõuavad, minge uidake hämarusse uppuvas Annelinnas ning unustage korraks, et teil üldse on sõbrad ja lähedased. Head jalutuskäiku!

I`ve got fire in the fireplace, got a cat besides the stove

Sain just kirja, et olen internetiloosimises võitnud endale ühe Black River Bluesmani ja 2 Bullfrog Browni CD-d.

Meeldiv :). Kiidetud olgu fortuuna!

Siia ka meeleoluks mõned jäädvustused eelmisel reedel (21.09) rokiklubis toimunud kontserdist. Bullfrog Brown ning varasemaltki piparmynditees mainitud Alaska Kalanen.

veelkord teatrist: GEP

Ajakirjas Muusa jaanuar/ veebruar 2007 numbris rääkis Jaan Rekkor oma elu võimsamatest teatrielamustest.

Tsiteerin:” Jaan Toominga “Põrgupõhja”, “Polonees” ja “Veli Joonatan” tekitasid aimduse, et teater ei olegi lõbustusasutus, vaid et sõnas “teater” segunevad religioon, filosoofia, maagia, kirg, naer ja kurbus veel millegagi, millel pole nime. Seda nimetut tundsid näitlejad nendes etendustes loovat ja teadvat. Tahtsin sedasama”

Seda mõtet olen mitmes vestluses kasutanud ning olen lubanud täpse tsitaadigi leida. Siin see nüüd on.

Mitmed kindlasti mõlgutavad mõtteid, miks pole ma siia ridagi riputanud Draama festivali enda viimasest valikust. Tagasiülatuvalt ma seda nüüd tsipakene ka teen.

NO99 on valinud etenduseks GEP vägagi intrigeeriva teema, mida on avalikkuses juba parajalt leierdatud. Iibeteemale leitud seekord aga veidi teistsugune vaatenurk. Stoori üles ehitatud etüüdidele, mille läbivaks teemaks oli seltskonna noorte meeste meeleheitlik katse eesti rahvas väljasuremisest päästa. Milleks pikalt- laialt iibest heietada, tuleb teha lapsi ja kohe!

Vaatajad said näha, millistesse situatsioonidesse see mehi ja nende naisi juhtis, kuulda lõike võrgutusõpikust, veenduda NO näitlejate eestiarmastuses ning nautida “projekti rahastamise” strateegia otsingut venelaste PR agentuuris, mis vaieldamatult oli üks parimaid stseene minu arvates. Terve etendus oli vürtsitatud mõnusa vahetu huumoriga. Pidin päris tihti naerupisaraid kuivatama J. Eraldi vääriks väljatoomist see hetk, kui end just aluspüksteväele koorinud närviline ja puruvihatsev Jaak Prints tütarlastele peale seda kui nood teda lohutasid alkaritest väikese punase roosi välja tõmbas.

Muusikaline kujundus oli mesi minu kõrvadele. Keegi oli ohtralt vaeva näinud ning stseenide vahele korjanud välja Led Zeppelini lugudest lõike, mis sobisid kõik kenasti sinna kus neid lasti! Arvestades Zepi pikaperioodilist tegutsemist on seal leida küll ja küll….ning leiaks veel vabalt ühe sarnase etenduse vahepaladeks. Rokib! Hea meel, et julgetakse kasutada rokkmuusika väljendusviisi järjest julgemalt teatris (ei saa mainimata jätta, et väga positiivsetest muusikalise kujunduse elamustest meenuvad veel eelmise aasta Draama aegne Endla “Kauka jumal” – Metsatöll- “Oma laulu ei leia ma üles” ning Kadi Tudre diplomilavastus “Ka liblikad on vabad” Janis Joplin- Down on me)

Ainuke lugu, mis kergelt kriipima jäi oli “Stearway to heaven” kasutamine ühes stseenis, kus küll loo areng toimuva tegevusega harmoneerus, kuid tundus minu jaoks veidi hambutu. Eks see tingitud selle loo liigsest populaarsusest ja leierdatusest.
Eestikeelsest ja isamaalisest: katkend Rannapi tsüklist “Ilus maa” (Runneli sõnadele- imeilus J!), Eespere “Ärkamise aeg” ning kõige lõppu lauldud “Ei ole üksi ükski maa”.

Viimane esitati näitlejate poolt nö lisaloona peale jätkuvat aplausi ja korduvat tagasikutsumist. Miks? Tundus kergelt pateetiline, aga taaskord enda viga, et seda korduvalt korbipidude lõpus tervesaalivennastumistena mitmeid kordi on kuulatud- tantsitud.

Enamasti andekast ja kergestijälgitavast tekstist oli ainult üks osa mis kaldus liiga filosoofiliseks ning arvestades seda, et toimus etenduse lõpuosas, seda sisu sealt enam eriti teravalt ei nokkinud.

Noored inimesed ja eesti rahvarõivad (triibuseelikud!) on nii ilusad. Kui puhtast puidust põrmandul tantsitud Tuljak ja isamaalised igihaljad vikerviisid (mitmehäälselt!) ei pane südant põues põksuma, siis mis eestlane Sa oled?

Minule küll sai selgeks enamusi etendusi nägematagi, miks DRAAMA 2007 zürii valis selle etenduse festivali Suure Preemia vääriliseks, samuti saadi ka kooskõlalisima lavastuse preemia.

Kes rohkem soovib teada www.no99.ee

Identiteet

Kilekotist saia söön
ja kokakoolat peale joon.
Et me vahval isamaal
lokkaks intellekti potentsiaal

Ma olen tudeng.

21.09.07 TÜ RMTKG

suured terasest massinad

Mulle nad meeldivad. Nad on mitu korda suuremad kui mina ning hoopis teisest puust.
Liiguvad parajalt kärarikkalt ning liigutavad asju ja inimesi ühest kohast teise.

Teie ees:
Auruvedur 52 3368 (vasemal) ja elektrirongi juhtvagun ER 1-2303 (all)







Ja minu lemmik:
Auruvedur L-1646
Töökorras L-vedur kaalub 103 tonni + täis tender 78 tonni. Katla tootlikus on kuni 16 tonni auru tunnis, masina võimsus kuni 2125 hobujõudu, piirkiirus 90 km/h. Eesti oludes vedasid need vedurid kaubaronge normaalkaaluga 2800 tonni.

1963. aastal vahetati L-seeria raskete kauba-veduritega välja kogu Eesti laiarööpmeliste kaubavedurite park ja need vedurid kindlustasid kogu kaubaveo siinsetel laiarööpmelistel liinidel kuni liikluse motoriseerimiseni 1970. aastate algul, mil Eestis oli 66 sellist vedurit (allikas: rongi küljes olnud tahvel).


Rongi rattad ragisegu !!!

Haapsallu juhtute, siis soovitan soojalt külastada raudteemuuseumit :).

Selver sakib ja kaups rokib

Vestan Indreku loal, tema sõnadega, huvitavast eksperimendist, mille nädalake tagasi läbi viisime.
Igasse kodusse oma Hanerood!

veinipudeli süvendi korrelatsioon hinnaga

Kivid sinu taskutes

Eesti on ühe fakti poolest üks väga eriline riik. Nimelt olla meil oma rahvaarvu kohta väga palju teatreid ning näitlejaid. Peale eilset etendust koju kõmpides mööda hämarat tänavat tulid mulle vastu kaks teksades- tossudes kantpead. Kõrv püüdis kinni vaid üheainsa repliigi nendevahelisest vestlusest “… no vähemalt korra aastas peab normaalne inimene ikka teatris ära käima…” Illustreerigu see olukord, siis Eesti rahva vajadust ja khm… meelelahutusvajaduse mitmekesisust.

Üks minu lemmikhetki, viimase kümne aasta jooksul, ma arvan, on see hetk, mil teatrisaalis tuled ära kustuvad. Ära siit ning minek sinna. Kus päevad ja aastad mööduvad minutitega, kümnepealine grupp on terve rahvamass, tume riie taustal on kord mets, kord palee. 30- ligi mees on korraga aastakümneid vanem. Seepärast mulle teater väga meeldibki. Kõik võimalik, vaja on vaid kujutlusvõimet.

Eile vaatasin Ateena keskuses Marie Jonesi näidendit “Kivid sinu taskutes”. Juba näidendi esimesest neljandikust peale oli teada, kelle taskus need kivid saavad olema. Kujutatav vastandus unistustega vaeste töölisklassi noormeeste ning võimuka ja ülbe Hollywoody maailma vahel hakkas paistma juba peaosaliste esimestest dialoogidest.

Sisu seega erilisi üllatavaid arenguid ei pakkunud. Küll aga tegid seda Indrek Ojari ja Argo Aadli, kes oma hämmastavalt kiire ümberkehastumisvõimega mängisid kumbki etendusest vähemalt viite rolli (kui ma ei eksi nüüd). Kerge keha- või ümberpöördega, valguse muutumisega või jaki õlalt heitmisega saab noormehest taat, Hollywoody näitlejannast käredakeelne reziissöör, täismehest poisike. Imetlusväärne ! Hämmastavalt sujuvalt toimusid ka üleminekud ning hetkeks ei tekkinud kahtlustki, milline tegelane seisab meie ees laval. Üleminekuid toetas mõnikord ka valgustuse muutumine või taustaheli ilmumine/ kadumine. Lisaks sellele draamaetenduses saali naerutada mõistatamismängudega erinevatest tuntud filmide tegelastest, iiri tantsu vihtuda ning kahekesi vähemalt kolmeminutilise loo ajal vähemalt 5-liikmelist rokkbändi kehastada! Selle kõigega said need kaks meest hakkama!

Lavakujundus lihtne ja lakooniline- must sein, kaks helendavate piitadega ust, väljamaa filmidest nähtud kasiinode ja ööklubide umber olevad punased köispiirded. Ka näitlejad kandsid musta, pealevisatavat halli jakki ning Aadlil oli ka vest.

Muusikalises kujunduses kasutatust jättis väga mõnusa emotsiooni Bluri “ Charmless man” ning Hendrixilt ei mäletagi enam kas see oli “Stone Free” või “Purple Haze”. Tõsielusarjast melomaani traagika ma ütlen :P.

Minu süda jäi rahule peale etendust püstiseisvat poolt saali vaadates :). Argo ja Indrek on igati teeninud ära viiekordse lavale tagasikutsumise!
Saali tühjenedes jäi kõlama Vaiko Epliku “Taevad”, mis sellise mõnusa õhulise lootusrikkuse emotsiooni lõi ning tõestas muusikalise kompositsiooni terviklikkust (loodetavasti ei olnud see lugu juhus).
“Kui öö laskub maale. Ja me tema rüppe. On mäed tema käed ja tuuled ta huuled….taevas on alati valla, kuid me ei tea, ei tunne veel….”

must ronk seekord ei lennanud, ei lennanud, ei lennanud....

Eile viibisin Tallinnas seoses tööseminariga ning ühes töökaaslastega sain Linnateari lavaaugus vaatamas käidud ka etendust "Ronk". Toimunu oli selle komöödia viimane etendus.
Olin päris põnevil, sest 1) ma pole kunagi Tallinnas (linnateatris) teatris käinud; 2) Linnateatri "Meeletu" meeldis mulle väga; 3) etenduse autor oli Carlo Gozzi, kelle sulest on tulnud ka "Armastus kolme apelsini vastu". Ka lavastaja oli sama- Nüganen.
Kuidas seda nüüd siis öeldagi? Olen tiba pettunud.
Pettunud 1)publikus, kes peale lõppu üksmeelselt plaksutas kui hull ning püsti seisis; 2) linnateatris, kes ju ometi võiks intelligentselt nalja teha. Hoolimata sellest, et mõned killud tõesti olid naljakad, oli vahel suisa igav ning paljud naljad liiga labased; 3) endas, et ma ootused nii ülesse ajasin. Ikkagi Linnateater ju noh.

Sellega seoses tekkis mul mõttelend ühe nähtuse kohta, millest pajataks võibolla kunagi veidi pikemalt. Praegu aga napilt. Nimelt on tegemist kultuslikkusega. Tänapäeva infoühiskonnas, kus suureks märksõnaks on "turundustrateegia" on väga raske teinekord orienteeruda. Meedia ning kultuurikriitikud teevad meie elu palju "lihtsamaks" ning ütlevad nii siin kui seal, et mis on hea ning vaatamis- kuulamist väärt. Kamoon enamus plaadi- ja filmiarvustusi (okei vähemalt päevalehtedes) on puhtalt tarbijasoovitused. Paljud tahad olla elitaarsed ning kultuursed ja vaatavad väärtfilme ning tunnustatud teatrit. Seda millest räägitakse (rääkijaks enamasti on massimeedia)! Noorel hakkajal kulturnikul on lausa kohustus vaadata kultusfilme, lugeda kultusteoseid ning maailmakuulsaid reziišööre peast lahmida. Aga mis on Su enda arvamus ning kas keegi julgeb vastu vaielda sellele, mida tunnustatud kritiseerijad juba öelnud on? Kui tuleks keegi, kes ütleks näiteks, et näiteks Tarantino filmid on pask ning selle ka adekvaatselt ära argumenteeriks, oi ma oleks sillas.

Täna siis Tartus Draama festivali raames Linnateatri "Kivid sinu taskutes", kus mängivad eilseski etenduses rollid teinud Indrek Ojari ja Argo Aadli. Eks näis.

Illustreerivad pildid pärinevad etenduse "Ronk" kavalehelt.

“Eile sain koolis ma ühe….”

Käimas on Draama festival ning etendusi jagub igasse päeva. Esimene minu valikust oli möödundpühapäevane Rakvere teatri etendus “Kuidas elad Ann?”- Aidi Valliku raamatul põhinev noortetükk 14. aastasest tavalisest koolitüdrukust ning tema maailmast. Illustreeriv pilt on pärit Rakvere teatri kodulehelt.

Mis selle tüki puhul lisas uudsust, oli see, et kasutati foorumteatri elemente. Foorumteater on sotsiaalteatri üks vorm, mis võimaldab ka publikult etendusest osa võtta, arvamust avaldada ning sündmuste käiku muuta. Seda on juba aastaid kasutatud välismaal ning Eestiski sotsiaalprobleemide käsitlemiseks noorte seas. Foorumteatri võiks ristida ka dialoogiteatriks, sest dialoogi tekitamine on tema üks eesmärkidest.
Kasutatud elemendiks oli “kuum tool”. Etendus katkes aegajalt, mida modereeris üliosavalt Jokker ning publikul oli võimalik valida ükskõik kes laval olevatest tegelastest ja küsida neilt küsimusi. Kuigi nähtaval olid kõik, lava keskmesse seatud olid siiski ema ja Ann. Peale kerget ergutust eestipublik sulas ning küsimusi sai rohkemgi, kui ajaliselt ettenähtud. Tore, et sellist asja tehakse ja tore, et õpetajad viitsivad õpilasi sellist etendust vaatama tuua.

Terve etendus oli mu jaoks vägagi emotsionaalne jada, pidevalt jooksid paralleelid omaenda teismeeaga ning väga palju tuli ka tuttavat ette. Kuidas sai keskkoolipoisse piilutud, emaga kakeldud õhtuse kojutuleku aja pärast, kangi all tõmmatud suitsumahvid ning koolipeod.

Mõned asjad ses noorteetenduses olid kergelt ebaloogilised, näiteks nagu see, kuidas nohik-poiss klassi soositumate hulgast enda lemmiku tähelepanu ja kiindumuse võitis? Aga kindlasti jäi üht-teist raamatust näidendiks jõudes süzeest välja.
Suurimaks plussiks lisaks noorte näitlejate kasutamisele oli elav muusika. Minu silma paneks särama, kui igas teatrietenduses oleks laval rokkbänd :P. Kui ma ei eksi, olid muusikalises kujunduses kasutatud lood just selleks vaatemänguks spetsiaalselt kirjutatud. Veidi pungilikud ning rabedad, kuid nende koolipoisilikkus oligi siinkohal see, mida vaja oli. Eriti mõjuv oli meeleolu loov bändipoiss Anti poolt laivis mängitud viiesekundiline kitarririff, mis etenduse eri pilte sisse juhatas.
Kokkuvõtlikult öeldes: hästi tehtud ja igati kaasakiskuv noortelugu!

Kuidas seda nüüd öeldaksegi, et laste kasvatamine ning toidu valmistamine on need 2 teemat, mille kohta kõigil on oma arvamus ? Aga...Kuhu kaob mõneteist aastaga see entusiasm, mis on noortel paariaastaste laste vanematel oma võsukesi hästi ja õigesti kasvatada? Tõenäoliselt ei leiaks ühtegi inimest, kel oma vanemate kasvatusele poleks midagi ette heita. Ja niimoodi põlvest põlve.
Paljugi muutub täiskasvanuks saades ja kodust omaette kolides. Veidi läheb aega mööda ja siis tuleb mõistmine, et omad on ikka omad ja vahel on nende seltsis väga hea olla. Vaja on vaid mõistmist, kahepoolselt.

Kõrvale: Ann-Believable - Ann

Jonestown

Oled Sa kunagi mõelnud, et millisel juhul võtaksid Sa koos 900 teise inimesega mürki ning lahkuksid siit ilmast (vabatahtlikult) igaveseks? Tõenäoliselt mitte.

Mina täna hakkasin mõtlema.

Eri rassidest (60-70ndatel !) ja nö “klassidest” täiskasvanutest, vanuritest ja lastest koosnenud Rahva Templi kogukond, kolis oma karismaatilise liidri pastor Jim Jonesi juhtimisel USAst Guajaanasse, dzungli keskele, et seal luua unistuste ühiskond. Sellise loo jutustas Tartuff festivali raames religioonitolerantsi programmis näidatud dokumentaalfilm “Jonestown: Rahva Templi elu ja surm.”

Enamuse sündinust tõid meieni intervjuud inimestelt, kellest mõnedel õnnestus dzunglisse põgeneda, keda sel päeval linnas polnud võ olid pastori lähikondsed (tema mustanahaline kasupoeg). Harukordsed kaadrid sisaldasid endas ka palju originaal-pildi ja helimaterjali. Nägime isegi kogukonna eelviimasel päeval toimunud pidu, senaatori kaaskonna lennukisseminekut ning ….seda, mis oli kõige lõpus.

Küsite kindlasti, kuidas on see võimalik, et üle 900 inimese (kellest ligi 250 alaealist ning umbes sama palju vanureid) on nõus vabasurma minema ning esmajoones pritsivad vanemad tsüaniidi imikute ja oma laste suhu? Seejärel lahkuvad naised ja mehed.

Mis juhtus 18. novembril 1978 Guajaanas?

See lugu on suurepärane näide sellest, kuidas disinformeeritud, sotsiaalselt ja geograafiliselt eraldatud ühiskonnas, hakkab levima tagakiusamine ning hirm. Filmis kõnelenute lugudest selgus niimõndagi, mis viitab sellele, et algul humaansete ideaalide nimel võidelnud pastor polenud enam võimu omades täie mõistuse juures. Tal leidus endiselt järgijaskond, kes julges mitte kahelda selles, mida liider kuulutab. Enda sisimas kahtlemisest siinkohal ei piisanud. Suurepäraseks näiteks on siinkohal olukord, kus pastor Jonestownist lahkumist ei soosinud ning julgustas emasid poegi, naisi abikaasasid ja tütreid isasid lahkuda soovijaid ülesse andma. Ja seda ka tehti.

Murelikud sugulased kodumaal olid seniks algatanud vastuaktsiooni, kus veendi riigistruktuure kogu liikumise ja pastori vastu uurimist algatama. Asja lendas uurima kongressmen Ryan oma kaaskonnaga, kelle pihta järgmisel päeval peale rahulikult kulgenud ning kohalike õnnelikkust demonstreerinud pidu, (kogukonna?) mehed lahkudes lennuväljal tule avasid.

Kaaskonna hulgast 3 ellujäänut rääkisid oma kogemustest ka filmis. Vahetult peale tulistamist kutsus pastor elanikud kokku ning veenis neid, et ainukene võimalus on nüüd siit halvast ilmast lahkuda läbi revolutsioonilise enesetapu. Rahvas organiseeriti ridadesse ning kõigile jagati (“jagati”?- ellujäänud pealtnägijate tunnistused on vastuolulised) kaaliumtsüaniidi ja rahusteid sisaldavat jooki.
Terve väli täis lebavaid surnukehasid. Kolmandik neist lapsed.

Kes oli pastor Jones? Eksinud idealistist sotsialist? Valelik ja ettekavatsev võimunautleja ? Hullunud mõrvar ?

Kas üldse saab kunagi luua ideaalset ühiskonda ? Kuidas seda korraldada ja juhtida? Kas seda on vaja juhtida? Kas selles maailmas puudub vägivald ja karistused ebaõiglaste tegude eest? Kes seal ütleb, mis on ebaõiglane? Kes teab, mis on õige?

Inimene on mõistatus.

Kas Sina tahad tegelikult teada, milleks Sa võimeline oled?

Lisalugemist

La Vie en Rose ehk tänulik publik

Mome, La (2007) Oliver Dahan

Tänagem Jumalat ja Rein Kilki selle eest, et meil on olemas kino Ateena! Ometi kord näidatakse Filme! Tartuff on ukse ees ja pöff ei ole enam kaugel.

Eile nägin käesoleval aastal tehtud filmi prantsuse kuulsamaist lauljatarist Edit Piafist. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et see rääkis elamisest, lauludest/ laulmisest, armastusest.
Väga maitsekalt kokkuseatud emotsionaalne ning Piafi eluloos hõplev pilditükk, mis kõnetas kindlasti kõiki vähegi tundvaid ja mõtlevaid vaatajaid. Lavastaja kõneleb publikuga muus keeles, biograafilist kronoloogilisust siin ei harrastata ning ei keskenduta ka kõmulistele suhetele ning lauljatari poliitilistele seisukohtadele.

Suurepärane kehastumisvõime Marion Cotillard`lt (pildil), lauljatari oleku, kõnnaku ning dramaatilisuse edasiandmisel nii noorena kui ka juba elu lõpuaastatel. Ma näpistan kedagi ja väga kõvasti, kui tema kaukasse selle eest auhinnasadu ei järgne. Cotillard olevat ka ise filmis mõned lood laulnud.

Ja Piaf ise. Habras ja õbluke. Alati must kleit, minimalistlik. Imeilusad ja graatsilised käed, äärmiselt miimiline ja emotsioone väljendav nägu. Mitte küll klassikaliselt ilus, kuid äärmiselt elav, kirglik, kaasahaarav ja sümpaatne. Alkoholi- ja lõbulembene. Kohati vanemana parajalt grotestkne. Kumisev kurguhääl. Ning need noore naise hirmunud suured lapsesilmad ….oooah!

Eluteed saatnud traagika paneb paralleele tõmbama nii mõnegi viimastel aastatel tehtud filmiga: Walk the Line (Johnny Cashist ja June Carterist) ja Ray (Ray Charlesist). Filmi esimestes stseenides, kus Piaf ameerikamaad külastamas oli, rippusid seinal Billie Holiday postrid. Eks olid neilgi sarnased saatused – üks Pariisis, teine New Yorgis. Üks veidi hiljem ning lilleõied juustes, teine hiljem ning veidi teistsuguste meeleolude looja.
Ootan põnevusega 2008 valmivat filmi Janis Joplinist, peaosas Zooe Dechanel.

Oskaksin isegi edasise elu niimoodi elada, et kui ükskord laval tuled kustuvad ning purpurpunane kardin silmade ette vajub…. võiksin seal teisel pool kõigest hingest laulda: Non, je ne regretted rien….

Rohkem ei jutusta, vaadake ise ;).
Ametlik koduleht, kus saab ka tutvuda treileriga