Kivid sinu taskutes

Eesti on ühe fakti poolest üks väga eriline riik. Nimelt olla meil oma rahvaarvu kohta väga palju teatreid ning näitlejaid. Peale eilset etendust koju kõmpides mööda hämarat tänavat tulid mulle vastu kaks teksades- tossudes kantpead. Kõrv püüdis kinni vaid üheainsa repliigi nendevahelisest vestlusest “… no vähemalt korra aastas peab normaalne inimene ikka teatris ära käima…” Illustreerigu see olukord, siis Eesti rahva vajadust ja khm… meelelahutusvajaduse mitmekesisust.

Üks minu lemmikhetki, viimase kümne aasta jooksul, ma arvan, on see hetk, mil teatrisaalis tuled ära kustuvad. Ära siit ning minek sinna. Kus päevad ja aastad mööduvad minutitega, kümnepealine grupp on terve rahvamass, tume riie taustal on kord mets, kord palee. 30- ligi mees on korraga aastakümneid vanem. Seepärast mulle teater väga meeldibki. Kõik võimalik, vaja on vaid kujutlusvõimet.

Eile vaatasin Ateena keskuses Marie Jonesi näidendit “Kivid sinu taskutes”. Juba näidendi esimesest neljandikust peale oli teada, kelle taskus need kivid saavad olema. Kujutatav vastandus unistustega vaeste töölisklassi noormeeste ning võimuka ja ülbe Hollywoody maailma vahel hakkas paistma juba peaosaliste esimestest dialoogidest.

Sisu seega erilisi üllatavaid arenguid ei pakkunud. Küll aga tegid seda Indrek Ojari ja Argo Aadli, kes oma hämmastavalt kiire ümberkehastumisvõimega mängisid kumbki etendusest vähemalt viite rolli (kui ma ei eksi nüüd). Kerge keha- või ümberpöördega, valguse muutumisega või jaki õlalt heitmisega saab noormehest taat, Hollywoody näitlejannast käredakeelne reziissöör, täismehest poisike. Imetlusväärne ! Hämmastavalt sujuvalt toimusid ka üleminekud ning hetkeks ei tekkinud kahtlustki, milline tegelane seisab meie ees laval. Üleminekuid toetas mõnikord ka valgustuse muutumine või taustaheli ilmumine/ kadumine. Lisaks sellele draamaetenduses saali naerutada mõistatamismängudega erinevatest tuntud filmide tegelastest, iiri tantsu vihtuda ning kahekesi vähemalt kolmeminutilise loo ajal vähemalt 5-liikmelist rokkbändi kehastada! Selle kõigega said need kaks meest hakkama!

Lavakujundus lihtne ja lakooniline- must sein, kaks helendavate piitadega ust, väljamaa filmidest nähtud kasiinode ja ööklubide umber olevad punased köispiirded. Ka näitlejad kandsid musta, pealevisatavat halli jakki ning Aadlil oli ka vest.

Muusikalises kujunduses kasutatust jättis väga mõnusa emotsiooni Bluri “ Charmless man” ning Hendrixilt ei mäletagi enam kas see oli “Stone Free” või “Purple Haze”. Tõsielusarjast melomaani traagika ma ütlen :P.

Minu süda jäi rahule peale etendust püstiseisvat poolt saali vaadates :). Argo ja Indrek on igati teeninud ära viiekordse lavale tagasikutsumise!
Saali tühjenedes jäi kõlama Vaiko Epliku “Taevad”, mis sellise mõnusa õhulise lootusrikkuse emotsiooni lõi ning tõestas muusikalise kompositsiooni terviklikkust (loodetavasti ei olnud see lugu juhus).
“Kui öö laskub maale. Ja me tema rüppe. On mäed tema käed ja tuuled ta huuled….taevas on alati valla, kuid me ei tea, ei tunne veel….”