…kes soojendaks aga mu laule?

Eestis on vähe aastaid dzässimaastikul püsinud püsinud artiste. Üks nendest on Hedvig Hanson, kes eile koos Andre Maakeriga kontserdi esimese bloki lõpetas. Artistidepaar ei vaja loodetavasti pikemat tutvustust, ölgu öeldud vaid see, et Maakeri näol ei ole tegemist mitte Hedvigi saatekitarristiga, vaid täiesti võrdse lavapartneriga. Nagu päriseluski moodustasid kaks artisti ka laval teineteist täiendava terviku.

Läbivaks teemaks oli seekord sügis, seda ilmestasid lauljatari sisenemine vahtralehekimbu saatel ja lehtede pillamine, ka seekordne repertuaar oli sügisene. Üllatuslik avalugu peale pikka kitarrisissejuhatust oli Kikerpuu “Taas punab päiksepaistes pihlapuu“, mis Hedvigu sõnul üks kahest esmaesituses kõlanud laulust sel kontserdil. Veel meenub Naissoo “Palus pohli punetab” ning hispaaniakeelne lugu, mille autor mul kahjuks kõrva ei jäänud. Viimane pakkus erilist väljendamisvõimalust pigem kitarristile. Kui enamus imestasid, kuidas Maaker korraga üksinda ühest kitarrist nii saadet kui meloodiat välja võlus, siis tähelepanelikumad võisid tema ees silmata pedaalidepaneeli ning monitori varjus seisvat Mac`i.

Hedvig Hansoni omapärased improvisatsioonid täiendavad suurepäraselt võõrkeelseid lugusid, kuid eesti klassika esitamisel mõjuks paremini veidi vaoshoitum minimalistlikum lähenemine. Hoolimata sellest on selline lähenemine stiilipuhas ning häirib siinkõnelejat tõenäoliselt seetõttu, et oleks tahtnud keskenduda nendele ilusatele sõnadele ning lasta neil laulu lõpuakordides peas kumada.
Minu arvates on Hedvig üks Eesti kõige naiselikumaid lauljaid. Oma pehmeid ja sujuvaid heliväljendusi saadab ta graatsilise käteliikumisega, mis samuti edastatavat emotsiooni kannatavad. Küps noore naise ilu väljendub ka kerges vormikuses ning romantilises stiilis riietuses.

Ehk olete isegi nii mõnigi kord kogenud kontserdil seda hetke, kus mõistate, et miks just praegu siin olete? Minu jaoks juhtus see, kui esitusele tuli teine duo esmaesituses kõlanud pala “Jää kauaks mu juurde”. Tegemist on Heini Vaikmaa looga, mida kunagi esitas Mahavok, solistiks Marju Länik. “Meil loikudes juba kaanetab jää ja lehed on lennanud puudelt…” Mäletate ehk? Suurepärane näide sellest sellelt kontserdilt, et super esituseks pole vaja midagi peale kitarri ja hääle! Tundus, nagu olekski see lugu Hedvigile esitamiseks kirjutatud. Länik tundub selle esituse kõrval kuidagi eriti jäine ja puine. Palju oleneb esitajast ja õigest kastmest roal.