Kui mu bloogis oleks põdemissektsioon, siis kirjutaksin ma siia ühe loo.
Lugu räägiks sellest, kuidas täna tundsin, et võiksin käituda nagu mõni filmitegelane, kes oma ettekujutuses kellelgi silmad välja kratsib või vastu vahtimist annab ning samal ajal reaalelus piinlik olukord jätkub jätkub jätkub.
Lähtuvalt minu aasta noorema sugulase arvamusest, kes mind pungil toidukotiga peale juhuslikku üksteise-otsa jooksmist Selveris oma autos koju sõidutas, on kolm põhjust, miks mul ei ole oma autot ( ja noh ei peakski olema ju):
- ma elan ju üksi ja ei söö eriti palju;
- mul ei ole meest ja last, keda kuhugi oleks vaja sõidutada;
- ma elan peaaegu kesklinnas ja võin ju alati jala minna kesklinna sõbrannadega pidutsema;
Kuidas üldse on võimalik elu ilma mehe, lapse ja autota? Ma vist olen siiani millestki väga olulisest täiesti valesti aru saanud.
Aga kuna piparmynditeel ei ole põdemissektsiooni, siis ma ei kirjutanud seda lugu siia, eksole !
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar