Sel aastal viiendat korda toimuv RainbowJazz festivali raames toimus kolm kontserdiblokki ning noortekonkurss. Käisin 12. oktoobri kontserdil, sest kontserdimaja stendil olev kuulutus siiasaabuvast kolmest ameerikamaa bluusileedist ei andnud mulle rahu selle nägemise hetkest saadik. Küsisin pileti just “The Tree Ladies of the Blues” kontserdile ning taipas pärast, et sellega kaasnevad ka The Frits Landesbergen Quartet (Holland), Duo Hedvig Hanson& Andre Maaker ja Andy Emler Trio (Prantsusmaa). Kuigi saal oli kolmveerand-täis on Tartus olemas täiesti arvestatav dzässipublikurakuke.
Hollandlased tulid lavale küllaltki klassikalises jatsbändi koosseisus- klaver, kontrabass, trummid, mida ilmestas vibrafon ! Nauditav ja energiline omalooming, veidi tuntuimat vibrafonimängijat Hamptonit ning teised huvitavad töötlused. Bändi juhtfiguur Landesbergen oli küll kergelt närviline alguses, kuid sulas peagi. Klassikaline jazz :)!
Kontserdi esimeses pooles esinesid veel Hanson& Maaker, kuid nendest tahaksin veidi pikemalt hiljem muljetada.
Teine blokk vastandus koheselt esimesele esinejale ning oli oma olemuselt modernne ja uudne. Prantslaste mõneti alguses Cinematic Orchestrat meenutavad (kuid palju palju intensiivsemad) pikad ja voogavad helimaastikud vaheldudes improvisatsiooniga. Algul oletasin, et nad ei valda inglise keelt ning seetõttu lood järgnevad üksteisele pidevas voos, aga see polnud omaette eesmärk. Andy Emler viskas mõnusat vahetut huumorit, kuid ei suutnud muidugi ka hoiduda klišeest, et Eestis on väga väga palju ilusaid tüdrukuid ning seetõttu nad nautivat siinviibimist veel eriti (on siis vahe teiste riikidega nii märgatav ? viisakus ennekõike, eksole ?). Prantslaste improvisatsioonilust muidugi oli täiesti omaette oopus. Midagi sellist ei näe siin tihti. Triot tervitati intensiivse käteplagina ja jalgadetüminaga.
Ootusärevus kõrgele kruvitud seati ümber lava ning kolme daami asemel tuli esialgu lavale neid saatev trio- ungarlane ning 2 musta meest. Tore, svingib, no okei. Ja siis ..ja siis….tulid kolm….hmmm….daamideks ma ei oleks esialgu julenud neid nimetada….ütleme nii siis, et kolm keskealist väga maitsetult punasesse riietatud naisterahvast (üks kostüüm kannatas veidi kriitikat). 2 neist erepunases kullaga tikitud rüüdes, üks tumedamas punases kostüümis ning kõigil suled peas! Kallid naissoost sõbrad, kui kunagi jõuate kuldsesse keskikka ning teil on tarvis stiilipeol lõbutüdrukut kehastada, võin lähtuvalt nähtust ideid anda :).
Otseloomulikult ei puudunud kontserdikavast mitmekordsed daamide ning taustabändi tutvustused. See ongi showbiz` - ohtralt svingi, laval üksteise promomist, teatraalsed kostüümid ning demonstratiivsed poosid. Artistid resideeruvad tegelikult juba aastaid Saksamaal, vaestele idaeurooplastele kõlbab bluusi pähe 
küll.
Kui kõrvale jätta see veidi häiriv fakt, et tegemist oli pigem show-ga kui kontserdiga, oli vokalistid tasemel. Saime kuulda igaühte solistina ning kolmehäälset ansamblit!. Boonuseks loeks ka veel selle, et repertuaari valitud lood olid vanad (mitte mingid ära leierdatud klassikud- kuigi Nobody Knows you when you`re down and out on Claptoni unplugged kindlasti massidesse viinud) ning õdede vaaremade repertuaarist: Ma Rainey, Dinah Washington, Billie Holiday ja Bessie Smith. Iga soololoo ette tutvustasid bluusidaamid veidi ka loo esmaesitajat (või kuulsaks lauljat). Kui bluusidaam jutustas Bessie Smithist.ning mainis väga rõõmsalt ja äraolevalt, et talle olla väga meeldinud seks ning mehed ja naised. Hiirvaikus saalis. Tõenäoliselt pettunud publiku reaktsioonitusest päris ta “Tartu, do you know sex???”. Kahin ja vaikus saalis. Isegi Fritz Landesbergeni “Does anybody know Lionel Hampton ?” sai mõned hõiked vastuseks. Päris naljakas hetk :D.
Aga üldiselt oleks oodanud midagi khmm…väljapeetumat. Ja bluusiks ma seda päris ka nüüd ei nimetaks. Ainuke adekvaatne bluusinumber oligi “õdedest” kõige madalama häälega Joan Belli “Saint Louis blues”, mis kahjuks ka loo lõpus svingivaks karglemiseks kätte kippus minema. Oma mööda selga allajooksvad külmavärinad sain ma selle loo ajal igatahes kätte! Tuleb tõdeda, et hoolimata kohutavast maitsest ning draamatilistest poosidest oskavad mustad mutid bluusi laulda! Kui kuskil veel mõni neist peaks “sinist pigistama”, kutsuge Meiesaar :)!
1 kommentaar:
ai..maivõi..kõnepruuk võtab itsitama
Postita kommentaar