Miks mulle meeldib eesti estraad

Kõigepealt peaks siin veidi ka selgitama, mida ma eesti estraadi näol silmas pean. Nuude, Borka ja Oruka “tulipunased-kivist-inglid-roosid-meri-ja-tuul” unustage kohe parem ära. Pigem pean silmas 60.-70. ndate lõpus loodud palasid ning Horoskoobi saadet. Seda poppi mida loodi siis ning ka osaliselt 80-ndate alguses. Ka eesti noore biitmuusika mõned palad võiks kohati siia alla liigitada (ärge nüüd nihelege palun Biitpiraatide kogumikku kuulanud! Ma ütlesin “mõned” ja “kohati”).

Erinevalt enamikust tänapäeval sündivast lüürikast kasutati siis kogenud sõnameistrite loomingut. Siit tulenevalt siis ka üks aspekt: mõttekad sõnad, mis räägivad meile mingit lugu ega ole teatud sihtgrupile sihipäraselt pealeminema turundatud, samas armastuslaulud vist läksid kaubaks siis ja lähevad nüüd, aga kui sisu võrrelda on erinevus oi kui suur. Eurovisiooni vaadates (esteet k..i-peadele: ma vaatan tähtede tantsusaadet ka muide!) tundub nagu olekski kõik üks ja seesama laul, nii vähe on neid palu, mis oma lüürikaga millegis eristuvad. Ja olgem ausad, kes see viitsibki seda emotsionaalset a la “ma tahan sind, sa vajad mind, milleks meile küll see mäng” soigumist ära kuulata. Mina ei viitsi igatahes.

Kuidagi hakkab vastu ka see produtseeritus ja turunduslik kalkuleeritus, millega publikut püütakse. Aga samas oleks vist ka veidi naiivne arvata, et kõik lood, mis sõna ja viisimeistrid aastakümneid paika panid alati mingit püha üritust ja emotsiooni kajastasid. Mine tea. Mulle tunduvad nad igatahes usutavamad ja sügavamad.
Mitte, et ma nüüd väidaksin, et tänapäeval heade sõnadega lugusid ei tehtagi. Kindlasti tehakse. Igatahes nende kontsentratsioon tundub suhteliselt väike olevat või njah…olen mina lihtsalt lootusetult vanamoeline inimene.

Elame ajastul, kus on terve möödund aastasaja muusikaline looming kättesaadav ning seega ohtralt erinevaid aspekte ja võrdlusmomente- midagi igaühe jaoks. Võimalused oma kõrvu küllaltki erineva kraamiga nuumata. Ega siis liiga palju estraadi pole ka hea kuulata, läheb kohe liiga roosaks kätte. Aga siis saab ju kohe muust oopusest valida :).

Ühesõnaga kokkuvõtlikult on estraad hea ja meeleolukas meelelahutus, mis täidab mitmeti ka eskapistlikku funktsiooni. Seda saasta ja melanhooliat on teinekord argielus küllalt ning see rõõm ja energia (kuigi ma tegelikult tean, et see on osaliselt võlts ja isegi naiivne) kandub sellist muusikat nautides kuulajasse üle.

Tsiteeriks siinkohal veel Uno Loobi lauldud sõnu (kahjuks sõnade autorit hetkel ei tea):

“Muusika on rõõmu jaoks, vanade ja noorte jaoks!
Mis meil üle jääks, kus küll ilu näeks, kui kord laulud ilmast kaoks?
Muusika on rõõmu jaoks!
Ta ainult kinni püüa, kinni püüa, kui veel oled noor
Ta enda juurde hüüa, juurde hüüa, et siis minna koos!”