esmaspäev, 1. oktoober 2007

sügisball

Käisin juba nädal ja veidi rohkem tagasi sügisballi vaatamas. Mulle meeldis. Hoolimata sellest, et oli pisut hirmutatud kaaskodanikest, kes hoiatasid, et tegemist on masendva filmiga. Ei olnud kokkuvõttes nii väga midagi. Saalitäis inimesigi muheles/ naeris päris mitu korda.
Vaat siis selline ongi meie elu. Omaenda kivist linnas ei oska me olla õnnelikud.

Sügisballist on päris palju seoses nii selle auhindamisega kui ka parima võõrkeelse filmi Oscarile kandideerimisel “Klassile” allajäämisega kõneldud. Ei hakka mina seda siin tegema, pigem tahaksin tähelepanu juhtida mõnele väiksele detailile.

Nimelt ühele ilmselgelt kaasaegses meedias romantiseeritud kujundile. Seda tegevust harrastavad endassse sulgunud tehasetöölisest üksikema Laura , kord inspiratsioonihoos kord mustas pohmell-masenduses kirjanik Mati ning mitmed teisedki tegelased. Kas olete kunagi mõnes filmis näinud rõõmsaid või ekstaatilisi suitsetajaid (ööklubi narkouima stseenid ei loe)? Tänapäeval (kunstis )on suitsetamine saanud eksistentsiaalsuse väljenduse ja üksinduse tundemärgiks. Vaevalt on tegemist ainult selle linateose fenomeniga?

Hall udu kulgeb ruumis alati ülespoole ning meist kaugemale luues müstilise efekti ning sigareti lähedus rõhutab naiste kaunikujulisi värvitud huuli ja graatsilisi randmeid. Filmilinal lõhnamolekulid ei levi.

Kas tahate isegi sügisballi maiku keelele saada? Hoolimata sellest, et õues on väga soe ja päiksepaistelisel Toomel on võimalik päevasel ajal lehtedes sahistada, on see võimalik. Laadige endale i-podi, cd-pleierisse Sven Grünbergi “Ball” (mis ka filmi lõpus kõlas. Tugev põhjus kinos vaadata ka tiitrid lõpuni!), pange selga veidi vähem riideid kui praegused ilmaolud nõuavad, minge uidake hämarusse uppuvas Annelinnas ning unustage korraks, et teil üldse on sõbrad ja lähedased. Head jalutuskäiku!

3 kommentaari:

m ütles ...

meile meeldis ka...

Anonüümne ütles ...

See film loksutas ja pani mõtlema. Tavaliselt eksistentsiaalne soigumine tekitab minus mingil hetkel tüdimust, see film rääkis aga õigetest asjadest väga mõjusaid vahendeid kasutades.

Asi pole Annelinnas või Lasnamäes. Point on ikka inimeses endas ja tahtmises oma maailma muuta. Suurem osa sõltub ikka meist endist...

Kopsus hakkas filmi vaadates küll sügelema. Mida nad ometi selles nikotiinipulgas leiavad... Vahel küll näidatakse peeni prouasid peenikesest suitsupitsist sigaretti tõmbamas (loomulikult on tuld pakkunud kena noorsand naeratuse ja kummarduse saatel) või siis kõhukaid endaga rahulolevad härrasid sigarit popsutamas. Staatuse sümbol siis, aga mitte selles filmis.

Eva

Littlewing ütles ...

Aitäh Eva parajalt mahuka kommi eest :).
Nõustun, et palju sõltub inimesest endast ning tahtmises oma maailma muuta. Tooksin aga siia veel ühe aspekti sisse, nimelt konteksti.
Oma kultuuri-, kliima- ja väikese ühiskonna maailmanägemiseruumist pole kuigi kerge välja murda. Kui üldse jõutaksegi mõttele, et on tarvis välja murda. Tänapäeval on see reisimise ning elukeskkonna vahetamise mõttes muidugi aina rohkem võimalik.

Paljudes lauludes ja filmides (kuigi mõned neist fiktsioon, kajastavad need ikka käesolevat elamis-diskursust) täpselt see sama iva, et läksin laia maailma õnne otsima ning leidsin selle ikka enda kodust.
Pigem on siis asi selles, et praeguses info ja võrgustikeühiskonnas on keeruline inimesel teist inimest ning vahel iseennastki mõista?