Mome, La (2007) Oliver Dahan
Eile nägin käesoleval aastal tehtud filmi prantsuse kuulsamaist lauljatarist Edit Piafist. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et see rääkis elamisest, lauludest/ laulmisest, armastusest.
Väga maitsekalt kokkuseatud emotsionaalne ning Piafi eluloos hõplev pilditükk, mis kõnetas kindlasti kõiki vähegi tundvaid ja mõtlevaid vaatajaid. Lavastaja kõneleb publikuga muus keeles, biograafilist kronoloogilisust siin ei harrastata ning ei keskenduta ka kõmulistele suhetele ning lauljatari poliitilistele seisukohtadele.
Suurepärane kehastumisvõime Marion Cotillard`lt (pildil), lauljatari oleku, kõnnaku ning dramaatilisuse edasiandmisel nii noorena kui ka juba elu lõpuaastatel. Ma näpistan kedagi ja väga kõvasti, kui tema kaukasse selle eest auhinnasadu ei järgne. Cotillard olevat ka ise filmis mõned lood laulnud.
Ja Piaf ise. Habras ja õbluke. Alati must kleit, minimalistlik. Imeilusad ja graatsilised käed, äärmiselt miimiline ja emotsioone väljendav nägu. Mitte küll klassikaliselt ilus, kuid äärmiselt elav, kirglik, kaasahaarav ja sümpaatne. Alkoholi- ja lõbulembene. Kohati vanemana parajalt grotestkne. Kumisev kurguhääl. Ning need noore naise hirmunud suured lapsesilmad ….oooah!
Eluteed saatnud traagika paneb paralleele tõmbama nii mõnegi viimastel aastatel tehtud filmiga: Walk the Line (Johnny Cashist ja June Carterist) ja Ray (Ray Charlesist). Filmi esimestes stseenides, kus Piaf ameerikamaad külastamas oli, rippusid seinal Billie Holiday postrid. Eks olid neilgi sarnased saatused – üks Pariisis, teine New Yorgis. Üks veidi hiljem ning lilleõied juustes, teine hiljem ning veidi teistsuguste meeleolude looja.
Ootan põnevusega 2008 valmivat filmi Janis Joplinist, peaosas Zooe Dechanel.
Ametlik koduleht, kus saab ka tutvuda treileriga
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar