Sellesügisene TedX Tartu oli esinejate nimekirja poolest esmapilgul ehk veidi kahvatum, kui varasemad, kuid sellegipoolest jäid mõttesse mõlkuma mõned jagatud mõtted. Esiteks stand- up komödiandilt Louis Zezeran`ilt, et komöödia on Trooja hobune tõsiste probleemidega tegelemiseks ning ühine naer võimsaid ideede jagamise viis. See idee polnud mulle võõras, see oli veenvas ja humoorikas vormis ülekordamine. Igati nauditav.
Peeter Mõtsküla rääkis läbi langevarjuhüppamise kogemuste sisemisest julgusest, kuidas jääda vaatamata sotsiaalsele survele endale kindlaks ja võtta ise vastutus oma elu eest. Et elu on elamist väärt. Kuidas see pigem vahel tähendab millegi tegemise asemel "ei" ütlemist ning et ka nö kordussooritustel hirmu tunda on igati inimlik. Kõlab vaid tekstina, ilma Tedi-kõne loojutustamise kastmeta, loosunglikult aga loodetavasti on kunagi võimalik mul ka seda videot jagada. Mulle sümpatiseerib ääretult Mõtsküla etteastumine üldises noorte hipsterite edukultuses, mille aura taolisi enamasti noortele, ilusatele ja edukatele mõeldud üritusi ümbritseb. Maailmas, kus must on sageli valgeks või vähemalt helehalliks räägitav- vaagitav, on see värskendav tagasipööre baasväärtuste juurde.
Üks TedX Tartu ettekanne taolinegi, mida tahan edasi jagada, kuna see toimus videoettekandena, on see ka koheselt võimalik. Näitleja Jaak Prints kõneleb sellest, miks on meil vaja teadmatust ning kuidas see meile elus kasuks tuleb.
Teadmatus nõuab julgust, sest teadmine on turvatunne aga teadmatus on ebaturvaline ja toidab hirmu. Kuidas hakkama saada oma teadmatustega...et kunagi tõeliselt teada, eks see ole hetkel minugi üks suuri küsimusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar