Lahkusime aedadest, sest meid ootas Sintrast 18 km kaugusel asuv Roca neem, kus plaaniks oli geograafist sõbranna sünnipäeva tähistada. Cabo da Rocal asub Euroopa kõige läänepoolsem punkt ning majakas. Punkti tähistaval kivitulbal seisavad lisaks geograafilistele koordinaatidele portugali ühe kuulsaima poeedi Camoes`i värsid - "Siin....kus maa lõpeb ja algab meri". Eks ongi raske sõnadega kirjeldada seda üle maailmaääre vaatamise tunnet, eriti tabab see vist inimesi, kes pole varasemast taoliselt ookeaniääres viibinud. Nagu näiteks mina ise. Korraga nii sinine ja nii roheline. 140 meetri kõrguselt kaljuseinalt alla vaadates paistavad all merreulatuvatel kaljunukkidel ukerdavad inimsipelgad vahuste lainete kõrval tühised. Tuulisel kaljunukil, kus seisame, kasvavad pisikesed sukulendilaadsed õitsevad taimed, mille kohta sildid ütlevad, et tegemist on ülimalt invasiivse võõrliigiga. Kaasturistid klõpsivad fotosid endast ja meid ümbritsevad avarusest ja igapäevaselt kivilinna surutud inimest haaravast vabaduseihast. Meie ka.
Kaasasolevad maasikad, juust ja leib, portvein ning pasteis de nata, teevad tuulte eest väikse kaljunuki taha peitudes sünnipäeva pidamise päris õdusaks. Käes on päikeseloojang ja valgus, mis paistab läänepoolseimat punkti tähistavale risti kandvale kivitulbale, muutub väga kiiresti. Päike mängib pilvede vahel peitust ning heidab vaheldumisi meie peale nii hallust kui kulda. Kui lahkume bussipeatusse, jääb meist maha päikese pilvedesse ja merepiiri taha uppumist ülestähendada püüdev fotograaf. Käänulisel maanteel eemalduvast bussi aknast jälgime kuidas meri ja neem korraga hämarusse ja kaugusse hajuvad. Lähedalasuvate asulate majakestes süttivad tuled ning mind tabab korraga seletamatu õnnetunne. Nagu oleks tõepoolest maailmaäärel käinud.
Ja see oli nii ilus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar