Kuidas kirjanikud seda teevad? Kas enne on prototüüp- inimesed ja seejärel valdkond või olukord, millest nad tahavad kirjutada ? Kust tekib tõetruu dialoog?
Huvitav, kust leidis briti kirjanik Nick Hornby ainet raamatu "Ühest poisist" (About a boy, 1998) kirjutamiseks? Panna sõpradeks saama täiskasvanulik varaküps 12aastane poiss ja 36 aastane mees, kes elus pole päevagi tööd teinud ja kes ei tea tegelikult, mida ta elult tahab või suhetest vajab....kasvavad oma konarlike kohtumiste loo jooksul mõlemad. Kirjanik suudab võrdselt hästi pugeda nii 38aastase enesetapumõtetega üksikema või varateismelise koolis kiusatava poisi pähe ja kajastada nende mõtteid väga usutavalt. Hornby (pea)tegelasteks pole mitte imetlusväärsed kangelased vaid tavalised inimesed oma väikeste isekate võitude ja lüüasaamistega. Mitmed tema teostest nagu siingi mainitud About a boy ja High Fidelity on kirjutatud stsenaariumideks ning jõudnud filmilinale.
Nick Hornby raamatust "Top 5. Elu edetabelid" (High Fidelity, 1995) on kujunenud minu nn safe book, mida võtan kaasa pikematele reisidele või loen siis, kui tuju juhtub olema närb. Üks-kõik kuskohast seda avada, iga kord avab selle lugemine mingi uue konteksti, mis on varem varjatuks jäänud. Dialoogid on teravmeelsed ning pikitud tegelaste pideva sisekaemusliku eneseanalüüsiga. Ka kõige viimasena loetud "Julia, alasti" (Juliet, naked; 2009) sisaldab kontekstina palju viiteid populaarkultuurist ning on seetõttu ühiskonnaga, kus inimested sageli otsustavad teiste üle nende kultuuritarbimise harjumuste põhjal, kaasaskäiv. Hornby on ise melomaan. Samas kui "Elu edetabelites" tundus peategelasest plaadipoe omanik oma melomaania-hobiga aktsepteeritud ning areneb edasi, siis Alasti Juulias keerab kirjanik taolisele fänlusele mitmekordselt vindi peale. Üks peategelastest, Duncan, tegeleb kirglikult ühe ammu kadunud artisti loomingu analüüsimise ja tõlgendamisega, kuid leiab peagi, et on tänu sellele eluvõõras, suhetes ebakindel ning teose lõpuks vist ka üks suurimaid kaotajaid.
Nick Hornby raamatust "Top 5. Elu edetabelid" (High Fidelity, 1995) on kujunenud minu nn safe book, mida võtan kaasa pikematele reisidele või loen siis, kui tuju juhtub olema närb. Üks-kõik kuskohast seda avada, iga kord avab selle lugemine mingi uue konteksti, mis on varem varjatuks jäänud. Dialoogid on teravmeelsed ning pikitud tegelaste pideva sisekaemusliku eneseanalüüsiga. Ka kõige viimasena loetud "Julia, alasti" (Juliet, naked; 2009) sisaldab kontekstina palju viiteid populaarkultuurist ning on seetõttu ühiskonnaga, kus inimested sageli otsustavad teiste üle nende kultuuritarbimise harjumuste põhjal, kaasaskäiv. Hornby on ise melomaan. Samas kui "Elu edetabelites" tundus peategelasest plaadipoe omanik oma melomaania-hobiga aktsepteeritud ning areneb edasi, siis Alasti Juulias keerab kirjanik taolisele fänlusele mitmekordselt vindi peale. Üks peategelastest, Duncan, tegeleb kirglikult ühe ammu kadunud artisti loomingu analüüsimise ja tõlgendamisega, kuid leiab peagi, et on tänu sellele eluvõõras, suhetes ebakindel ning teose lõpuks vist ka üks suurimaid kaotajaid.
Tundub, et "Julia, alasti" üks teravamaid sõnumeid on, et elu pole internetis, vinüülidel ja muusikafailides, või kui, siis on seal vaid osaliselt (iroonia on, et sellest räägib hetkel blogija :P). Elu on inimeste sees ja inimeste vahel. Ja kunagi pole liiga hilja seda märgata.
Hornby armastab tegelikult kõiki oma karaktereid. Olgugi et nad on vahel väiklased, ennasttäis, oma eluga segaduses, sarkastilised ja enesekesksed. Nad on kõik päris reaalsed inimesed, sarnaselt kujutame neid ette oma perekondades või lähisuhetes. Hornby on nagu suure perekonnaga isa, kes hoolimata omaenda pidevast torinast ning võsukeste ebatäiuslikkusest ja kohatisest tüütusest, suudab neid siiski tingimusteta armastada. See on üks aspekt, milles Hornby mind ääretult võlub. Sellises veidi tahumata inimlikkuses, kus on samas piisavalt aktsepteerimist ja realistlikku armastust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar