Kui Lissaboni vanade linnajagude miradourosid (vaateplatvorm), kitsaid tänavaid, kirikuid juba küllalt vaadeldud ja vanaaegse kollase trammiga ning erinevate linnajagude vahel liftidega sõidetud, oli aeg suunduda rohelusse.
Palacio de Pena - ekstravagantseim näidis "arhitektuuriimedest"
Sintra (http://parquesdesintra.pt) on pisike mägilinnake ning sama nime kannab ka seda ümbritsev regioon Lissaboni lähistel, kus asub nii looduspark kui mitmed kunagised kuningate suveresidentsid. Paleed mida külastasime olid kahtlemata vaatamist väärt. Ekstravagantseim neist kõrgemail mäetipul asub Palacio da Pena, mis segu erinevatest arhitektuuristiilidest, mille ehitamist vedas kuninganna Maria II abikaasa Ferdinand. Monserrate palee, mis on 18. saj rikaste brittide ülesehitatud, on üks kaunimaid, mida varem olen näinud. Reisikaaslase sõnul isegi nii kaunis, et selles võiks isegi abiellumise peale mõelda. Monserrate aed sisaldas lähistroopilisi puid ja põõsaid üle kogu maailma. Mauride kindlus ja Palacio Nacional de Pena jäid seekord ajapuudusel külastamata.
Palacio de Monserrate
Elamustevaesem polnud ka bussisõit ülesse mäkke, paleed ja aiad asusid igaüks oma künka otsas. 20 minutit loksumist kitsastel käänulistel teedel, kus kurvid on sedavõrd järsud, et veendumaks, et kahesuunalisel! teel keegi vastu ei tule, kasutati signaalitamist.
Paleed paleedeks, aga nende ümber asuvad aiad, mille ülesehitamisel on paleede endised asukad küllalt palju vaeva näinud, erinevad päris palju põhja-euroopalikust lossiaedadest, kus kõik on joonlauaga planeeritud, pügatud ning klassikalisi pinke mööda sirgjoont laotud.
Parque de Pena sügavustes
Need aiad on enamasti kui lähistroopiline dzungel, mis pigem metsikuid ning klassikalisi peenraid ja iluaiandust seal ei näe. UNESCO maailmapärandi hulka kuuluv Sintra võõrustab sadu ja isegi tuhandeid turiste, ometi leidub aedades radasid ja soppe, kus kümneid minuteid saab rahus lähistroopika lõhnasid ja üksindust nautida. Kuna me polnud just arhitektuuri ja ajaloolembid, siis kaifisime roheluses jalutades palmiderohkust, puudel kasvavaid epifüütseid sõnajalgu, õitsevaid kameeliaid, lokkavat luuderohtu, puusõnajalgasid ning pea inimsuuruseid mägisibulaid ning agaave, mis meil vaid kiviktaimlates või lillepottides elavad. Üle maailma oli kokku kogutud puid ja taimi: Põhja- Ameerikas sekvoiad, Lõuna- Ameerikas araukaariad, ginko biloba, kadakad, kameeliad Aasiast ja kohalikud Portugalis levinud korgitammed. Lisaks siin- seal mõned pisemad õitsejad.
Mind imponeeris eriti magus, kuid ootamatult värske lõhn, mis ninasõõrmetesse tungis kohe peale mäetippu viivast bussist lahkumist. Kahju, et aega nappis, oleks tahtnud seal parkides või mäenõlvadel veel aega veeta.
Parque de Pena`s oli kollektsioon nii epifüütsetest puudel kasvavatest sõnajalgadest kui puusõnajalgadest. Viimased kasvavad Austraalias ja Uus- Meremaal ning võivad kasvada kuni 10 m pikkusteks.
Kameelia, Parque de Pena
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar