Taolist pealkirja kannab kirjaniku, kirjandusteadlase ja eesti endise poliitiku Sirje Kiini raamat enda elust USA-s. Tammerraamatu poolt välja antud kogukas kogumik (ligi 400 lk) sisaldab 2005- 2009 kirjutatud kirju kodustele sõpradele. See on vaheldumisi isiklik päevik eraelulistest tegemistest ja eluuudistamistest ning esseistlikus stiilis ühiskonna, poliitilise (ja tarbimis) kultuuri ja muude sotsiaalsete nähtuste analüüs. Võrreldes Petrone Printi väljaantavate Minu- sarja raamatutega on raamat kohati liigagi igapäevaelu päeviku stiilis, mille tingivad isiklikud kirjad. Samas just tänu tõenäoliselt autori vanusele (ligi 60) on kogumik küpsem, analüütilisem ja elujaatavam kui paljud nimetet sarja valdavalt nooremate autorite teosed. Sisse piiluda õnnestub ka ühe elutöö valmimisse- monograafia Marie Underi elust ja loomest on kaitstud Turu ülikoolis doktoritööna ning sellest ilmus 2009 ka eestikeelne raamat.Sirje Kiini viis uut elu alustama teisel mandril ning seal elama armastuslugu ameerika professoriga, kes on talle ka peamiseks ameerika elu ja kultuuri vahendajaks. Lisaks USA poliitilise maastiku ja ühiskonnaelu jälgimisele kõneleb Kiin pärismaalaste ajaloost ja nende praegusest elust, ameeriklaste kultuurist ja identiteedist, lisaks siia- sinna loodus ja reisikirjeldusi. Ta võrdleb USA-t isuäratava sega- salatiga, kus igal päritolul ja identiteedil on oma eksisteerimine. Tema väitel pole USA ühiskond sugugi nii ühekülgne, kui Euroopas levinud eelarvamused seda kujutavad ning näeb pigem mitmekesisust ja võimalusi leida sobiv igale maitsele. On küllaltki loogiline, et autor võrdleb ka kahes erinevas kultuuris elamist ning leiab erinevusi eluhoiakutes, avatuses ja sõbralikus hoiakus. Eesti kahjuks, mis teha. Osates ka ameerikaliku fun- kultuuriga kohanduda toob ta oma mehe mõtete läbi välja ühe kontsepti, mis küll laskub äärmustesse, kuid vääriks ka siitpoolt maailmamerd sügavamat vaagimist.
"Seda, mida Euroopa elitaarne maitse loeb sügavaks, tõsiseks ja eksistentsiaalseks kunstiks, peavad ameeriklaesd enamasti pigem massohistlikuks emotsionaalseks enesepiinamiseks". lk 129
Mina saab teada oma erilisusest just Teise kogemise kaudu, arvab Sirje Kiin. Viimase peatüki lõpus, pärast dialoogi aastakümmend tagasi ilmunud Jaan Kaplinski raamatuga Ameerikast, jäävad õnneks otsad lahti. Autori sõnul on Ameerikal nii mitu nägu ja loomust, et ükski üldistus ei pea paika. See raamat on Sirje Kiini Ameerika ja tal on piisavalt elu- ja maailma kogemust -nägemust, et seda nii kajastada kui tunnistada.
Et kas siis Ameerika on olemas? Oma silm pole näinud aga tänu kirjadele Madisonist on ettekujutus rikkalikum küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar