Tahan tagasi!
Sinna kus aeg kulgeb omas tempos ning muresid ei ole. Ainuke mure on mitte midagi maha magada. Mis tegelikult ei ole ka üldse mure, sest seal kus oled, sinna kuhu lähed, seal kõik toimubki ja on. Bluus on igal pool.
Suhteliselt esimest korda (tegelikult mitte, aga see lihtsalt kõlas nii hästi) minu 5. a AB ajaloo jooksul on mul “stabiilne rahvas”, kellega terve ürituse jooksul hängida. Mis teeb selle bluusi eriliseks mitmel moel. Kaks vahvat selli, kes enam-vähem igal võimalikul hetkel, mil oma bluusipunkris ( tänu häädele inimestele ööbusime kultuurimaja privaatkambrikeses) viibisime, jämmisid suupillil ja kitarril. Kamber oli suurepärane, kultuurimaja administratiivsetes sügavustes. Sinna viis väike keerdtrepike ja selle all oli teatrisaal! Päris suur lava ning ridasid halle kulunud istmeid! Superluks.
Line- up jäi sel aastal kuidagi kahvatuks võrreldes eelmiste aastatega. Sama säravaid tähti, kui siin varasemaltki mainitud Eugene eelmisest aastast või Daniel Eriksen üleelmisel, polnud. Kõige enam jäid meelde Delta Blues Specialil esinenud LR Phoenix (UK) (pildil), suupilliguru Steve Lury, kes ka õpitoa läbi viis. Meelde jäi veel positiivselt Jukka Gustavson oma Hammondi orelil- eks-wigwami mees soomlaste viimasena esinenud dream-team bändis. Ülejäänud asjad olid hääd, kuid kas ammu nähtud: Bullfrog Brown ning Jimmie Lawson& The Crossfire, "tantsukad" või siis.....khmmmm....keskpärased.
LR Phoenix oli nooremapoolne habe-pats-tuustiga mees, kelle sügav hääl jäi tükiks ajaks mu kõrva kumisema. Akustilisel pillil saadetud lood kõik väga sünged, kuid siiski jõulised, võrreldes Black River Bluesmaniga, kes liiga sügaval Mississippi mudas müttas ning mu meelest sinna kohati ära uppuma kippus. Liiga deep mu jaoks.
Tugevalt hilinenud! laupäevases jämmiklubis - algas alles kell 2, kuigi lubatud 23-st- täheldasin maskuliinselt ülemvõimu. Jimmie Lawson tõrjus märgatavalt lavale jämmima tulnud Läti naissolisti, kes koheselt niigi endale vokaalselt "teise viiuli" rolli võttis. Ei lasnud tal eriti üldse laulda. Miks siis üldse seda jämmiklubiks kutsutakse? Raul Ukareda (nämm!), kes ka koos Jimmiega jämmis, oligi ainult klubiõhtuks kohale tulnud. Varasematel aastatel on nad Compromise Bluega ka ikka suurel laval esinenud ja pärast koos Rutikuga kõvasti jämminud. Aga seekord siis sedapsi :) - üks mõnusamaid koosseisusid bluusiklubis.
Fuajees bullfrogi meestega tekkinud spontaanse jämmi ülesklõpsutamisel põrkusin nagidega, ning nüüd on mu vasak põlv samat karva kui parem :P. Aga tegijal juhtub niimõndagi.
Esimesel õhtul jämmiklubi lõpus läksid mu kaaskonnaks olevad vahvad
tüübid lavale ning mina pildistasin käsu kohaselt "nagu hull". Nimetasin end koheselt pullipärast nende mänedzeriks (2005 a bluusil Intsule Alaska Kalaneni resofoonilist kitra laenates see nimi tekkis)ning veendusin bluusi edenedes, et mänedzerist (häälestajahoidmise) statiiviks on ainult 2 sammu :D.
Kuidagi läkski nii, et eredamad hetked pole sel aastal mitte suurtelt lavadel, vaid jämmiklubist ning hilisööst, kus ise Kultuurimaja tühja teatrilava avastasime. Impro, Jää-äär, üht-teist veel ning imeline laupäevaöine “5 o`clock blues”. Vastsündinud lugulaul sellest, et nüüd on aeg küll magama minna.
Lisaks siis ka enne laupäevast jämmiklubi Kultuurimaja katuselt kohalikele rullnoksidele "Terminaatori" laulmine- nad lihtsalt kogunesid sellepeale kui Intsuga oma punkrokkar-lillelapse laulu laulsime ja esitasid soovilugusid :D.
Ma ei jäta mainimata, et põhilise töö neis jämmides tegid siiski Cool Water Johnson kitarril/häälel ja Lucky Lightnin` George suupillil/ kitarril/häälel. Mina, nagu te kõik teate, oskan teha veidi piiksuvat häält, tean mõningaid laulusõnu ning oskan millegi vastu mingisugust rütmi lüüa :P. Statiivina oskan ka stabiilselt seista, kitarri ulatada ja minu kotti mahub päris mitu suupilli.
Ohh, aastake veel ja siis jälle !!! Kohtumispunkt Haapsalu!
Suhteliselt esimest korda (tegelikult mitte, aga see lihtsalt kõlas nii hästi) minu 5. a AB ajaloo jooksul on mul “stabiilne rahvas”, kellega terve ürituse jooksul hängida. Mis teeb selle bluusi eriliseks mitmel moel. Kaks vahvat selli, kes enam-vähem igal võimalikul hetkel, mil oma bluusipunkris ( tänu häädele inimestele ööbusime kultuurimaja privaatkambrikeses) viibisime, jämmisid suupillil ja kitarril. Kamber oli suurepärane, kultuurimaja administratiivsetes sügavustes. Sinna viis väike keerdtrepike ja selle all oli teatrisaal! Päris suur lava ning ridasid halle kulunud istmeid! Superluks.
Line- up jäi sel aastal kuidagi kahvatuks võrreldes eelmiste aastatega. Sama säravaid tähti, kui siin varasemaltki mainitud Eugene eelmisest aastast või Daniel Eriksen üleelmisel, polnud. Kõige enam jäid meelde Delta Blues Specialil esinenud LR Phoenix (UK) (pildil), suupilliguru Steve Lury, kes ka õpitoa läbi viis. Meelde jäi veel positiivselt Jukka Gustavson oma Hammondi orelil- eks-wigwami mees soomlaste viimasena esinenud dream-team bändis. Ülejäänud asjad olid hääd, kuid kas ammu nähtud: Bullfrog Brown ning Jimmie Lawson& The Crossfire, "tantsukad" või siis.....khmmmm....keskpärased.
LR Phoenix oli nooremapoolne habe-pats-tuustiga mees, kelle sügav hääl jäi tükiks ajaks mu kõrva kumisema. Akustilisel pillil saadetud lood kõik väga sünged, kuid siiski jõulised, võrreldes Black River Bluesmaniga, kes liiga sügaval Mississippi mudas müttas ning mu meelest sinna kohati ära uppuma kippus. Liiga deep mu jaoks.
Tugevalt hilinenud! laupäevases jämmiklubis - algas alles kell 2, kuigi lubatud 23-st- täheldasin maskuliinselt ülemvõimu. Jimmie Lawson tõrjus märgatavalt lavale jämmima tulnud Läti naissolisti, kes koheselt niigi endale vokaalselt "teise viiuli" rolli võttis. Ei lasnud tal eriti üldse laulda. Miks siis üldse seda jämmiklubiks kutsutakse? Raul Ukareda (nämm!), kes ka koos Jimmiega jämmis, oligi ainult klubiõhtuks kohale tulnud. Varasematel aastatel on nad Compromise Bluega ka ikka suurel laval esinenud ja pärast koos Rutikuga kõvasti jämminud. Aga seekord siis sedapsi :) - üks mõnusamaid koosseisusid bluusiklubis.
Fuajees bullfrogi meestega tekkinud spontaanse jämmi ülesklõpsutamisel põrkusin nagidega, ning nüüd on mu vasak põlv samat karva kui parem :P. Aga tegijal juhtub niimõndagi.
Esimesel õhtul jämmiklubi lõpus läksid mu kaaskonnaks olevad vahvad
tüübid lavale ning mina pildistasin käsu kohaselt "nagu hull". Nimetasin end koheselt pullipärast nende mänedzeriks (2005 a bluusil Intsule Alaska Kalaneni resofoonilist kitra laenates see nimi tekkis)ning veendusin bluusi edenedes, et mänedzerist (häälestajahoidmise) statiiviks on ainult 2 sammu :D.
Kuidagi läkski nii, et eredamad hetked pole sel aastal mitte suurtelt lavadel, vaid jämmiklubist ning hilisööst, kus ise Kultuurimaja tühja teatrilava avastasime. Impro, Jää-äär, üht-teist veel ning imeline laupäevaöine “5 o`clock blues”. Vastsündinud lugulaul sellest, et nüüd on aeg küll magama minna.
Lisaks siis ka enne laupäevast jämmiklubi Kultuurimaja katuselt kohalikele rullnoksidele "Terminaatori" laulmine- nad lihtsalt kogunesid sellepeale kui Intsuga oma punkrokkar-lillelapse laulu laulsime ja esitasid soovilugusid :D.
Ma ei jäta mainimata, et põhilise töö neis jämmides tegid siiski Cool Water Johnson kitarril/häälel ja Lucky Lightnin` George suupillil/ kitarril/häälel. Mina, nagu te kõik teate, oskan teha veidi piiksuvat häält, tean mõningaid laulusõnu ning oskan millegi vastu mingisugust rütmi lüüa :P. Statiivina oskan ka stabiilselt seista, kitarri ulatada ja minu kotti mahub päris mitu suupilli.
Ohh, aastake veel ja siis jälle !!! Kohtumispunkt Haapsalu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar